Puhas õigusõpetus

See on õigusõpetus ja see on puhas. 

 

Samas tihti aga öeldakse: puhas õigusõpetus ei suuda täita oma metoodilist põhinõudmist ja on ise üksnes teatud poliitilise väärtushoiaku väljendus. Kuid millise? Fašistid kuulutavad selle õpetuse demokraatlikuks liberalismiks, liberaal- või sotsiaaldemokraadid peavad seda fašismi teerajajaks. Kommunistid lükkavad puhta õigusõpetuse tagasi kui kapitalistliku riigiusu ideoloogia, natsionalistid ja kapitalistid teevad sama, käsitades seda kord äärmusliku bolševismina, kord varjatud anarhismiga. Mõne väitel on puhas õigusõpetus vaimusuguluses katoliikliku skolastikaga, teised usuvad temas ära tundvat protestantistlikule riigi- ja õigusõpetusele iseloomulikke tunnuseid. On neidki, kes soovivad seda õpetust häbimärgistada ateismina. Ühesõnaga, ei olegi poliitilist suundumust, millest puhast õigusõpetust poleks kahtlustatud. Ometi tõstab just see asjaolu kõige paremini puhta õigusõpetuse puhtust. (lk 11-12)

Järeldus on küsitav. Suure segaduse hoiaks ära selgitus, millest see õigusõpetus „puhas“ on. Võin etteruttavalt öelda, et vastus on loomuõiguslikest selgitustest, kus õigust nähakse õigena, sest see on ratsionaalne, jumalik või looduslik ja seega õige.

Loodusteadused suutsid saavutada peaaegu täieliku sõltumatuse poliitikast üksnes seetõttu, et nende võidu eest seisis veelgi võimsam ühiskondliku huvi – tehnoloogiline progress, mida saab tagada ainuüksi vaba teaduslik uurimine. (lk 12)

Jällegi sama küsimus. Millest vaba? Vaba teaduslik uurimine ei tähenda sõltumatust poliitikast, vaid seda, et teadusliku uurimuse lõppjäreldused peaksid olema vormingus, mida saab sõltumata poliitilisest korrast rakendada. Nt gravitatsioon ei erine riigiti vmt. Õigusõpetusel ei ole midagi pakkuda, mida saaks sõltumata poliitikast rakendada, kuna õiguse rakendus ongi poliitika. Mul on suur skepsis igasuguse „puhtuse“ suhtes. Enamasti viivad puhtuseotsingud räpastesse kohtadesse.

See teooria kirjeldab ennast „puhta“ õigusteooriana, kuna on suunatud ainult õiguse tunnetamisele ja püüab eemaldada sellest tunnetusest kõik, mis ei kuulu rangelt õigusena määratletud tunnetusesemesse. Puhas õigusõpetus püüab niisiis vabastada õigusteaduse kõigist välistest elementidest. See on tema peamine metodoloogiine põhimõte. Ehkki see põhimõte võib paista enesestmõistetavana, näitab pilk traditsioonilisele õigusteadusele 19. ja 20. sajandil selgelt, kui vähe vastab see teadus puhtuse nõuetele. Jurisprudents on läbinisti ebakriitilisel viisil takerdunud psühholoogiasse ja bioloogiasse, eetikasse ja teoloogiasse. (lk 15)

Pean tunnistama, et hoolimata asjaolust, et tean olevat eetika ja õiguse kaks eraldi asja, siis sellest hoolimata tekitab huvi „puhtuse“ vastu just see, kuidas eetika õigusest eraldada. See vist iseenesest ongi põhiline vastus küsimusele millest see õigusõpetus vaba on.

Niisiis tuleb eristada teo subjektiivset ja objektiivset tähendust. Subjektiivne tähendus võib, ehkki ei pea langema kokku objektiivse tähendusega, mis omistatakse teole kõigi õigusaktide süsteemis, s.t õigussüsteemis. Oma subjektiivse tähenduse järgi pidi kuulsa Köpenicki kapteni tegu¹ olema haldusotsus. Objektiivselt polnud see aga mitte haldusotsus, vaid õigusrikkumine. (lk 17)

1. „Köpenicki kapten“ oli endine sunnitööline Wilhelm Voigt, kes vanakraamiturult ostetud kaptenimundrit kandes käskis 16. oktoobril 1906.a rühmal sõduritel endale järgneda, tungis Köpenicki raekotta, „vahistas“ linnapea ja röövis linnakassa. 1931. aastal kirjutas Carl Žuckmayer selle episoodi põhjal näidendi „Köpenicki kapten. Saksa muinasjutt kolmes vaatuses“. Tlk.

Eristus, mis tasub hilisemaks kõrvale panna. Muidugi peitub siin ka probleem, millel see eristus tegelikult tugineb? Kas pole mitte kogu õigus sellises tähenduses subjektiivne? Ja kui mitte, siis tuleks vähemalt tunnistada, et selline eristus tähendab poliitikaga segunemist ja mitte „puhas“ olemist.

Norm toimib tõlgendusskeemina. Norm ise luuakse õigusaktiga, mis omakorda saab tähenduse mõnelt teiselt normilt. Meeltega tajumatu omadus, et teokoosseisu näol on tegemist surmanuhtluse täideviimise ja mitte mõrvaga, tuleneb alles mõtteprotsessist – võrdlemisest karistusseadustiku ja kriminaalmenetlusnormidega. (lk 18)

Väga lihtne ja „puhas“ selgitus sellest, kuidas norm tõlgendab. Normid tuginevad normidele. Mul on tunne, et autor pisut ignoreerib asjaolu, et need normid, millele meie kompleksed seadused toetuvad, on seotud samavõrd inimeste endi „ebapuhta õigustajuga“, mitte pole puhtad käitumuslikud normid või teod, mida me aktiivselt mõtestame. Näiteks, inimesed eeldavad (norm), et surmamõistjal on läikiv ja poleeritud puust haamrikene ja omalaadne kostüüm. Vahest sellest piisabki, et luua kehtiv õiguskord?

Kui puhas õigusõpetus püüab tunnetada norme, kui ta püüab midagi õiguslikuna mõista, siis pole see tunnetus suunatud mingisugustele psüühilistele protsessidele või materiaalsetele sündmustele. Midagi õiguslikuna mõista ei saa tähendada muud kui mõista midagi õigusena. Tees, et õigusliku tunnetuse esemeks saavad olla vaid õigusnormid, väljendab tautoloogiat, sest õigus – millegi õiguslikuna tunnetamise ainus ese – ongi norm. Norm aga on kategooria, mida ei saa rakendada looduse valdkonnale. Kirjeldada looduses asetleidvaid sündmusi õiguslike faktidena ei tähenda muud kui väita, et kehtivad normid, mille sisu on teatud laadi vastavuses tegelikkuses juhtununuga. (lk 19)

Norm on norm on norm. Aga see ei vasta küsimusele, mis laadi vastavuses. Normi sisu tuntakse reaalsuses ära. Nt mõrvast saab mõrv pärast seda, kui teatud laadi käitumises on asetatud suhtesse õigusliku (normist lähtuva) tõlgendusega. Küsimus jääb, mis on õiguslike kategooriate endi aluseks? Mis neid "puhtana" hoiab? Miks peaks keegi tajutud sündmusi läbi normide tõlgendama? See on ise ka tegu, millel on tagajärjed. Kas õigus saab olla mitte õiguspärane?

Õigussotsioloogia ei sea uuritavaid nähtusi ühendusse mitte kehtivate normidega, vaid teiste tegelikkuse nähtuste kui põhjuste ja tagajärgedega. (lk 21)

Kõlab nagu sotsioloogia küll, jah.

Tavapärane vastuväide, et õiglus on küll olemas, kuid pole määratletav - või pole määratletav ühemõtteliselt, mis on seesama -, satub iseendaga vastuollu ning loob selle vastuoluga tüüpilise ideoloogilise suitsukatte väga valusale tõsiasjale: õiglus ongi irratsionaalne ideaal. Ükskõik kui asendamatu on õiglus inimese tahtmisele ja käitumisele, teadmisele pole ta ligipääsetav. Teadmisele on antud - täpsemini: üles antud - üksnes positiivne õigus. Mida vähem pingutatakse õigluse ja positiivse õiguse selgeks lahutamiseks, mida järeleandlikum ollakse õigust loova võimu püüde suhtes näidata õigust ka mingil viisil õiglasena, seda enam soodustatakse ideoloogilist hoiakut, mis iseloomustas klassikalist konservatiivset loomuõigusõpetust. Viimasele oli kehtiva õiguse tunnetamisest olulisem selle õigustamine, positiivse õiguse vääristamine, mis saavutatakse tõestamisega, et positiivse õiguse allikas on loomulik, jumalik või mõistuslik - niisiis täiesti õige - õiglane kord. Revolutsioonilisel loomuõigusõpetusel, mis mängib õigusteaduse ajaloos võrdlemisi väikest rolli, on vastupidine eesmärk: muuta positiivse õiguse kehtivus küsitavaks väitega, et see on vastuolus mingi absoluutse korraga. Nõnda lastakse õiguslikul tegelikkusel sageli paista halvemana, kui see tegelikult on. (lk 25-26)

Aga miks ei võiks seda teha? Siiani pole autor viidanud sellele, kus ja miks see "õiguslik tegelikkus" aset leiab. Seega, isegi kõige tühisem asi (nagu üksikisiku tujukõikumine) on sisuliselt hea põhjus õiguskorra uuega asendamiseks. Ja võib argumenteerida, et (nagu autor teebki), et puhta õigusõpetuse mõte ei olegi kehtivat korda õigustada või aidata seda uue ja parema leiutamiseks hukka, kuna see tegeleb "realistlikult" sellega, milline õiguskord on. Aga revolutsioonilised momendid õiguskorras tekivadki, mitte sellepärast, et keegi seaks kehtiva korda kahtluse alla, vaid sellepärast, et kord enam ei kehti ja õigussüsteemi alal hoidjal (enamasti riigil) tekib vajadus sellega kohaneda. Eelnevalt sisse toodud subjektiivse ja objektiivse erisus laguneb koost, kuid lisaks sellele ka võimalus üldse uurida "kehtivat õiguskorda", kuna see muutub vähemalt geograafiliselt määratlematuks.

Tunnetus rebib ikka ja jälle puruks loori, mille tahtmine asjadele laotab. Autoriteet, kes loob õigust ning püüab seepärast seda alal hoida, võib endalt muidugi küsida, kas tema tegevuse tulemuse ideoloogiavaba tunnetus on üldse kasulik. Ka need jõud, kes soovivad olemasolevat korda hävitada ja asendada selle mõne teise, paremaks peetavaga, ei pruugi osata niisuguse õigustunnetusega midagi peale hakata. (lk 27)

Kõik inimesed jaotuvad ühte neist kategooriatest. Vist.

Õigust küll ei kujutata enam ette igavese ja absoluutse kategooriana. Tunnistatakse, et selle sisu allub ajaloolisele muutumisele ning et positiivsena on õigus ajalistest ja ruumilistest asjaoludest tingitud nähtus. Ometi ei läinud idee absoluutsest õigusväärtusest päriselt kaduma, vaid elab edasi eetilises õigluse idees, millest hoiab kinni ka positivistlik jurisprudents. Ehkki otsustavalt rõhutatakse erinevust õigluse ja õiguse vahel, jäävad need vähem või rohkem nähtavate sidemetega teineteisega seotuks. (lk 28)

Kokkuvõttes loomuõigusest õiguspositivismile üleminek ei ole olnud täielik. Siin maal ma hakkan alles aru saama, et ma pole moraalseid kategooriaid päriselt enda peast kõrvale heitnud ning seepärast ka nii palju segadust.

Kui looduses on asjaolude vaheline seos kausaalsus, siis õiguses on see omistamine (sks Zurechnung). Just selles näeb puhas õigusõpetus õiguse iseäralikku seaduspära. Samamoodi nagu tagajärg viiakse tagasi põhjuseni, viiakse õigusjärelm tagasi juriidilise tingimuseni. Seda ei saa mõista nii, nagu põhjustaks juriidiline tingimus õigusliku järelmi. Viimane omistatakse juriidilisele tingimusele. Just seda peetakse silmas väidetega, et kedagi karistatakse delikti „tõttu“, sissenõue pöörati kellegi varale tasumata võla „tõttu“. Seos karistuse ja delikti, varale sissenõude pööramise ja tsiviilõigusrikkumise vahel pole mitte põhjuslik, vaid normatiivne. „Olemapidamine“, millena puhas õigusõpetus esitab positiivset õigust, väljendabki seda „omistamiseks“ nimetavat sidet ja ei midagi enamat. (lk 30)

Nüüd ma hakkan teose sisule juba pihta saama. Kuigi, see tekitab küsimusi igasuguse paralleelmaailmas toimuvate fantaasiate reaalsusele omistamise iseloomu kohta. Nt, näen kena välimusega inimest päikesepaistel muretult jalutamas. Mõtlen seksist. Oletades, et ma olen indiviid, kes muretseb palju kehtiva õiguskorra pärast ning tõlgendan seeläbi ka antud olukorda, mis seksini ei vii, siis näen ma suurt ebaõiglust ning nõuan ühiskondlikku muutust internetis.

Puhas õigusõpetus näitab, et õigust ei saa ebaõigusega rikkuda või murda, seda enam, et alles ebaõiguse teel jõuab õigus oma olemusliku funktsioonini. Ebaõigus ei tähenda õiguse olemasolu katkemist, nagu väidab tavapärane käsitlus õigusest. Hoopis vastupidi: ebaõigus kinnitab õiguse olemasolu, mis seisneb selle kehtimises – sunniakti kui ebaõiguse järelmi olemapidamises. (lk 34)

Ja nii saigi teoks see, millega ma arvasin, et autor hakkama ei saa ehk siis eetika ja õiguse eraldamine. Eetika ja teoloogia on autori järgi normatiivsed tunnetusliigid, sest nad „loobuvad kurjuse probleemi lahendamisel kurja määratlemisest palja headuse eitamisena“. Samas, laiemat pilti vaadates. Kogu see õigus kui normi omistamine jutt võib vabalt olla lihtsalt ebapädev, sest kas pole nii mitte iga spetsialiseerumise alaga. Kas füüsika pole mitte füüsikalise normi omistamine maailmale? Selline lähenemine ei vastust küsimusele, kuidas füüsikaseadus erineb seadusetähest, seega ka mitte selle kohta, kuidas õigust üldse millestki puhastada saab. Omistaja ise ei ole kunagi vaba, ei füüsikast ega ka ideoloogiast.

Seejuures jäetakse teadlikult tähele panemata käitumist saatev normatiivne mõte, kuna peetakse võimatuks uskuda, et oleva kõrval on iseseisva tähendusega olemapidava kategooria. Seadusandja või õigusteoreetiku väidet: „Seda, kes varastab, peab karistama“ käsitletakse pelgalt katsena mõjutada inimesi vargusest hoiduma seeläbi, et teised inimesed karistavad varast – püüdena luua inimestest teatud ettekujutusi, mille motiveerival toimel saavutatakse nende adekvaatne käitumine. (lk 38)

Olemapidamine on kategooria, milles peegeldub üksikisiku ettekujutus tulevikust, millest on lahutatud materiaalse maailma reaalne põhjuslikkus. Olemapidavus grupeerub ideoloogiateks ning peale ideoloogiliste narratiivide käärima minekut jääb vaid sõda identiteedi pärast – sõda õiguse üle kujutada ette olemapidamist. Tunnistades olemapidavuse kategooriat tasub siiski tervisliku eksistentsialisti kombel meenutada, et olemine on absurdne kategooria ja miski ei pea tingimata olema ja miski ei saa tingimata olema.

Pidada õigust tegelikkusega võrreldes ideoloogiaks, ent ühtlasi nõuda sellele ideoloogiavaba teooriat, pole sugugi nii vastuoluline, nagu näib. (lk 41)

Üks kõige segadusseajavam pool lehekülge jätkub sellele, mis ei vii suurt kuhugi. "Ideoloogiavaba" on ilmselt ajas tähendust muutnud. Mulle tundub, et puhtusest on siin saanud omamoodi ideoloogia. See, et miski on defineeritud millegi puudumise kaudu ei tähenda seda, et see ei sisalda midagi. Igasugune ideoloogiavastane mõttetöö on pea alati sügavalt ideoloogiline. 

Puhas õigusõpetus säilitab oma anti-ideoloogilise hoiaku seeläbi, et välistab positiivse õiguse kirjeldustest igasuguse loomuõigusliku õigusideoloogia. (lk 42)

Anti-platonism on asi, mis mulle tihti sümpaatne tundub. Küll aga jõutakse tihti niimoodi tühjale pinnale, kus aseaine puudub. Kohati on seda raamatut lugedes sama tunne. Ma tean küll seda mentaalset protsessi, kui oled ise ennast mingi alaga nii kurssi viinud, et võid alati mingitele vastandlikele seostele viidata, aga kui mingi saamatu nolk tuleb küsimusi esitama, siis ei saa ta kunagi aru, miks need asjad omavahel vastuolus ei ole, sest tema ettekujutuse lähtealuseks on mingi raamistik, millega antud teema juures pole tegelikult kuraditki peale hakata.

Nagu ülal juba märgiti, ei loobunud 19. sajandi positivism täielikult õiguse legitimeerimisest metapositiivse väärtuse abil, ehkki tegi seda üksnes kaudselt, justkui oma mõistete pealispinna all. Nii ei õigustata positiivset õigust enam mitte niivõrd sellest erineva ja kõrgema õigusega, vaid õiguse mõiste enesega. (lk 43)

Siit kumab läbi asjaolu, et õiguse õiguseks nimetamine on tegelikult loomuõiguslik õigustus status quo-le, kuna õigust kui nähtust peetakse heaks ja inimlikuks, õiguslike kategooriate puudumist seevastu ebainimlikuks. See tuletab mulle meelde ülikoolist kellegi ettekannet tööst, mis jõudis järelduseni, et töö lõpeb siis kui töö kontseptsioonina unustatakse ära ning kogu ühiskondlik tegevus toimub nö „tööväliselt“. Sellised umbteed on paratamatud kui üritatakse analüüs materiaalsetest tõsiasjadest puhastada.

Nõnda kinnitab üldine õigusõpetus, et objektiivsena on õigus norm, normikogum, s.t kord; subjektiivsena samas midagi sootuks erinevat, viimastega ühise soomõiste alla haaramatut, ja nimelt: huvi või tahe. (lk 44)

Autor siis leiab, et klassikaline idee, et subjektiivsest huvidest kasvab välja (nii loogilises kui ajaloolises mõttes) üldkehtiv kord ehk norm on rumalus. Jällegi pisut anti-platonismi. Great job!

Subjektiivne õigus ei erine objektiivsest õigusest, vaid ongi seesama objektiivne õigus, kuivõrd viimane sätestab ebaõigusjärelmi, mis on suunatud konkreetse subjekti vastu (kohustus) või annab mingi järelmi subjekti käsutusse (õigustus). Kui subjektiivne õigus taandatakse nõnda objektiivsele õigusele, tuuakse tagasi tema rüppe, siis on välistatud igasugune ideoloogiline kuritarvitus. Eeskätt aga ei piirata õiguse mõistet enam õiguskorra ühe erilise tehnilise kujundivormiga. Kapitalistliku õigusloome ajalooline tingitus võetakse arvesse juba õiguse mõistes. (lk 50)

Ühesõnaga, nii kuidas mina aru saan sellest, siis autor väidab, et isiku vabadused/õigused ei tulene isikust millegi „vabast tahetest“, „jumalast“ või „inimese eetilisest väärtusest“ kaasa antuna. Lisaks ei ole subjektiivsed õigused ka mingit sorti nagunii kehtiva õiguskorra laiendus, sest õiguskord on sund, samas kui üksikisiku autonoomia, vaba enesemääramine, on igasuguse sunnimehhanismi vastand. Autor väidab, et subjektiivne vabadus ja objektiivne sund ongi üks ja sama nähtus. Isikuvabadus on midagi, mis võtab õiguskorra ajaloolist kapitalistlikku tingitust arvesse, sest eraomand on mõneti printsiip, millele kõik ülejäänu toetub. Ma pole kuulnud näitest, kus oleks tagatud inimõigused, kuid poleks tagatud õigus eraomandile. Eraomandiga seotud õigused ilmselt eelnevad inimõigustele. Lisaks ütleb autor, et „korda, mis ei tunnusta inimesi selles mõttes vabade isiksustena, s.t korda, mis ei taga subjektiivset õigust, ei peeta üldse õiguskorraks.“ (lk 47) Ma jäin mõtlema, et feodaalkord on säärane õiguskord, milles puudub enesemääramisõigus puudub ning talupoegade poolt seda ilmselt ei peetudki õiguskorraks, vaid lihtsalt repressioonimehhanismiks. Ometi, kõrvalt vaadatuna maaomaniku vastutus on kaitsta oma talupoegi ja talupoegade vastutus on olla osa põllumajandusest ning maaomaniku vastutuse (turvalisuse) tarbeks inimkapitali ülejääki juurde toota ning kindlasti oli see juba keskajal reguleeritud mitmete õigusaktidega.

Isiku või õigussubjekti juriidiline mõiste ei tähista muud kui erinevate kohustuste ja õiguste ühtsust, s.t neid kohustusi ja õigusi sätestavate normide ühtsust. Üksikinimesele vastav „füüsiline“ isik on personifikatsioon, isiksustatud koondnimetus ühe inimese käitumist reguleerivatele normidele. „Füüsiline“ isik on kõigi nende kohustuste ja õiguste „kandja“, mida ei tohi tunnetuseset kahekordistades ette kujutada substantsina, vaid kui ühist omistuspunkti kohustuste ja õigustena reguleeritud inimkäitumise aspektidele. (lk 53)

Midagi lihtsalt mõistetavat vahelduseks.

Kui „isikut“ mõistetakse sellisel viisil, siis kaob ka näiline antinoomia üksikisiku ja kogukonna vahel, millesse takerdub traditsiooniline ühiskonnafilosoofia, kui väidab, et indiviid on samal ajal nii tervik kui osa kogukonnast. Objektiivse korra või selle rajatud kogukonna seisukohalt pole iseseisvat üksikisikut üldse olemas, sest üksikisikut kui sellist ei saa ühiskondlikule korrale suunatud teadmine haarata; arvesse tulenevad üksnes need tema teod, mis moodustavad korra sisu, s.t need, mida kord reguleerib. (lk 57)

Hea mõte. See on üks neist mõtetest, mis on mulle alati intuitiivselt ilmselge olnud, kuid samas on mul alati tunne olnud, et paljud ei nõustuks sellega. Kogukonnast rääkides üritatakse alati pöörduda isiku kõige sügavamate eetiliste ja isiklike motiivide poole rääkides mõttemallidest, kultuuritaustast jms, kuigi ilmselgelt me elame maailmas, kus kogukonna liikmed ei viitsi isegi arvet pidada, mida nende perekonnaliikmed mõtlevad, eetiliselt kaalutlevad ja kultuuriliselt hindavad.

Väide, et üksikisiku ja kogukonna vahel valitseb lahendamatu vastuseis, pole muud kui ideoloogia toetamaks teatud huvide võitlust mõne kollektiivsest korrast tuleneva piirangu vastu. (lk 57)

Siin peitubki ilmselt vastus sellele, miks „individualismist“ nii suur number tehakse. Individualistlik kultuur on see, kus keegi pole olukorraga rahul. Mitte, et rahulolematus iseenesest halb oleks.’

Ikka ja jälle tehakse katse samastada õiguskorra kehtivus ja mõjusus, mis paistab olevat põhjendatud muu seas sellega, et nõnda lihtsustuks oluliselt teoreetiline situatsioon. Ometi on see katse alati määratud luhtuma. Kui kehtivuses, s.t õiguse eripärases olemasolus, nähakse mingit laadi looduslikku tegelikust, siis ei ole võimalik tabada seda iseäralikku tähendust, millega õigus on suunatud tegelikkusele ja astub selle vastu. Üksnes siis, kui tegelikkus ei samastu õiguse kehtivusega, saab see olla viimasega kooskõlas või vastuolus. (lk 65)

Õiguskord ei sama, mis võim. Kui sul on võim, siis ei vaja sa õiguskorda. Kui sul on õiguskord, siis vajad sa võimu. „Muu seas“ on siin raamatus ka lahti kirjutatud. Seega võib olla, et ma saan millestki valesti aru. Oluline järeldus, mida sellest arutluskäigust teha, on see, et õiguskorda saab teeselda. Ja seda saab teeselda läbi totalitarismi. Totalitarismis näib kõik olevat perfektne: õiguskorda ei rikuta ning seega ei teki kunagi küsimust, kas oleks tarvis rakendada mingit sorti õigusjärelmeid. Ainuke asi, mida totalitarismis rikutakse, on see, et õiguskord ise seatakse kahtluse alla. Iga kuritegu muutub kuriteoks kehtiva korra vastu, mida (tasub tähele panna) päriselt ei eksisteeri. Hakkasin kirjutama „ekresteeri“, freudian slip.

Loomist määratlev norm asub kõrgemal, määratletud viisil loodud norm madalamal. Õiguskord pole niisiis mitte ühel astmel üksteise kõrval asetsevate õigusnormide süsteem, vaid astmeline, erinevatest õigusnormide kihtidest moodustuv kord. Normide ühtsus tekib seostes, mis väljendub selles, et ühe normi loomine ja seega kehtivus pärineb mõnest teisest normist, mille loomist määratleb omakorda mõni teine norm – regress, mis ulatub viimaks alusnormini, hüpoteetilise alusreegli ja seega kõrgeima kehtivusaluseni, mis rajab kogu loomisahela ühtsuse. (lk 68)

Mitte, et mul midagi sisukat öelda oleks. Lihtsalt tahtsin midagi „astmelise ülesehituse“ kohta tsiteerida. Peamiselt seepärast, et see on üks ettekujutus, mida Hans Kelseni mõtetest tänapäeval paljud enam ei jaga – tema arusaama, et õiguskord on terviklik ja astmeline. Mine võta kinni. Abstraktsete nähtuste ruumilise ettekujutlemisega on alati see probleem, et lõpuks jääb küsimus: kas see on üldse teema juures kuidagi oluline või räägime me tegelikult millestki muust?

Et põhiseadus soovib ka nii-öelda põhiseadusevastase seaduse kehtimist, nähtub aga tõsiasjast, et ta ei kirjuta ette mitte pelgalt seda, et seadusi peab looma kindlal viisil ja et neil peab olema või ei tohi olla kindel sisu, vaid kirjutab ette ka järgmist: kui seadus loodi nõutust erineval viisil või nõutust erineva sisuga, siis ei ole see sugugi kehtetu, vaid kehtib seni, kuni selleks määratud instants, nt põhiseaduskohus, kaotab seaduse põhiseaduses sätestatud menetluses. (lk 76)

Iga seadus, mis on vastu võetud põhiseaduses määratletud seaduslikel alustel, on kehtiv seadus, isegi kui seadustatud seaduse ebaseaduslikus on põhiseaduses seadusega määratletud, ning selleks, et sellise seaduse ebaseaduslikust seadusega seadustada, tuleb ebaseaduslik seadus põhiseaduses määratletud seaduslikus korras seaduslikult lõpetada. Ülesanne lugejale: paiguta lausesse jutumärgid õigetel kohtadele.

Nn „lünk“ pole seega midagi muud kui erinevus positiivse õiguse ja paremaks, õiglasemaks või õigemaks peetava korra vahel. (lk 87)

Mõte, mille põhjendusest raamatus ma ausalt väga aru ei saanud, kuid väidetega nõustusin sellegipoolest. Võib-olla on selline mõte seaduselüngast tänapäevaks lihtsalt omaks võetud. Kuigi, kui seaduses A on öeldud, et asjaolud B, C ja D on määratletud seaduses E ning seadus E räägib ainult asjaoludest B ja C, siis tähendab see mida? Praktiliselt on vist lõpuks tegemist ainult suhtumisküsimusega, kas sellised sisemised loogilised vastuolud peavad saama lahendatud või on see ebaoluline.

Riigi nn „koostisosad“ – riigivõim, riigiterritoorium ja riigi rahvas – kujutavad endast pelgalt riikliku korra kehtivust kui sellist, niisamuti selle korra ruumilist ja isikulist kehtivusala. (lk 102)

Õigusriik – pleonasm või tautoloogia?

Dualistlik konstruktsioon võtab paratamatult omaks fiktsiooni, mille kohaselt kehtib rahvusvaheline õigus riigi suhtes vaid juhul, kui viimane seda tunnustab. See fiktsioon lükkab ise ümber kõige sagedasema vastuväite rahvusvahelise ja riikliku õiguse suhte monistlikule konstruktsioonile: lahendamatute vastuolude võimalus nende kahe vahel. Kuidas peaksid niisugused vastuolud olema võimalikud, kui rahvusvahelist õigust tunnustab seesama „tahe“, kes kujutab endast riiklikku õiguskorda? Eriti, kui antakse endale aru, et see riigi nn „tahe“ pole muud kui antropomorfne väljend tähistamaks normide olemapidamist. Õigepoolest pole rahvusvahelise ja riikliku õiguse „vastuoluks“ nimetavalt tõsiasjal midagi pistmist loogilise vastuoluga. Tegemist on üksnes erijuhtumiga ülal käsitletud kõrgema ja madala astme normide konfliktist. (lk 116-117)

Rahvusvaheline õigus seisab kõrgemal riiklikust õigusest. Muud moodi ei saakski see olla, sest rahvusvahelise õiguse subjektiks on riigid, samal ajal kui riikliku õiguse subjektiks on isikud. Kui rahvusvahelises õiguses võetakse vastu seadus, mis läheb riigi põhiseadusega vastuollu, siis jällegi… miski pole katki. Õiguskorra olemasolu saabki nähtavaks vaid juhul kui keegi normi rikub. Hetkel veel ei ole pasanteeria nagu Viktor Orbani jaoks õigusjärelmeid leiutatud.

Puhta õigusõpetuse üks olulisemaid saavutusi on see, et teoreetiliselt kummutatakse suveräänsusdogma – peamine instrument, mida imperialistlik ideoloogia kasutab rahvusvahelise õiguse vastu. Ehkki selle saavutuse taga ei olnud mingit poliitilist siht, võib sellel ometi olla poliitiline mõju. Sest nõnda kõrvaldatakse takistus, mis on täiesti ületamatuna seisnud rahvusvahelise õiguse tehnilise edasiarendamise teel, iga katse teel jätkuvalt tsentraliseerida rahvusvahelist õiguskorda. Puhas õigusõpetus astub vastu väitele, nagu poleks niisugune arengu ühildatav rahvusvahelise õiguse loomuse või riigi olemusega, teisisõnu kõige sellega, mida väljendab suveräänsuse mõiste. Puhas õigusõpetus rebib lõplikult maski katsetelt anda suveräänsus mõiste abil loogilise ja seega loomuldasa ümberlükkamatu argumendi kuju tegelikult vaid poliitilisele argumendile, millele võib alati vastata samaväärse vastuargumendiga. (lk 123)

Nende kuldsete sõnadega lõpetan.

SPQR

1. Cicero säravaim tund

Otsustasin siis Rooma mõistmiseks pisut taustaks lugeda. "SPQR" on selline kindel valik Rooma ajaloo osas, mis sobib ilmselt igaühele. Muidugi on veel see Edward Gibboni "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu", kuid "SPQR" ongi mitmes mõttes vastus sellele teosele, mis on küll mahukas, aga kirjutatud ajal, mil meie arusaamad poliitikast, kultuurist ja kõigest muust olid hoopis teised. Kindlasti oleks huvitav lugemine, mis tasuks kunagi ette võtta, kuid ma usun, et rohkem kui Rooma uurimine, oleks see ajalooteaduse enda uurimine.

Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1. sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole alati kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Meestel, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõrujad – ja sarnaselt osjas lüüasaamistega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langesid üha enam võlgadesse. (lk 26-27)

See on see, mida militaarkultuur teeb valimistega. Muudab need sümboolsest kodanike eelistuse teadasaamisest sümboolseks lahinguväljaks. Sarnaselt nagu idufirmade masstootmine on toonud pildile ka need ettevõtjad, kes on haledalt läbi kukkunud, siis võiks kunagi olla autor "Suurtest Poliitikutest", kes panid kõik mängu ja ei võitnud mitte midagi. See oleks huvitav ajalooraamat.

Roomlaste igapäevane riietus – tuunikad, mantlid ja vahel isegi püksid – oli mitmekesine ja värvikas. Tooga oli nende ametlik rahvuslik rõivas: roomlased võisid kasutada enda kohta nimetust gens togata ehk „toogat kandev sugu“, ehkki mõned võõramaalased vahel naersid selle kummalise, tülika rüü üle. Ja toogad olid valged, purpurse äärisega igaühel, kes oli riigiametis. Meie tänapäevane sõna „kandidaat“ tuleb tegelikult ladina sõnast candidatus, mis tähendab „valgesse riietatud“ ja viitab eriliselt pleegitatud toogadele, mida roomlased valimiskampaaniate ajal kandsid, selleks et valijatele muljet avaldada. (lk 29-30)

Nagu valge kampsun Eestis. Ja kusjuures, mingi hetk olen täheldanud, et sõna "kampsun" kasutatakse meedias ka irooniaga teatud tüüpi kandidaatidele viitamiseks.

Rooma oli selline haiguste taimelava, et ühe hilisema Rooma arsti sõnutsi ei olnud malaaria uurimiseks vaja õpperaamatuid lugeda – seda võis linnas igal pool näha. Vaeste linnaosade üüriturg pakkus armetut peavarju, kuid korralikku tulu südametunnistuseta majaperemeestele. Cicerol oli ka endal tagasihoidlikku kinnisvarasse palju raha investeeritud ja kord heitis ta nalja – pigem üleolekutunde kui piinlikkusega –, et isegi rotid olid oma asjad kokku pakkinud ja ühest tema varisemisohtlikust üürimajast lahkunud. (lk 31)

Cicerot on humanistide poolt nii palju ülistatud, et kui keegi julgeb vihjata, et tegemist polnud moraalse inimese etaloniga, siis mõjub see teravamalt kui peaks. Samas ei tasu unustada, et ta on inimene, kelle elust me tollest ajast ilmselt kõige rohkem teame. Igasuguse negatiivse jura üles kaevamine tema kohta on ilmselt väga lihtne. Tavaline Rooma kõrgklassi huumor?

Kui Caesar 63. aastal e.m.a tõepoolest eluaegset vanglakaristust soovitas, siis oli see tõenäoliselt esimene kord lääne ajaloos, mil see alternatiivina surmanuhtluisele välja pakuti, ehkki edutult. Toetudes otsuse erakorralistele volitustele ja paljudele senaatorite häälekale toetusele, laskis Cicero mehed viivitamatult hukata, ilma et oleks kas või formaalset kohtupidamist korraldanud. Võidukalt teatas ta rõkkavale rahvahulgale nende surmast kuulsa ühesõnalise eufemismiga vixere, „nad on elanud“, see tähendab „nende elu on läbi“. (lk 32-33)

Nii-nii...

Sellegipoolest oli Catilina lüüasaamine Cicerole märkimisväärne võit; tema toetajad andsid talle aunime pater patriae ehk „isamaa isa“ – üks kõige väärikamaid ja rahuldust pakkuvamaid tiitleid, mida kellelegi sellises patriarhaalses ühiskonnas nagu Rooma võidi omistada. Kuid peagi muutus tema edu hapuks. Juba tema viimasel konsuliameti päeval takistasid kaks poliitilist võistlejat Cicerot pidamast kokkutulnud Rooma rahvale tavapärast lahkumiskõnet. „Neil, kes on karistanud teisi neid ära kuulamata,“ kinnitasid nad, „ei tohiks olla õigust ise kuulatav olla.“ Mõned aastad hiljem, 58. aastal e.m.a, hääletas Rooma rahvas üldiselt kõigi nende väljasaatmise poolt, kes olid mõne kodaniku kohtuta surma saatnud. Cicero lahkus Roomast, enne kui anti välja teine seadus, mis konkreetselt ja nimeliselt tema pagendusse saatis. (lk 33)

Huvitav kui suur asi see ilma kohtuta surma saatmine tegelikult oli? Ma saan aru, et peale tsentraliseeritud modernsete riikide teket ja võimude lahususe printsiibi kehtestamist kõlab see õudsa inimõiguste rikkumistena. Aga tollel ajal? Kas kohus oli lihtsalt sümboolne rahu tegemise viis ja ilma kohtuta surma mõistmine erines lihtsalt selle poolest, et sai surmamõistetut alandada temale mitte tähelepanu pööramisega? Või peitus kohtuprotsessis reaalne oht, et surmamõistmist ei tule?

Rooma kirjanduse autorid olid peaaegu ainult mehed; või vähemasti on meieni jõudnud vähe naiste kirjutatud teoseid (keiser Nero ema Agrippina autobiograafia kaotsiminek on klassikalise kirjanduse jaoks kindlasti üks kõige kurvemaid näiteid). Need mehed olid peeaegu eranditult jõukad, ehkki mõnele Rooma luuletajale meeldis teeselda, nagu luuletajad vahetevahel ikka veel teevad, nagu nälgiksid nad katusekambrites. (lk 34)

Minu jaoks on see päris üllatav, et enne romantismi luuletajad vaesuse ja kannatuste teesklemisega tegelesid. Kas nad ei olnud mingite rikkurite koduloomad? Kuningakass on eesti keeles see väljend, Roomas muidugi polnud kuningaid.

1. sajandil e.m.a ei sõltunud maine ja kuulsus Roomas mitte ainult suusõnal räägitavast, vaid ka teadlikust reklaamist, mida suunati mõnikord üsna keerukalt või kohmakalt. Me teame, et Cicero püüdis veenda üht oma ajaloolasest sõpra, Lucius Lucceiust, kirjutama ülistavat kirjeldust Catilina alistamise ja selle järelloo kohta („… tahan, et su teosed mu nime ülistaksid ning selle kuulsaks teeksid,“* kirjutas ta); ja samuti lootis ta, et üks moekas kreeka luuletaja, kelle keerukat immigratsiooniasja ta oli Rooma kohtutes kaitsnud, koostaks samal teemal väärika eepose. Lõpuks pidi ta ise endale värssides auavalduse kirjutama. Mõned tänapäevaed kriitikud on üritanud – mitte just kuigi veenvalt – kaitsta selle teose kirjanduslikku väärtust ja isegi selle tunnusrida „O fortunatam natam …“, aga enamik Rooma kriitikuid, kelle arvamused sel teemal on säilinud suhtub satiiriliselt nii selle ettevõtmise edevusse kui ka keelepruuki. Isegi üks Cicero suurimaid imetlejaid, tema kõnetehnikate innukas õppija, avaldas kahetsust, et mees „oli nii täielikult mõõdutunde kaotanud“. Teised lihtsalt pilasid või parodeerisid seda teost kahjurõõmsalt. (lk 37)

* Marcus Tullius Cicero. Lucius Lucceiusele. Tõlkinud Ilmar Vene. – Akadeemia 1991, nr 8, lk 1670. – Toim.

Iseendale ülistavate poeemide kirjutamine on säärane tore huvitav tegevus, mis tundub nii absurdne, et seda peaks lausa proovima.

Ei läinud kaua aega, kui Cicero 8. novembril peetud kõne (esimese Catilina-vastase kõne) avasõnadest sai Rooma maailma väga hästi tuntud ja kohe äratuntav tsitaat: „Quo usque tandem abutere, Catilina, patentia nostra?“ („Kui kaua ometi, Catilina, kavatsed sa kuritarvitada meie kannatust?“*); ja sellele järgnes kirjutatud tekstid veel sageli korratud ütlus „O tempora, o mores“ („Mis maailmas me küll emale“, ehk sõna-sõnalt „Oh ajad, oh kombed!“).  Õigupoolest oli fraas „Quo usque tandem …“ juba selleks ajaks, kui Sallustius oma aruannet „sõjast“ kirjutas (vaid kakskümmend aastat hiljem), tugevasti rooma kirjandusteadvusse juurdunud. Nii tugevasti, et Sallustius võis selle kas rõhutatud või mängleva irooniaga asetada Catilina enda suhu. „Quae quo usque tandem patiemini, o fortissimi viri“ („Kui kaua ometi te kavatsete seda välja kannatada, vapraimad mehed?“**) – nende sõnadega õhutab Sallustiuse revolutsionäär Catilina oma järgijaid, tuletades neile meelde ebaõiglust, mida nad talusid eliidi rõhumise all. Need sõnad on muidugi täielik väljamõeldis. Antiikaja autorid kirjutasid oma teoste peategelastele täiesti tavapäraselt kõnesid, nii nagu tänapäeva ajaloolased armastavad omistada oma tegelastele tundeid või motiive. Nali on muidugi selles, et Cicero suurimal vaenlasel Catilinal lastakse tuua kuuldavale oma vastase kõige kuulsam lendlause. (lk 38-39)

*Marcus Tullius Cicero. Esimene kõne Catilina vastu. Tõlkinud Astrid Kurismaa – Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 161

**Gaius Sallustius Crispus. Catilina vandenõu. Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 43

See on minuarust märk elavast kultuurist. Ja just selline märk, mis paratamatult ilmneb, kuid mida kultuuri enda tööriistana kasutada üritavad konservatiivsed poliitikud, kes väidavad end seisvat "põliste väärtuste" ja "kultuuri püsimise" eest arvesse ei võta, kuna kultuuri mõiste on "kultuuri püsimise" kontseptsioonis kaduma läinud. Sarnaseid näiteid leiab ilmselt igast ajastust.

2. Alguses

Vihje, et Cicero esitab ennast uue Romulusena, ei jäänud tema aja Roomale märkamatuks ja see seos võis anda ka tagasilöögi: mõned kasutasid seda järjekordse ettekäändena irvitada Cicero väikelinliku päritolu üle, pannes talle hüüdnimeks Arpiniumi Romulus. (lk 49)

Jällegi on see nii tüüpiline poliitiline mure: keegi üritab ennast esitleda kõige-kõige-kõige ja ainumasena ja teised ei mõista. On alles tõprad!

Livius jutustab, et poisid sündisid neitsilikule preestritarile Rea Silviale Alba Longa linnakeses Alba küngastel, hilisemast Rooma asukohast veidi lõuna pool. Neiu polnud astunud preestritariks omast vabast tahtest, vaid oli sunniviisil sinna saadetud pärast hukatuslikku võimuvõitlust, milles jäi peale ja sai Alba Longa kuningaks tema onu Amulius, kes oli kukutanud oma venna Numitori, Rea Silvia isa. Amulius oli seejärel kasutanud preesterluse varju – mis oli näiliselt auavaldus –, selleks et hoida ära oma venna soost pärijate ja võistlejate ebamugavat esilekerkimist. Liviuse järgi väitis Rea Silvia, et jumal Mars oli väevõimuga temaga ühtinud. Livius tundub suhtuvalt sellesse sama kahtlevalt nagu Cicerogi; Mars, arvab ta, võis olla kattevarjuks täiesti inimliku armuloo peitmiseks. Teised aga kirjutasid enesekindlalt kehatust fallosest, mis tuli pühast tulest, mida Rea Silvia pidi valvama. (lk 52)

Mul on paar küsimust kõigile, kes soovivad neitsistsündide müüte realistlikult arutleda. Kust kohast ja mil viisil omandasid tolle aja inimesed üldse informatsiooni selle kohta, mida neitsiks olemine tähendab? Nagu tõsiselt, millest me räägime, kui me räägime neitsiks olemisest Roomas? Küsimusel peaks olema ju mingi seksuaalhariduslik taust.

Luuletaja Ovidius – Publius Ovidius Naso, nagu oli tema täielik nimi – arvas aga teisiti. Ta oli enam-vähem Liviuse kaasaegne, aga sama õõnestav, nagu Livius oli konventsionaalne, ja lõpuks saadeti ta 8. aastal m.a.j pagendusse, mille põhjuseks oli osalt tema vaimukas poeem „Armastuse kunst“ – sellest, kuidas valida endale partnerit. Selles pöörab ta Liviuse naisteröövi loo pea peale ning esitab seda vahejuhtumit algelise flirtimisena: erootilise, mitte hädapäraselt vajalikuna. Ovidiuse järgi „… iga mees oma jaoks valis vaikselt nüüd mõne neiu…“ ja läheb püüdma teda „ahnesti“*, kui märguanne antakse. Peagi sosistavad nad magusaid tühisusi oma saagi kõrvadesse ning nonde ilmne kohkumus vaid suurendab nende sugulist veetlust. Pidustused ja meelelahutused, arutleb poeet nurjatult, on alati, Rooma algusaegadest peale olnud head kohad tüdruku leidmiseks. (lk 56)

*Ovidius. Armastuse kunst (katkendeid). Tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats. – Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Varrak, 2009, lk 331

Jutt käib siin siis müütilisest Rooma linna asutamisest ning sinna naiste leidmisest. Tuntud lugu, mida Picasso on ka kujutanud maalil "Sabiinitaride röövimine". Seni kuni vaid mehed vägistamisest räägivad on ja jääb sõnade ja nende tähenduse vahekord alati pisut ähmaseks.

Paljudele roomlastele, kes ei lahterdanud seda lugu „müüdi“ või „legendi“ sildi alla, oli see linna asutamise kõige ebameeldivam aspekt. Näib, et Cicero tundis selle pärast nii suurt ebamugavust, et teoses „Riigist“ Rooma algusest rääkides ta seda üldse ei mainigi: Remus esineb loo alguses ja jäetakse koos Romulusega saatuse hooleks, aga siis ta lihtsalt kaob vaikselt loost. Teine autor, 1. sajandil e.m.a Roomas elanud ajaloolane Dionysios, keda tavaliselt tuntakse tema kodulinna Halikarnassose järgi, mis asus tänapäevase Türgi rannikul, osutas kujutada Romulust Remuse surma tõttu lohutamatult kurvana („ta kaotas elutahte“). Üks teine ajaloolane, kes on meile tuntud ainult kui Egnatius, sai probleemist veelgi söakamalt üle. Ainus tema kohta teadaolev fakt ongi see, et ta kummutas mõrvaloo täiesti ja väitis, et Remus elas kõrge eani, isegi kauem kui tema kaksikvend. (lk 57)

Eelmise sajandi "ajaloolisi materjale" orjandusest ja suhetest põliselanikega on täis sarnaseid üllatusi. Rooma juures on muidugi huvitav see, et sellel müüdil ei pruugi mingit sidet reaalsusega olla. Mis tekitab küsimuse, mille tarbeks sellist destruktiivset vennatapu müüti alal hoida? Kindlasti ei saanud see lugu olla täiesti häbiväärne, kui see kõigile teada oli ja seda edasi räägiti. Kas roomlaste uhkus seisneski selles, et nemad olid järeltulijad neile, kes ellu suutsid jääda? Teine müüt on see, et Rooma asutajad on Trooja sõjast põgenenud, mis päritolu narratiivina kannab sama tähendust.

Kui keiser Claudius, kelle onulik kuvand johtub rohkem Robert Gravesi romaanist „Mina, Claudius“ kui tegelikust elust, väitis pisut tõrksale senatile 48. aastal m.a.j, et Galliast pärit kodanikel tuleks lubada saada senaatoriteks, pidi ta kokkutulnutele mõnda aega meelde tuletama, et Rooma oli algusest peale võõramaalastele avatud olnud. Selle kõne tekst ja ka pisut tänitamist, mis nähtavasti isegi keisril tuli ära kannatada, kirjutati pronkstahvlile ja pandi üles Gallia provintsis, tänapäevases Lyoni linnas, kus see on tänaseni säilinud. (lk 59)

See vist väärib lihtsalt ära mainimist, kuna selle teksti leidmine on arusaama Rooma ajaloost paljugi avardanud. Rooma nimetus Lyonile oli Lugdunum ja see pronkstahvel vist läks sinna kuna Claudius mainib seda linna oma kõnes?

Kontrast klassikalise Ateenaga on taas rabavalt suur: seal lasti väga vähe orje vabadusse ja need, kes saidki vabaks, ei omandanud sellega kindlasti mitte Ateena kodakondsust, vaid neist said kodanikuõiguseta isikud. Vabakslaskmise praktika (ld manumissio) oli Rooma kultuuri selline eripärane joon, et seda kommenteerisid ka võõrad ja nägid selles Rooma edukuse võimsat tegurit. (lk 60)

Mida Ateenas vabaks lastud orjad siis tegid? Lihtsalt röövisid kuni jälle orjusesse langesid?

Aga oli ka teisitimõtlejaid, kes rõhutasid selle loo üht palju vähem meelitavat külge. Mitte ainult mõned Rooma vaenlastest ei pidanud irooniliseks seda, et impeerium oma päritolu Itaalia kurjategijate ja rahvarämpsuni tagasi viis. Samuti arvasid mõned roomlased. 1. sajandi lõpul ja 2. sajandi alguses m.a.j kirjutanud satiiriline poeet Juvenalis – õieti Decimus Junius Juvenalis – arvustas armutult snobismi, mis oli Rooma elu veel üks külg, ning naeruvääristas neid, kes hooplesid sajanditepikkuse sugupuuga. (lk 60)

Kurjategijad on asutanud nii palju tähtsaid ja olulisi suurriike, et ütlus "kuritegevus ei tasu ennast ära" on ilmselgelt ümberlükatud.

Romuluse jalajäljed olid igal pool Rooma maastikul. Cicero päevil oli võimalik teha ka midagi enamat kui lihtsalt Romuluse Jupiter Statori templis käia: võis käia koopas, kus emahunt olevat beebidest kaksikute eest hoolitsenud, ja võis näha foorumile ümber istutaud puud, mille juurde jõgi olevat poisid uhtunud. Võis isegi imetleda Romuluse enda maja, rookatusega puidust onnikest, kus linna asutaja olevat Palatinuse künkal elanud: nähtav tükike primitiivset Roomat linnast, millest oli saanud laialivalguv metropol. Muidugi oli tegemist võltsinguga, nagu andis pooleli mõista ka üks külastajata 1. sajandi lõpul e.m.a „Nad ei lisa sellele midagi, et muuta seda auväärsemaks,“ selgitas ta, „aga kui mõni osa sellest halvast ilmast või kõrgest east kahjustatud saab, siis parandavad ja taastavad nad selle endiseks niivõrd kui võimalik.“ Mingeid arheoloogilisi jälgi sellest onnist pole leitud, mis pole ka üllatav, arvestades selle nõrgukest konstruktsiooni. Kuid see säilis mingil kujul mälestusmärgina linna algusest kuni 4. sajandini m.a.j, mil seda mainiti Rooma märkimisväärsete muinsuste loetelus. (lk 61)

It's a biggest ball of twine in Minnesota!

Leinavad roomlased jõudsid peagi järeldusele, et ta oli nende juurest ära võetud ja saanud jumalaks – ületades inimliku ja jumaliku vahelise piiri sellisel viisil, mida Rooma polüteistlikud ususüsteemid mõnikord võimaldasid (isegi kui see näib meile veidi tobe). Ent Livius möönab, et mõned inimesed rääkisid sel ajal ka teistsugust lugu: et kuningas oli mõrvatud, et senaatorid olid ta surnuks raiunud. Livius ei mõelnud päriselt välja selle süžee kumbagi osa: näiteks oli ka Cicero varem teada andnud Romuluse apoteoosist, ehkki mõningase umbusuga; ja 60. aastatel e.m.a ähvardati üht üleliia auahnet poliitikut „Romuluse saatusega“ – arvatavasti ei mõeldud selle all jumalaks saamist. (lk 64)

See on huvitav jätk sellele müüdile, sest minu varem välja pakutud "ellujääja" müüt saab siinkohal kuidagi kurva lõpu. Romulus raiuti tükkideks ja ega temalgi paremini ei läinud. Aga muidugi, jumalaks saamine oli ka ilmselt päris tugev versioon sellest müüdist.

Oli veel mitu legendi, mis eksisteerisid külg külje kõrval. Nende seas oli standardsete teemade väiksemad variatsioonid, aga ka alternatiivid, mis näivad meile tõtt-öelda iseäralikud. Näiteks tõi üks kreeka idee loosse kuulsa Odysseuse ja Homerose „Odüsseia“ kajad, käis välja mõtte, et Rooma tegelik asutaja oli mees nimega Romus, Odysseuse ja nõid Kirke armuloost sündinud mees, sest Kirke maagilist saart kujutleti mõnikord asuvat päris Itaalia ranniku lähedal. See oli kena, ehkki ebausutav, killuke kultuuriimperialismi, mis andis roomlastele Kreekast põlvnemise. (lk 65)

Rahvaste alaväärsus ei lase nende fantaasiale piire seada.

Aenease loo keskne väide on selline, mis võimendab Romuluse Pelgulinna teemat või lausa liialdab sellega. Kui Romulus tervitas kõiki oma uude linna tulijaid, siis „Aeneise“ lugu läheb veelgi kaugemale, väites, et roomlased olidki algselt võõramaalased. […] Sõnum on selge: ükskõik kui kaugele minevikus tagasi minna, on Rooma asukad alati olnud kusagilt mujalt pärit. (lk 68-69)

Kõlab nagu loogiline järeldus iga linna kohta.

Üks hea näide on rituaal, mis toimus Roomas iga aasta detsembris ja mida nimetati septimontiumiks („seitse küngast“). Mis selle käigus toimus, pole sugugi selge, kuid üks õpetatud roomlane märkis, et Septimontium oli nimi, mida Rooma kandis enne, kui temast sai Rooma, ja teine tõi ära nende pidustustega seotud „küngaste (montes) nimekirja: Palatium, Velia, Fagutal, Subura, Cermalus, Oppius, Caelius ja Cispius. Asjaolu, et nimesid on tegelikult kaheksa, ostuab sellele, et kusagil on midagi sassi läinud. […] Rooma autorid kasutasid mõlemast rääkides regulaarselt sõna colles („künkad“), mitte tavapärasemat sõna montes (ehkki mõlema sõna tähendus on enam-vähem sama). Kas see viitab ehk kahe erineva keelekogukonna olemasolule kusagil Rooma esiajaloos? Kas meil võib ehk isegi olla tegemist – kui seda argumenti veelgi kaugemale arendada – mingi versiooniga kahest grupist, keda me näeme Romuluse loos – sabiinidega, kes seostuvad colles’iga, ja roomlastega, kelle sõna oli montes? (lk 69-70)

SPQR esitab palju küsimusi ja annab vähe vastuseid. See on tegelikult väga positiivne omadus.

Osalt on probleemiks linnas väljakaevamiste teostamise tingimused. Rooma linna asukohas on sajandite jooksul toimunud nii intensiivne ehitustegevus, et me leiame neid varajase asustuse märke vaid sealt, kus neid pole segi pööratud. Meie ajaarvamuse 1. ja 2. sajandil  foorumil maasse kaevatud tohutute marmorpaleede vundamendid hävitasid suure osa sellest, mis oli paiknenud hoonete all; renessansiaegsete paleede keldrid lõikasid teistes Rooma piirkondades veelgi sügavamale maapõue. Nii on meil vaid tillukesed ülesvõtted, mitte suurt pilti. […] Näiteks vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas 20. sajandi keskpaiku foorumilt väljaevamisel leitud vitsmati- ja savitükikesed lubavad arvata, et ka seal on asunud varajane onnidest asula, või viid need juhuslikult sinna koos ehitusprahiga mõned sajandid hiljem, et tõsta kogu pinda kõrgemale tasandile. (lk 71)

 Arheoloogide mured.

Teiseks, Roomal oli sarnasusi oma naabritega ja ka mõned olulised erinevused. Itaalia oli ajavahemikus 1000-600 aastat e.m.a äärmiselt mitmekesise asustusega. Seal elas palju erinevaid sõltumatuid hõime paljude erinevate kultuuritraditsioonide, päritolu ja keeltega. Kõige paremini on dokumenteeritud poolsaare lõunaosas paiknenud kreeklaste asulad, nagu näiteks Kyme (Cumae), Taras (Tarentium) ja Neapolis (tänapäeva Napoli), mille olid alates 8. sajandist e.m.a rajanud sisserändajad suurtest Kreeka linnadest; tavaliselt tunti neid „kolooniate“ nime all, aga need ei olnud kolooniad selle sõna tänapäevases tähenduses. (lk 73)

 Nii et mingi varajane läbikäimine kreeklastega on siiski võimalik?

Kogu Roomas on ainult üks koht, kus varajasi arheoloogilisi leide on võimalik otseselt seostada kirjanduspärimisega. Seda tehes ei leia me aga nende kahe vahelist ühtsust ja kooskõla, vaid laia ja põneva lõhe. See koht asub foorumi ühes otsas, Kapitooliumi künka nõlvade lähedal, mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel Jupiter Statori templist, kus Cicero Catilinat ründas, ja otse selle kõnelava (ehk rostra) kõrval, kust kõnelajd rahva poole pöördusid. Sinna paigutati enne 1. sajandi lõppu e.m.a foorumi sillutisse rida eripärasest mustast kivist plaate, mis moodustasid umbes 4 korda 3,5 meetriste mõõtmetega madala kivipiiriga märgistatud nelinurga. (lk 75)

Autor mainib müüti, et seal oli Romuluse haud või mis iganes. Usutavam on, et nad tähistasid selle tsooni, kuna matsid sinna radioaktiivseid jäätmeid.

 3. Rooma kuningad

Servius Tullius olevat välja mõelnud roomlaste ülelugemise ja seisuste kaupa rühmitamise meetodi, mida tuntakse rahvaloendusena. Edaspidi jäi see aastasadadeks Rooma poliitikaelu keskmesse, põlistades enda aluseks oleva hierarhilise põhimõtte, et rikastel oli õiguse kohaselt rohkem võimu kui vaestel. Ent enne teda olevat Numa enam-vähem ainuisikuliselt paika pannud Rooma religiooni ametliku struktuuri ja usulised institutsioonid, mis jätsid oma jälje, ja nende nimed, mis kõik sellesse raamatusse ei mahugi. Õieti on isegi roomakatoliku kiriku paavsti praegune tiitel pontifex üle võetud preestriametilt, mille Numa olevat rajanud. (lk 86)

Veider, et koos kristlusega on kuidagi kaduma läinud see fakt, et roomlased pidasid enda edu aluseks ka oma usku ja religioosset traditsiooni. Ma pole siiani päriselt aru saanud, kas Rooma impeeriumi lagunemine on kristlaste jaoks uhkuse või häbi asi? Mitte, et ma arvaks, et kristlus selles otseselt süüdi oleks. Kristlust võib pidada pigem üheks sümptomitest kui põhjuseks.

Mõned rituaalid olid nii pentsikud, et need kummutavad paremini kui miski muu meie tänapäevast stereotüüpi, nagu olnuks roomlased puised ja tuimad: näiteks veebruarikuus peetavate luperkaalide pidustuste ajal jooksid alasti noormehed ümber linna ja piitsutasid kõiki naisi, keda nad kohtasid (see on pidustus, mida kujutab Shakespeare’i „Julius Caesari“ avastseen). Üldjoontes oli see tegutsemise, mitte uskumise religioon. (lk 87)

Nii palju kui ma mõistan, siis monoteismile eelnevatest uskudest ükski ei nõudnud mingit usku nagu kristlus tänapäeval seda teeb. Jumalaid nähti rohkem paratamatusena, mitte niivõrd abstraktsioonidena, mis võivad kahjustuda kui neist vääriti mõelda või nende suhtes vääri tundeid tunda.

Iga organiseeritud kogukonna oluline aspekt on aja liigendamise oskus ning Roomas oli Numa see, kellele anti au selle struktuuri loomise eest. Mis veel enam, hoolimata kõigist hilisematest uuendustest ja täiendustest, on tänapäeva läänemaailma kalender selle algse Rooma kalendri otsene järglane nagu ka meie kalendrikuude nimed – need kõik on Roomast pärit. (lk 88)

Tegin endale siia väikese teejuhi kuu nimede tähendusele, sest pole varem sellele millegipärast väga mõelnud: 1. Januse kuu. Janus on väravate, uste, alguste ja lõppude jumal, keda kujutatakse kahe vastassuunas vaatava näoga. 2. Februus on "puhastaja" jumal, kellele pühendati puhastusfestival, mis sisaldas palju vanniskäimist. 3. Sõjajumal Marsi kuu. 4. Roomlaste jaoks tähendas see "avama", aperio vms. Viide siis lillede õidepuhkemisele jms. On hulganisti ka alternatiivseid versioone. Aphrodite nime teatavad versioonid on üks levinum alternatiivne tähendus ja ka viide teisele kuule, sest algne Rooma kalender algas märtsiga. Ajutiselt oli nimetatud ka keiser Nero järgi. 5. Maia kuu, kes on siis Kreeka mütoloogia tegelane. 6. Juno kuu, kes on siis Jupiteri naine ja Marsi ema. 7. Quintilis ehk siis viies kuu, hiljem nimetatud Julius Caesari järgi. 8. Sextilis ehk siis kuues kuu, hiljem nimetatud Augustus Caesari järgi. 9.-12. Edasi ongi lihtsalt viited numbritele. Detsember tähendab kümnendat kuud.

Kas keegi, kelle nimi oli Numa Pompilius, ka tegelikult kunagi elas, on võimatu teada; veelgi vähem, kas ta tegi neid asju, mis talle omistatakse. Rooma õpetlased arutasid ägedasti tema elu ümber, aktsepteerides pärimuse mõningaid osi ja kindlalt tagasi lükates teised. Näiteks poleks ta kuidagi saanud olla kreeka filosoofi Pythagorase õpilane, nagu väideti ühes populaarses ja visalt püsivas loos; sest, arutlesid õpetlased, igasuguse vähegi usutava kronoloogia järgi Pythagoras elama rohkem kui sada aastat pärast Numat (ehk siis 6., mitte 7. sajandil e.m.a). Aga ükskõik kui legendaarne või salapärane Numa oli, näib üks asi olevat kindel: talle omistatav kalender on mingil kujul Rooma ajaloo varajase perioodi vili. (lk 88)

Oh jaa! Iidne küsimus - kas see müütiline vanamees, kes meie elukorralduse õigustuse aluseks on, päriselt ka eksisteeris või on ta meie fantaasia vili, sest meil oli ihalus oma elu paremini korraldada?

Rooma õpetlased – ajal, mil etruskide linnad olid ükshaaval roomlaste saagiks langenud – pidasid Etuuriat ühtaegu põnevalt eksootiliseks uurimisaineks ja ka mõne nende oma tseremoonia, riietumisviisi ja usukombe allikaks. Aga kahtlemata olid need „etruski paigad“, nagu Lawrence neid nimetas, mõjuvõimsad, rikkad ja oluliste sidemetega viisil, mis jättis Rooma kaugele selja taha. (lk 95)

Kui sabiinid asusid Roomast lõuna pool, siis etruskid põhja pool. Need olid need tegelased, keda roomlased enne kreeklasi nende kunsti ja kultuuri pärast imetlesid. Ma tajun siin teatavat mustrit.

Siiski ei kukutanud monarhiat lõpuks mitte töötavate vaeste kurnamine, vaid seksuaalne vägivald: Lucretia vägistamine kuninga ühe poja poolt. See vägistamine on peaaegu kindlasti sama müütiline nagu sabiinitaride vägistamine: ründed naiste vastu tähistavad sümboolselt kuningate perioodi lõppu ja algust. Mis veel enam, Rooma autoreid, kes hiljem seda lugu jutustasid mõjutasid tõenäoliselt kreeka pärimused, milles türannia haripunkti ja langemist seostati sageli seksuaalkuritegudega. Näiteks olevat 6. sajandil e.m.a Ateenas kuninga noorema venna teise mehe partnerile külgelöömise katsed kaasa toonud Peisistratoste dünastia kukutamise. (lk 101-102)

Üritus müütilisi vägistamislugusid tänapäeva perspektiivist mõista on siin teoses kindlasti üks veidral kombel kõnetav koht. Iseenesest on huvitav, et sellist suvalist asja nagu vägistamine kasutatakse tihti poliitilse metafoorina. Beard vihjab tõdemusele, et see on alati nii olnud. Tundub, et ka tänapäeva liberaalne vägistamisvastasus (naiste õigused) ja konservatiivne vägistamisvastasus (immigratsioonivastasus) on suuresti sarnasest võimumehhaanikast kantud.

Lucretia lugu jäi alatiseks erakordselt võimsa kujundina Rooma kõlbluskultuuri. Paljude roomlaste jaoks kujutas see naiselikku voorust määratlevat hetke. Lucretia maksis vabatahtlikult oma eluga selle eest, et ta oli kaotanud, nagu Livius ütles, oma pudicitia – oma „kombelisuse“ või „truuduse“ –, mis vähemalt naiste jaoks defineeris Rooma naise ja mehe vahelist suhet. Ent teiste antiikautorite meelest oli see lugu keerukam. Oli poeete ja satiirikuid, kes etteaimatavalt kahtluse alla seadsid, kas pudicitia on ikka see, mida mees tõeliselt oma naiselt tahab. Ühes riivatus epigrammis naljatab Marcus Valerius Martialis, kes kirjutas 1. sajandi alguses e.m.a rea vaimukaid, sädelevaid ja ebaviisakaid värsse, et tema naine võib olla soovi korral päeval Lucretia, kui ta vaid öösel hoor on. Teises repliigis küsib ta, kas Lucretiad on iial päris sellised, nagu nad näivad; küllap ka kuulus Lucretia, arutleb ta, tundis rõõmu hulljulgetest luuletustest, kui mees parasjagu ei vaadanud. Tõsisem teema oli küsimus Lucretia süüst ja tema enesetapu põhjustest. Mõnele roomlasele jäi mulje, et Lucretiale läks rohkem korda tema maine kui tegelik pudicitia – mis kindlasti peitus tema südame, mitte ihu süüs või süütuses ja mida valesüüdistused orjaga ühtimisest vaevalt oleks võinud mõjutada. 5. sajandi algul m.a.j küsis Augustinus, kes oli paganliku antiikajaga hästi kursis, kas Lucretiat oli üldse vägistatud: sest kas polnud ta lõpuks ise järele andnud? Siin pole raske märgata ka juba mõningaid meie aja vaidlusi vägistamise ja sellega seotud vastutuse teemadel. (lk 103)

Jätkuks. Sellistes aruteludes potentsiaalselt reaalsest vägistamisest näitavad, et sõltumata kogu mütoloogiast ja moraalsetest järeldutest, mida vägistamislood meile müüvad, ei oska keegi täpselt vastata, kus on vägistatud naise koht.

Konsulite järgi sai nime ka aasta, millal nad ametis olid. […] Cicero ajaks olid roomlased kokku pannud enam-vähem täieliku konsulite nimekirja alates vabariigi algusest ja peagi pandi see koos triumfeerinud väejuhtide nimekirjaga foorumile üles. Suuresti just see loetelu võimaldas neil kindlaks määrata monarhia lõpu täpse aja, sest pidi see definitsiooni kohaselt olema vastavuses esimese konsuli ametisseastumise ajaga. (lk 107)

Alates 509 e.m.a.

4. Suur hüpe edasi

Tegelikult pidi kogu see protsess toimuma palju järkjärgulisemalt, kui tavalugu mõista annab, ja olema palju vähem sujuv. „Vabariik“ sündis pikkamisi, aastakümnete või lausa sajandite jooksul. Seda „leiutati“ mitmeid kordi uuesti. (lk 109)

Kas mul on ainult tunne või pooled asjad, mis on Rooma ajaloo kohta Wikipedias ja ajalooraamatutes faktidena esitletud on sellised asjad, mida Mary Beard peab müütideks? Pool sellest raamatust on lihtsalt küsimuste püstitamine. Kas see ongi haridus? Kus on vastused? Miks peavad asjad nii keerulised olema?

Tõenäoliselt oli tegemist tavapäraste rüüsteretkedega naaberkogukondade vahel või sissirünnakutega, mis hiljem kirjutati anakronistikult ümber rohkem sarnaseks tõsiste sõjaliste kokkupõrgetega. Kahtlemata toimus suur osa nendest ikka veel pooleldi eraviisiliselt, iseseisvate sõjapealike eestvõttel. Vähemasti vihjab sellele üks 470. aastate alguses e.m.a toimunud legendaarne juhtum, milles 306 roomlast olevat üllatusrünnakus hukka saanud. Neist enamik olevat olnud pärit ühest Fabiuste suguvõsast, lisaks nende sõltlased, sabarakud ja kliendid: pigem nagu suur jõuk kui armee. (lk 117)

Traditsiooniline perekond.

494. aastal e.m.a korraldasid plebeid, keda vaevasid võlaprobleemid esimese mitmest suurest linnast lahkumisest, ühendades mässu ja sõjaväeteenistusest keeldumise, et sundida patriitse reformidega nõustuma. See toimis ja käivitas pika järeleandmiste rea, mis lõpuks kaotas ära kõik olulised erinevused patriitside ja plebeide vahel ning sisuliselt muutis linna võimustruktuuri. Kakssada aastat hiljem ei olnud patriitside eesõigustest säilinud suurt muud kui õigus pidada mõnda iidset preestriametit ja kanda erilisi uhkeid jalatseid. (lk 122)

[494 error]

Lugu oli selline, et plebeid olid aastate viis nõudnud linna „seaduste“ avaldamist – et need poleks lihtsalt patriitside salavahend; ja järeleandmisena sellele nõudmisele peatati tavapärast riigiametite toimine 451- aastal e.m.a ning seaduste kogumiseks, koostamiseks ja avaldamiseks nimetati ametisse kümme meest (decemviri). Esimese aastaga kodifitseerisid detsemvirid edukalt kümne tahvli jagu seadusi, aga töö polnud sellega lõppenud. Niisiis määrati järgmiseks aastaks uus komisjon, mille iseloom osutus hoopis teistsuguseks, palju alalhoidlikumaks. See teine komisjon andis välja kaks ülejäänud tahvlit, sätestades ka kurikuulsa seaduse, mis keelas patriitside ja plebeide vahelised abielud. […] Hullem seisis veel ees. See teine kümnemeheline komisjon, detsemvirid või kümme Tarquiniust, nagu neid hiljem mõnikord nimetati, hakkasid järgi ahvima türannide käitumist, pruukides ka seksuaalset vägivalda. Peaaegu et vabariigi rajamiseni viinud Lucretia vägistamise loo kordusetenduses nõudis patriits Appius Claudius (maantee-ehitaja vanavana-vanaisa) sugulist vahekorda noorelt plebeide soost naiselt, kelle nimi oli juhtumis väga sobivalt Virginia ja kes polnud abielus, aga oli kihlatud. Järgnesid pettus ja korruptsioon. Appius lasi ühel sõltlasel väita, et Virginia oli tema orjatar, kelle tema nõndanimetatud isa oli peremehelt varastanud. Kohtunikuks oli selles asjas Appius ise, kes muidugi otsustas oma kaasosalise kasuks ja astus uhke sammuga üle foorumi, et Virginia endale kahmata. Järgnenud vaidluse käigus haaras tüdruku isa Lucius Virginius lihunikulaualt noa ja torkas oma tütre surnuks: „Ma teen sind vabaks, mu laps, ainsal viisil, kuidas ma saan,“ hüüdis ta. (lk 124)

Väga error.

Muutus saabus 4. sajandi hakul e.m.a kahe sündmusega, mis etendavad kõigis Rooma laienemise kirjeldustes juhtivat ja tohutult mütologiseeritud rolli: 396. aastal hävitasid roomlased kangelasliku Camilluse juhtimisel asunud Veji linna ja 390. aastal e.m.a hävitasid gallid Rooma. Rooma ja Veji kokkupõrke taust on meile täiesti teadmata, aga see pandi kirja otsekui Itaalia vaste Trooja sõjale: kümme aastat kestnud piiramine, mida läks vaja linna vallutamiseks, nii nagu ka Trooja piiramine kestis kümme aastat; ja võidukad roomlased, kes lõpuks ilmusid Veji linna Juno templi alt tunnelist, vastena Trooja hobusele. Tegelik „vallutus“ (mis on üldse liiga suureline sõna) oli arvatavasti palju tagasihoidlikum. See polnud mingi superriikide kokkupõrge. Veji oli õitsval järjel linn, veidi väiksem kui Rooma ja viimasest vaid viieteistkümne kilomeetri kaugusel üle Tiberi jõe. (lk 128)

[no comments]

Rooma sõjaline võimsus 4. sajandi lõpul e.m.a oli nii suur, et Livius pidas sobilikuks võrrelda seda maailmavallutaja Aleksander Suurega, kes aastail 334-323 e.m.a juhtis oma Makedoonia armee võidukäigule Kreekast Indiani. Livius murdis pead, kes oleks võitnud, kas roomlased või makedoonlased, kui nad vastamisi oleks sattunud – sõjaline mõistatus, mille üle tugitoolikindralid tänaseni juurdlevad. (lk 131)

[no comments]

[…] mitte keegi ei tea, kui paljud – või realistlikumalt, kui vähesed – roomlased mõistsid oma kodumaad osana poolsaarest, nagu see tänapäeval meie silme ees seisab. Selle arusaamise rudimentaalsele versioonile vihjavad võib-olla meie ajaarvamise eelse 2. sajandi kirjanduses olevad viited Aadria merele kui Ülemisele merele ja Türreeni merel kui Alumisele merele, aga väärib märkimist, et selline orientatsioon on teistsugune kui meil – ida-lääne-, mitte põhja-lõunasuunaline. (lk 135)

[no comments]

On mõeldamatu, et meie ajaarvamise eelse 4. sajandi inimesed oleks istunud maha, et väidelda, mis täpselt järeldub civitas sine suffragio’st või eesõigustest, mis kaasnesid latiini kolooniasse kuulumisega. Mis palju tõenäolisem, nad improviseerisid oma uutes suhtes erinevate rahvastega, kasutades ja kohandades oma olemasolevaid algelisi kodakondsuse ja etnose kategooriaid. See, mis sellest tulenes, oli aga taas revolutsioonilise mõjuga. Andes kodakondsuse rahvastele, kellel puudusid otsesed territoriaalsed sidemed Rooma linnaga, katkestasid roomlased seose, mida enamik antiikaja inimesi pidas enesestmõistetavaks, kodakondsuse ja ühe linna vahel. (lk 137)

[no comments]

Pole ilmekamat sümbolit Rooma 4. sajandil e.m.a muutunud suhete kohta välismaailmaga kui tohutu suur müür, mis püstitati linna ümber aastatel pärast gallide lahkumist, müür, mille pikkus oli 11 kilomeetrit ja paksus kohati 4 meetrit. (lk 138)

[no comments]

367. aastaks e.m.a oli seisuste konflikt korda saatnud midagi palju tähtsamat ja kaugeleulatuvamat kui lihtsalt plebeide poliitilise diskrimineerimise lõpetamine. Sisuliselt oli see asendanud sünnijärgse valitseva klassi sellisega, mille aluseks olid jõukus ja saavutused. Osalt oli just see Barbatuse epitaafi mõte: ehkki Scipio perekonnaliikmed olid patriitsid, on oluline see, milliseid ameteid ta pidas, tema isiklikud omadused ja lahingud, mille ta võitis. Ükski saavutus polnud ilmekam ega ülistatum kui lahingu võitmine ning uue eliidi võimuiha oli peaaegu kindlasti oluline tegur sõjalise tegevuse hoogustumisel ja sõdade õhutamisel. (lk 138)

 [no comments]

5. Avaram maailm

Need olid sõjamehed. Kuid Scipiotes oli enamatki. Nagu sai aru igaüks, kes märkas Rooma luuletaja Quintus Enniuse kuju, mis perekonnahaua elegantselt fassaadil uhkelt Africanuse ja Asiaticuse kujudega kõrvuti asetses, olid nad ka Rooma kirjandusrevolutsiooni tulipunktis, Rooma kirjanduse esimese põlvkonna toetajad ja patroonid. See ei olnud kokkusattumus, sest Rooma kirjanduse algupära oli tihedalt seotud Rooma ülemere ekspansiooniga. „Muusa kehtestas end sõjakal moel Rooma raevukate elanike üle,“ nagu seda kirjeldas üks meie ajaarvamise eelse 2. sajandi autor. Impeeriumi algus ja kirjanduse algus olid ühe ja sama mündi kaks külge. (lk 141)

 [no comments]

Cannaes võitles kaks korda rohkem leegione kui kaheksakümmend aastat enne seda Sentinumis, mis annab väga hästi aimu nende konfliktide kasvanud suurusest ning veelgi keerukamast ja nõudlikumast sõja- ja toiduvarustuse ning loomatranspordi logistikast. Näiteks vajas nii suur armee, nagu Rooma ja tema liitlased Cannaes välja panid, iga päev ainuüksi nisu sada tonni. Selleks vajalikud kokkulepped kohalike kogukondadega, sadade koormaloomade rakendamine ja seega toiduvajaduse suurendamine, sest loomad sõid ära osa sellest, mida nad vedasid, ning kogumis- ja jaotusvõrgustikud oleksid veel sama sajandi algupoolel mõeldamatud olnud. (lk 147)

 [no comments]

216. aastal e.m.a viisid Rooma võimud läbi „väga ebaroomaliku rituaali“, nagu ütleb Livius. Nad matsid linnasüdames elusana kaks paari inimohvreid, gallid ja kreeklased. Selle teoga astusid roomlased kõige lähemale inimohvrite toomisele ning Liviuse piinlikkus sellest loost rääkides on ilmne. Siiski polnud see ainus kord, kui nad seda tegid: sama rituaal oli läbi viidud 228. aastal e.m.a, enne gallide sissetungi põhjakaarest, ja seda tehti uuesti 113. aastal e.m.a, kui taas üks selline invasioon Roomat ähvardas. (lk 149)

 [no comments]

Tõepoolest, on raske ette kujutada, kuidas saanukski kasutada mingit keerukamat taktikat antiikaja lahinguväljal, kus oli koos rohkem kui 100 000 meest. Kuidas said väejuhid oma vägedele efektiivselt käsklusi edastada või kuidas said nad üldse teada, mis võitluse eri piirkondades toimub, on täielik mõistatus. Arvestame siia juurde veel vägede paljukeelsuse, olgu siis mitmest eri rahvusest palgasõdurid või roomlaste mitteladinakeelsed liitlased, kummalised staaride etteasted (nähtavasti võitlesid mõned gallid alasti), ratsaväelased, kes püüdsid ilma kannusteta (mis leiutati hiljem) lahingus manööverdada ja võidelda; ja mõnes lahingus (ehkki mitte Cannaes, sest Hannibalil polnud neid enam ühtegi järel) haavatud elevantide pöörase ringitormamise ja oma ridade ründamise, ning tulemuseks on täielik kaos. Seda võis silmas pidada Aemilius Paullus, kui ta märkis: „Mees, kes oskab lahingut võita, oskab ka pidusööki või vaatemänge korraldada.“ (lk 152)

 [no comments]

Üsna ettearvatavalt on tänapäeva ajaloolastel olnud raske otsustada, kuhu tõmmata piir Polybiose kui roomlaste pantvangi ja Rooma valitsuse kriitiku ning Polybiose kui Rooma kollaborandi vahele. […] Aga oli Polybiose poliitiline positsioon milline oli, omas ta seda eelist, et ta tundis Rooma loo kumbagi osapoolt ja tal oli võimalus küsitleda mõningad Rooma juhtivaid tegelasi. Ta lahkas Rooma siseriiklikku korraldust – mis tema väitel oli Rooma välispoliitilise edukuse aluseks – vaatevinklist, mis ühendas endas paari aastakümne pikkused vahetud kogemused ja kogu Kreeka kõrgele arenenud poliitteooria, milles teda oli kodumaal koolitatud. Sisuliselt on tema teos üks varasemaid meieni jõudnud katseid tegeleda võrdleva poliitantropoloogiaga. (lk 154)

 [no comments]

Üks vabariikliku poliitika eripäraseid jooni olid poolametlikud koosolekud (ld contiones), mida sageli peeti enne hääletamist ja millel võistlevad ametnikud püüdsid rahvast oma seisukoha poole võita […] on mitmeid vihjeid, et neid iseloomustasid poliitiline kirglikkus, häälekas entusiasm ja väga vali lärm. Ühel juhul 1. sajandil e.m.a olevat karjumine sellisel koosolekul olnud nii võimas, et mööda lennanud vares oli uimasena maha kukkunud. (lk 158)

 [no comments]

Idasse naastes võttis ta [Antiochos III Suure poeg, kes langes roomlaste kätte pantvangi] kaasa mitmesuguseid Rooma kombeid, mida ta oli seal viibides omandanud. Peamiselt seisnesid need rahvamehe maneerides: ta vestles kõigiga, keda kohtas; jagas lihtrahvale kingitusi ja käis ringkäikudel käsitööliste töökodades. Aga mis kõige hämmastavam, ta riietus toogasse ja käis turuplatsil ringi, nagu kandideeriks ta valimistel, surus inimestel kätt ja palus nende hääli. See jahmatas tõeliselt tema edeva pealinna Antiookia rahvast, kes polnud monarhi seesuguse käitumisega harjunud ja panid talle hüüdnimeks Epimanes (Ogar). (lk 158)

 [no comments]

Kui Polybios oleks elanud sada aastat kauem ja näinud rohkem kui elusuuruses Rooma väejuhtide kujusid, kes hoidsid maakera käte vahel, siis oleks ta kindlasti tundnud rõõmu sellest, et tal oli õigus. Maailma valitsemise visioon oli kahtlemata paljude Rooma võimu väljendite taga 1. sajandil e.m.a ja ka hiljem („lõpmatu“ impeerium, nagu Jupiter Vergiliuse „Aeneises“ prohvetlikult kuulutab). Kuid Polybios eksis, nagu ka tema enda jutustus sündmustest selgesti näitab, kujutledes, nagu oleks juba sel varajasel perioodil kannustanud roomlasi sedasorti saamahimuline imperialistlik ideoloogia või teadlikkus oma selgest saatusest. (lk 160)

 [no comments]

Näiteks Hispaania hõbedakaevandused, mis varem Kartaago valdustesse kuulusid, tootsid peagi nii palju hõbedemaaki, et selle töötlemisest tulnud keskkonnasaastet võib tänaseni tuvastada sügavalt Gröönimaa jääkatte seest võetud dateeritavatest proovidest. (lk 162)

 [no comments]

Sel ajal tähendas isegi ladinakeelne sõna impeerium, mis meie ajaarvamise järgi 1. sajandi lõpul võis tähistada otseselt Rooma valitsuse all olevat koguterritooriumi, lihtsalt „võimu vanda välja korraldusi, mis kuuluvad täitsmisele“. Ja provincia (ehk „provints“), millest sai standardne mõiste impeeriumi hoolikalt piiritletud ja asehalduri kontrollile alluva võimupiirkonna kohta, ei olnud algselt geograafiline termin, vaid tähendas Rooma ametnikele omistatud vastutust. (lk 162)

 [no comments]

Kui Aemilius Pallus 167. aastak e.m.a pärast võitu kuningas Perseuse üle Rooma naasis, kulus kolm päeva selleks, et kärutada läbi linna kogu sõjasaaki, mille hulgas oli ainuüksi 250 vankritäit skulptuure ja maale ja nii palju hõbemünte, et nende kandmiseks oli vaja 3000 meest ja 750 tohutu suurt anumat. Pole siis ime, et Rooma võis igasuguse otsese maksustamise peatada. Aga ühtlasi oli triumf silmipimestav võõraste maade ja kommete vaatemäng, mis rahva meeli köitis. (lk 166)

 [no comments]

Plautuse ja Terentiuse komöödiad avasid teistsuguse vaateakna, millest võis näha vaimukaid ja võib-olla ebamugavust tekitavaid peegelpilte. On tõsi, et peaaegu kõigi nende näidendite poiss-saab-tüdruku-tüüpi süžeed ei ole tänapäeval just eelkõige oma vaimupeensuse poolest tuntud. Mõningate nende vägistamislugude „õnnelik lõpp“ võib tänapäeva vaatajatest õudust äratada: „Hea uudis – vägistaja oli algusest peale tema peigmees“, kui võtta kokku neist ühe dramaatiline lahendust. […] Siiski oli üks asi, mida kõik need Rooma näidendid vaatajatelt eeldasid: et nad vaataksid silma selle maailma keerukusele, milles nad elasid. (lk 167)

 [no comments]

Üks tema [Plautuse] lemmiknalju, mis kordub mitme näidendi proloogis, on midagi sellist nagu „Demophilos kirjutas selle, Plautus barbariseeris selle“, rääkides Kreeka näitekirjaniku Demophilose komöödiast, mille ta oli tõlkinud „barbaarsesse“ ladina keelde. See tõenäoliselt muuseas lisatud rida oli tegelikult nutikas väljakutse publikule. Kreeka päritolu vaatajale andis see kahtlemata võimaluse vaikselt irvitada nende uute, barbaarsete maailmavalitsejate üle. Teistelt nõudis see mõttelist hüpet selleks, et kujutleda, millistena nad võivad paista kõrvaltvaatajatele. Et kaasa naerda, pidid nad kas või naljaga pooleks aru saama: kreeklaste silmis võisid roomlased paista barbaritena. (lk 167)

 [no comments]

Mõned 3. ja 2. sajandi kõige avameelsemad hääled said kuulsaks sellega, et ründasid rikkuvat mõju, mida avaldas traditsioonilisele roomalikule käitumisele ja moraalile välismaine, eriti kreeka kultuur; nende sihtmärgid ulatusid kirjandusest ja filosoofiast kuni alasti sportimise, peene toidu ja karvade eemaldamiseni. Kriitikute eesliinil oli mees nimega Marcus Porcius Cato (Cato vanem), Scipio Africanuse kaasaegne ja võistleja, kes kritiseeris viimast muuhulgas seepärast, et too Sitsiilas käies kreeka gümnaasiumides ja teatrites ringi kepsutas. Samuti olevat ta nimetanud Sokratest „kohutavaks lobamokaks“, soovitanud ravida haigeid roomapärase roheliste aedviljade, pardi- ja tuviliha dieediga (selle asemel et teha tegemist kreeka arstidega, kes patsiendi tõenäoliselt ära tapavad) ning hoiatanud, et Rooma võimu võib hukutada armastus kreeka kirjanduse vastu. Polybiose järgi olevat Cato kord märkinud, et üks vabariigi allakäigu märk oli see, et kenad poisid maksavad nüüd rohkem kui põllud, purgitäied marineeritud kala või künnimehed. (lk 168)

 [no comments]

 6. Uus poliitika

Esimene neist toimus 133. aastal e.m.a, kui rahvatribuun Tiberius Sempronius Gracchus, kel olid radikaalsed Rooma vaestele maajagamise plaanid, otsustas taotleda enda määramist sellesse ametisse teiseks aastaks. Et seda ära hoida, sekkus mitteametlik senaatorite ja nende sõltlaste kamp valimiste käiku, peksis Gracchuse ja sajad tema toetajad surnuks ning viskas nende surnukehad Tiberisse. Mugavalt unustades seisuste kokkupõrkega kaasnenud vägivalla, leidsid paljud roomlased, et tegemist oli „monarhia langemisest alates esimese poliitilise tüliga, mis lahendati verevalamisega ja kodanike surmaga“. Varsti järgnes sellele teine. Ta oli algust teinud veelgi radikaalsema reformikavaga, mis sisaldas ka riiklikult doteeritud odava vilja müüki Rooma vaestele kodanikele, ja ta valiti edukalt teist korda tribuuniks. Aga 121. aastal e.m.a, kui ta püüdis takistada oma seaduse õõnestamist, langes ta veel ühe, seekord veelgi ametlikumalt tegutsenud senaatorite salga ohvriks. Pärast seda ummistasid jõge juba tuhanded Gaiuse toetajate surnukehad. Ja taas juhtus see 100. aastal e.m.a, kui veel ühed reformaatorid senatihoones endas surnuks peksti, kusjuures ründajad kasutasid relvadena maja katusest võetud kive. (lk 178)

 [no comments]

Enne kui Liitlassõda lõppenud oli, sai ühest selle väejuhist, Lucius Cornelius Sulla, 88. aasta konsulist, esimene roomlane pärast müütilist Coriolanust, kes oli viinud oma armee Rooma linna vastu. Niimoodi survestas Sulla senatit andma tema kätte idas peetava sõja kõrgem juhtimine, ja kui ta sellest sõjast neli aastat hiljem võidukana naasis, marssis ta kord vägedega oma kodulinna peale ja laskis ennast diktaatoriks nimetada. Enne kui ta 79. aastal e.m.a erru läks, esitas ta terve konservatiivsete reformide programmi ning juhtis terrorivalitsust ja Rooma ajaloo esimest organiseeritud poliitiliste vastaste puhastust. (lk 179)

 [no comments]

Nelikümmend aastat oli muutnud paljut. Kui Sulla oma armee linna vastu pööras, siis olid kõik tema kõrgemad ohvitserid peale ühe keeldunud talle järgnemast. Kui Caesar sedasama tegi, jäid temaga kõik peale ühe. (lk 180)

 [no comments]

Kuid Rooma vabariigi viimane sajand oli enamat kui vaid veresaun. Nagu võib arvata poeesia, pluralismi ja kunsti õitsemise alusel, oli see periood, mil roomlased maadlesid küsimustega, mis õõnestasid nende poliitilist protsessi, ja jõudsid mõningate oma suurimate avastusteni, nende seas radikaalne põhimõte, et riigil on teatav vastutus hoolitseda selle eest, et tema kodanikel oleks piisavalt süüa. Esimest korda seisid nad silmitsi küsimusega sellest, kuidas tuleks impeeriumi hallata ja valitseda, mitte üksnes omandada, ja mõtlesid välja keerukaid seadustikke Rooma valitsuse tarbeks. Teisisõnu, see oli ka erakordse poliitilise analüüsi ja uuendamise periood. (lk 181)

 [no comments]

Milline ka polnud majanduse tegelik seis, pidas Riberius probleemide põhjuseks kahtlemata vaeste väljatõrjumist haritavalt maalt. Sama arvasid vaesed ise, kui vastab tõele lugu nende grafitikampaaniast Roomas, kus õhutatakse Tiberiust „maad vaestele“ tagasi andma. Ja see oli probleem, mille Tiberius otsustas lahendada, kui ta 133. aastal e.m.a rahvatribuuniks valiti. Otsekohe esitas ta plebeide rahvakoosolekule seaduseelnõu väikemaaomanike klassi taastamiseks, jagades vaestele Rooma „riigimaad“. See oli osa territooriumist, mille roomlased olid hõivanud Itaalia vallutamisel. Teoorias oli see laiale kasutajale ringile avatud, aga praktikas olid rikkad roomlased ja rikkad itaallased suure osa sellest enda kätte haaranud ning teinud sellest praktiliselt enda eraomandi. Tiberius tegi ettepaneku piirata nende valduste suurust nii, et ükski neist ei ületaks 500 juugerit (umbes 120 hektarit), väites, et see on vanast ajast seadusega sätestatud piir, ning jagada ülejäänu väikeste osadena neile, kel midagi ei olnud. See oli tüüpiline Rooma reform, mille juures radikaalseid samme põhjendati möödunud aegade praktika juurde naasmisena. (lk 183)

 [no comments]

Scipo Nasica oma kõrilõikajate, kaigaste ja toolijalgadega ei jäta just sümpaatse tegelase muljet ning hüüdnimi Vespillo (ehk „Surnumatja“), mis anti senaatorile, kes hoolitses lapiade Tiberisse viskamise eest, on ebamugav nali ükskõik milliste mõõdupuude, olgu antiiksete või tänapäevaste järgi. Kuid nende vaidlus Tiberiusega oli põhimõtteline ja see andis vormi poliitilise debatile kogu ülejäänud vabariigi ajaks. Cicero, kes vaatas sellele tagasi järgmise sajandi keskpaigast, võis esitada 133. aastat otsustava aastana just seepärast, et see avas Rooma poliitika ja ühiskonna järjekordse murdjoone, mida tema eluajal enam ei suletudki. „Tiberius Gracciuse surm“, kirjutas ta, „ ja juba enne seda kogu tema tribuuniameti taga olev põhiprintsiip lõhestas ühtse rahva kaheks eraldi grupiks [partes].“ (lk 186)

 [no comments]

Ühes Rooma maailma kõige tsiteeritumas pilavärsis väljendas satiirik Juvenalis, kes kirjutas 1. sajandi lõpul e.m.a, põlgust „Remuse pööbli“ vastu, kes – tema väitel – soovis vaid kahte asja: „leiba ja tsirkust“ (panem et circenses). Nagu näitab selle fraasi kasutamine veel tänapäevalgi, kujutas ta sellega hiilgavalt linliku rahvarämpsu piiratud silmaringi, halvustades neid Romuluse mõrvatud kaksikvenna järglastena: nad ei hoolinud millestki muust kui kaarikute võiduajamistest ja toidujagamistest, millega keisrid olid neid ära ostnud ja sisuliselt poliitikast välja lülitunud. (lk 187)

 [no comments]

Veidi aega enne Gaiuse revolutsioonilise reforme, 120. aastate keskpaiku e.m.a, reisis üks Rooma konsul koos oma naisega läbi Itaalia ja jõudis Tenumi linnakesse (tänapäeva Teano, umbes 160 kilomeetrit Roomast lõuna pool). Naine otsustas, et tahab kasutada seal saunasid, mis olid tavaliselt vaid meeste jaoks, niisiis laskis kõrgeim linnaametnik need tema jaoks valmis seada ja tavalised saunalised välja ajada. Kuid konsulinaine kurtis, et saunad polnud õigel ajal valmis ega piisavalt puhtad. „Seepärast püstitati Teanumi foorumile post ja linna kõige väljapaistvam mees võeti kinni ja seoti selle külge. Tal kisti riided seljast ja teda peksti keppidega.“ (lk 192)

 [no comments]

Vahetevahel tuli ette ka ametlikke katseid sisserändajaid tagasi oma kodukohtadesse saata või hoida ära itaallaste esinemist täieõiguslike Rooma kodanikena. 91. aasta sügisel e.m.a lõppes kellegi Marcus Livius Drususe ettepanek kodanikuõigusi Itaalias laiemalt anda sellega, et ta mõrvati oma kodus, pussitati surnuks sel ajal, kui ta küllatulnud rahvahulgaga hüvasti jättis.

See mõrv kuulutas täiemõõdulise kohutava sõja algust. Viimane õlekõrs murdus siis, kui üks Rooma saadik 91. aastal e.m.a Kesk-Itaalias Asculumi linna rahvast solvas. Nad vastasid sellega, et tapsid nii tema kui ka kõik teised linnas olnud roomlased. See jõhker etniline puhastus andis tooni järgnenule, milles palju ei puudunud kodusõjast. „Seda võib nimetada sõjaks liitlaste [socii] vastu, et vähendada selle häbiväärsust; tegelikult oli see kodusõda, sõda kodanike vastu,“ nagu üks Rooma ajaloolane hiljem nentis. Ja sellega kaasnesid võitlused suurel osal poolsaarest, muu hulgas ka Pompeis, kus linnamüürides on siiani näha Rooma viskemasinate purustusjälgi aastast 89 e.m.a. Roomlased suunasid itaallaste alistamisse tohutu suured jõud ning saavutasid võidu raskete kaotuste ja märkimisväärse paanikaga hinnaga. […] Rahu saavutamist kiirendas nähtavasti üks lihtne abinõu: roomlased pakkusid täielikku Rooma kodakondsust neile itaallastele, kesp olnud tõstnud relvi Rooma vastu või olid valmis need maha panema. (lk 195)

 [no comments]

Itaalia poole tolleaegne propaganda ja korraldus lubavad arvata, et tegemist oli eraldusliikumisega, mille sihiks oli täielik sõltumatus Roomast. Näib, et liitlased astusid isegi mõningaid samme võistleva Itaalia-nimelise riigi rajamiseks, mille pealinnale pandi nimeks Italica, ja pressisid isegi oma tinakuulidele sõna Itali („itaallased“). Nad vermisid münte, millel oli meeldejääv härjakujutis, Itaalia sümbol, kes surus sarved Roomat sümboliseeriva hundi keresse. (lk 196-197)

 [no comments]

Mis ka polnud Liitlassõja põhjused, oli 90. ja 89. aastal kogu poolsaare kodakondsuse laiendanud seaduste mõju pöördeliselt suur. Itaalia oli nüüd antiikmaailma lähim vaste tänapäeva rahvusriigile ja põhimõttest, mida me põgusalt nägime juba sajandeid varasemast, et „roomlastel“ võis olla kaks kodakondsust ja kodanikuidentiteeti – Rooma oma ja oma kodulinna oma –, sai norm. (lk 197)

 [no comments]

Praegu on raske näha nii antiiksete kui ka tänapäevaste liialdavate kirjelduste tagant, mis tegelikult toimus. Rooma autorid, kelle jaoks orjade ülestõusud olid tõenäoliselt kõige tõsisem maailma pahupidi pööramise näitaja, liialdasid pööraselt Spartacuse pooldajate arvuga; hinnangud küündivad kuni 120 000 möässajani. Tänapäevastes kirjeldustest on sageli tahetud teha Spartacusest ideoloogilist kangelast, lausa sellist, kes võitles orjanduse kui institutsiooni vastu. See on peaaegu et võimatu. (lk 204)

 [no comments]

 7. Impeeriumist keisriteni

Mõned ratsanikud olid seotud provintside maksustamise potentsiaalselt tulutoova äriga – seda tänu järjekordsele Gaius Gracchuse seadusele. Sest tema oli see, kes esimest korda korraldas nii, et uues Aasia (Asia) provintsis antaks maksude kogumine nagu paljud teisedki riiklikud ülesanded lepingu alusel eraettevõtetele, mis sageli kuulusid ratsanikele. Neid alltöövõtjaid tunti nimetusega publicani – „avaliku teenistuse pakkujad“; just seetõttu kasutatakse Uue Testamendi vanemates inglisekeelsetes tõlgetes maksukogujate tähenduses sõna publicans, mis tänapäeva lugejatele ei pruugi olla arusaadav. (lk 216)

 [no comments]

Mariuse karjäär avaldas ülejäänud vabariiklikule ajaloole tohutult suurt mõju ja seda viisidel, mida ta oleks vaevalt suutnud ette kavandada. Kõigepealt, kui ta läks tagasi Aafrikasse, et asuda juhtima vägesid Jugurtha vastu, võttis ta oma armeesse vastu iga kodaniku, kes soovis vabatahtlikult sellesse astuda,. Kuni selle ajani, välja arvatud hädaolukorras, oli Rooma sõdureid ametlikult värvatud vaid teatava varandusliku seisundiga peredest. Sellisel alusel armeesse värbamise probleemid olid olnud ilmsed juba mõnda aega ja need võisid olla osalt fooniks ka Tiberius Gracchuse murele maata vaeste pärast; sest kui neil polnud maad, ei saanud nad ka leegionides teenida.

Võttes vastu kõik tulijad, tegi Marius sellele lõpu, aga sellega lõi ta ühtlasi sõltuva, poolprofessionaalse Rooma armee, mis destabiliseeris Rooma sisepoolitika ligikaudu kaheksakümneks aastaks. Need uues stiilis leegionid said üha enam oma juhtidelt mitte ainult osa sõjasaagist, vaid ka sõjaväeteenistuse lõpul ka „lõpupaketi“, eelistatavalt maatüki, mistagas neile elatise teenimise võimaluse ka tulevikus. (lk 220)

 [no comments]

Ent nende massiline tapmine, kes Caesarile ette jäid, oli rohkem, kui isegi mõned roomlased suutsid välja kannatada. […] Pilnius Vanem, kes hiljem püüdis Caesari ohvrite arvu kokku arvutada, mõjub üllatavalt tänapäevaselt, kui ta süüdistab Caesarit „kuriteos inimsuse vastu“. (lk 234)

 [no comments]

See aga, mis võib tänapäeval paista Caesari parima omadusena, läks iroonilise kombel vabariikliku traditsiooniga kõige rohkem vastuollu. Ta rääkis palju oma clementia’st, oma leebusest. Ta andis oma vaenlastele andeks, selle asemel et neid karistada, ning ütles avalikult lahti julmast kättemaksust teiste roomlaste vastu, eeldusel et nad loobuksid oma vastupanust temale (Cato, Metellus Scipio ja suurem osa galle olid hoopis iseasi ja oma saatuse igati ära teeninud). Caesar oli andnud armu paljudele oma tulevastele mõrtsukatele, nende seas Brutusele, pärast seda, kui nood olid võidelnud kodusõjas Pompeiuse poolel, tema vastu. Aga clementia oli mitmel viisil Caesari diktatuuri poliitiline loosung. Ometi kutsus see esile sama palju vastuseisu kui tänulikkust sellel lihtsalt põjusel, et ehkki see oli voorus, oli see täiesti kuninglik voorus. Armulikkust võivad üles näidada vaid need, kelle võimuses on teha ka teisiti. Teisiti öeldes oli clementia Rooma libertas’e vastand. Väidetavalt olevat Cato just sellest pääsemiseks endalt ise elu võtnud. (lk 242)

 [no comments]

 8. Igapäevaelu

Roomas oli kahtlemata palju valjuhäälset nostalgiat karmide vanade aegade järele, mil naised oma kohta teadsid. „Egnatius Metellus võttis malaka ja peksis oma naise surnud, sest naine oli veini joonud,“ kinnitas üks meie ajaarvamise järgse 1. sajandi autor ilmse heakskiiduga, viidates ühele täiesti müütilisele intsidendile Romuluse valitsemisajal. Isegi keiser Augustus kasutas traditsioonilisi seoseid viljatöötlemisega ära omamoodi antiikaja vastes meie fotografeerimisele, kui ta laskis oma naisel Livial poseerida kangastelgedele taga oma eessaalis, kus kõik võisid seda näha. Aga tõenäoliselt olid need karmid vanad ajad osalt hilisemate moralistide vaimusünnitis ja kasulik teema, millised roomlased said ekspluateerida, et pretendeerida iidsete aegade autoriteedile. (lk 250)

 [no comments]

45-aastane vanusevahe aga tekitas hämmastust isegi Roomas. Miks oli Cicero nii noore naise võtnud? Kas ainult raha pärast? Või oli see, nagu väitis Terentia, vana mehe rumal sõgestumine? Õieti pidi Cicero vastama ka otsesele küsimustele, miks ta ometi selles eas noore neitsiga abiellus. Pulmapäeval olevat ta ühele neist vastanud: „Ärge muretsega, homme on ta juba täiskasvanud naine (mulier).“ Antiikaja õpetlane, kes seda vastust tsiteeris, arvas, et see oli säravalt vaimukas ja imetlusväärne viis kriitikanooli kõrvale tõrjuda. (lk 257)

 [no comments]

Üldjoontes on meie ajaarvamise järgi kahe esimese sajandi kohta palju rohkem allikmaterjali, ehkki ükski teine isik ei tule esile nii ilmeka detailsusega nagu varem Cicero. See ei ole seotud tohutu hulga uue kirjanduse, luule või ajalooteoste säilimisega, ehkki seda on kahtlemata palju köiteid ja see materjal on üha mitmekesisem. Meil on ka kuulujuttudemaigulisi keisrite elulugusid; Juvenalise ja teiste sulest küünilisi satiire, milles valatakse põlgust roomlaste eelarvamuste peale; ja ekstravagantselt uuenduslikke romaane, nende seas kurikuulus „Satyricon“, mille kirjutas keiser Nero kunagine sõber ja hilisem ohver Gaius Petronius Arbiter ja millest Federico Fellini 2000 aastat hiljem filmi tegi. See on nilbe lugu Lõuna-Itaalias ringi rändavast kelmide seltskonnast, lugu, kus figureerivad orgiad, lutikatest kubisevate vooditega odavad öömajad, ning meeldejääv portree ja paroodia rikkast ning vulgaarsest vabakslastud Trimalchiost, kes andis nime ühele palju hilisemale romaanile; nimelt oli F. Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby“ tööpealkiri „Trimalchio in West Egg“. (lk 275)

 [no comments]

Teatus mõttes tähistas autokraatia ajaloo lõppu. Loomulikult toimus kõikvõimalikke sündmusi – lahinguid ja atentaate, oli poliitilisi ummikseise ja uusi algatusi ning leiutati uusi asju – ning nende osalistel oli mitmesuguseid huvitavaid lugusid rääkida ja vaidlusi, mida vaielda. Kuid erinevalt vabariigi arenemise ja keisrivõimu kujunemise loost, mis tekitas pöörde Rooma maailma peaaegu igas aspektis, ei toimunud ajavahemikus 1. sajandi lõpust e.m.a kuni 2. sajandi lõpuni m.a.j Rooma poliitika, impeeriumi ega ühiskonna ülesehituses fundamentaalset muutust. (lk 276)

 [no comments]

 9. Augustuse teisenemised

Ent Perugia lingukuulide tekstid on palju sõnaosavamad. Mõned neist on õrritavad: „Sa oled näljane ja varjad seda,“ oli sõnum, mille üks lingukuul viis linna, mis lõpuks oligi sunnitud nälja tõttu alistuma. Teised kandsid jõhkralt ebasündsaid sõnumeid, mis olid sihitud meeste ja naiste eri kehaosade pihta: „Lucius Antonius, sa kiilaspea, ja ka sina, Fulcia, ajage oma urruaugud õieli“, „Ma suundun proua Octaviuse urruauku“ või „Ma otsin Fulvia kliitorit“ (sõna landica, mida siin teadaolevalt esimest korda ladina keeles kasutatakse). (lk 284)

 [no comments]

Mis aga puutub Rooma keisrivõimu rajajasse endasse, siis on tema tegevust alati olnud raske täpselt mõtestada. Õieti tabab see uus nimi, „Augustus“, mille ta endale varsti pärast Egiptusest naasmist omistada laskis (ja mida ka mina siitpeale kasutan), väga hästi seda ebamäärastust. See on omadussõna, mis sisaldab mõtteid autoriteedist (auctoritas) ja usukommete täitmisest, meenutades ühe peamise Rooma preestrite grupi, augurite nimetust. See kõlas muljet avaldavalt ja oli vaba vennatapulikest või kuninglikest seostest, mis kaasnesid teise võimaliku nimega, mille ta olevat tagasi lükanud – Romulusega. Enne teda ei olnud kedagi niimoodi nimetatud, ehkki aeg- ajalt oli sõna „augustus“ kasutatud kõrgelennulise epiteedina, mis tähendas „püha“. Kõik hilisemad keisrid võtsid „Augustuse“ ka oma tiitliks. Tegelikult aga ei tähendanud see mitte midagi. „Auväärne“ oleks sellele üsna hea vaste. (lk 291)

 [no comments]

10. Neliteist keisrit

Oma vanemate tõttu oli Gaius saanud piinlikkust tekitava hüüdnime Galigula („Saapake“), mille järgi teda tänapäeval rohkem tuntakse. Nad olid teda juba väiksena sõjakäikudele kaasa võtnud ja pannud talle selga miniatuursed sõduririided ja jalga tillukesed sõdurisaapad (ld caligae). (lk 320)

Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna.

Nagu annab mõista Josephus, ei mõistnud mitte keegi, kes valjuhäälselt vabariigi taastamis soovitas ise samal ajal sõrmusel keisri portreed kandes, mida vabariiklik valitsemine endast üldse kujutas. (lk 324)

 [no comments]

See oli üks asi, mis oli meie ajaarvamise järgse 41. aasta mõrtsukatel ühist Julius Caesari tapjatega aastal 44 e.m.a – nad tapsid ühe autokraadi ja said kohe asemele teise. Hoolimata kogu elevusest, mida tekitas Gaiuse tapmine, hoolimata selle hetke põnevusest, ebakindlusest ja vabariiklusega flirtimisest, mis oli ühtaegu põgus ja ebarealistlik saad lõpptulemusena troonile teine keiser, kes polnud asendatust sugugi nii erinev. Claudiuse postuumne reputatsioon võis olla parem ja palju raamatulembesem kui Gaiusel; sest ilmselt tema adopteeritud poja ja troonipärija Nero huvides ei olnud vaja tema mälestust sarjata. Aga kui pealispinda pisut kraapida, siis kaasnes ka temaga samasugune julmuse ja roimade sünge rida (antiikaja arvestuse järgi surmati tema valitsuse ajal umbes 600 senaatorist 35 ja 300 ratsanikku) ning Rooma võimustruktuuris täitis ta täpselt sama rolli. (lk 326)

  [no comments]

Tänapäevani tsiteeritakse sageli tema [Edward Gibboni] meeldejäävat aforismi, mis on sõnastatud 18. sajandile omase enesekindlusega: „Inimene, kellel palutaks määratleda see periood maailma ajaloos, mil inimsoo olukord on olnud kõige õnnelikum ja õitsvam, osutaks kõhklematult Domitianuse surma ja Commoduse võimuletuleku vahelisele ajale.“ See on aeg, mida ka paljud teised pärast teda on nimetanud „heade keisrite“ perioodiks: Nerva, Traianus, Hadrianus, Antonius Pius, Marcus Aurelius ja Lucius Verus. (lk 329)

  [no comments]

Üldisemalt öeldes avaldas võimuvahetuse poliitika suurt mõju sellele, millisena iga keiser ajalukku läks, sest keisrite elukäiku ja iseloomu loodi uuesti lähtuvalt nende ametipärijate huvidest. Rooma ajaloo põhiline reegel on, et neist, kes tapeti, nagu näiteks Gaius tehti ebainimlikud koletised. Neid, kes surid oma voodis ja kelle järel tõusid troonile nende pojad ja pärijad, olgu lihased või lapsendatud, kiideti kui lahkeid ja sõbralikke tegelasi, kes olid pühendunud Rooma heaolule ega võtnud iseennast üleliia tõsiselt.

Need on kaalutlused, miks viimasel ajal on mõned vaprad revideerijad üritanud mõningaid kõige kurikuulsamaid keiserlikke koletisi rehabiliteerida. Eriti on mitmed tänapäeva ajaloolased esitanud Nerot pigem tema järel troonile saanud Vespasianusega alanud Flaviuste dünastia propaganda ohvrina kui ennastimetleva ematapjast püromaanina, kes väidetavalt ei olevat põhjustanud 64. aasta suure tulekahju mitte lihtsalt selleks, et vaatemängu nautida, vaid et puhastada maad oma tohutu suure uue palee, Kuldse Maja ehitamise tarvis. (lk 332)

 [no comments] 

See aga ei tähenda sugugi, et aastail 14-192 oleks kõik jäänud samaks. Selle perioodi jooksul toimus tohutu suur laienemine keisrivõimu keskuses – palees; keiserliku administratsiooni personal kasvas äratuntamatult suureks; ja infrastruktuur muutus palju keerukamaks. Ning 2. sajandi alguseks paistis keiser oma alamate silmis hoopis teistsugusena. (lk 334)

 [no comments] 

Vaid need, kelle silmad olid pooleldi suletud, võisid mitte märgata 2. sajandi alguses valitsejate väljanägemises toimunud dramaatilist muutust. Hadrianuse trooniletulekuga 117. aastal m.a.j, kui rohkem kui sada aastat polnud keisriportreedel olnud vähimaidki näokarvu (vaid kerge tüügas, kui neid kujutati leinavatena), hakati keisreid kujutama täishabemega ning see mood kestis 2. sajandi lõpuni ja tublisti kauem kui selles raamatus käsitletud perioodi. See on kindel viis, kuidas dateerida kõiki neid keisripäid, mis nüüd muuseumiriiuleid ehivad: kui habemega, siis alates aastast 117. (lk 338)

 [no comments] 

Kuid need neliteist keisrit pärisid ka probleemid ja pinged, mis Augustus neile jättis. Sest „Augustuse mall“, mis oli küll mõnes suhtes vastupidavalt toekas, kujutas endast mõnes muus suhtes ohtlikku tasakaaluhoidmist. See oli jätnud mõned küsimused ohtlikult lahendamata. Eriti just keisrivõimu edasiandmise küsimus, mida Augustus polnud kunagi lahendanud. (lk 340)

 [no comments] 

Vespianus oli 79. aastal esimese kahe dünastia ainus keiser, kes suri ilma, et oleks räägitud kahtlastest asjaoludest. Gaius, Nero ja Domitianus surid ilmselt vägivaldset surma. Kõigi teiste surma ümbritsevad mõrvakuuldused. Nimed, kuupäevad ja detailid erinevad, aga lugu jääb samaks. (lk 340)

 [no comments] 

Armutu oli keiserliku troonipärimise alusloogika. Tacitus on tabanud seda talle omase künismiga, kirjeldades Nero valitsemisaja algust 54. aastal e.m.a. „Uue keisri võimuaja esimene surm,“ alustab ta, andes mõista, et neid tuli veel, oli Aasia provintsi asehaldur Marcus Junius Silanus Torquatuse oma. Too oli täiesti ambitsioonideta mees, nii häbitult apaatne, selgitab Tacitus, et Gaius oli pannud talle sobivaks hüüdnikes Kuldne Lammas. Aga tema surm oli vältimatult vajalik ja selle põhjus ilmne: „Ta oli Augustuse lapselapselapselaps.“

On siiski selge, et tema ja ta toetajad tajusid üksnes sõjalise jõu ebapiisavust tema positsiooni kindlustamiseks. Hoolimata tema hilisemast maalähedasest kuvandist aitasid valitsemise alguses tema trooninõudlust kinnitada laialt levinud kuuldused tema tehtud imedest. Egiptuses olevat ta enne keisriks kuulutamist ühe pimeda mehe nägijaks teinud, sülitades tema silmadele, ning tervendanud teise mehe kärbunud käe, astudes selle peale. Milline hoolikalt manipuleeritud etendus nende teadete taga ka ei olnud (ja milline ka poleks kummaline sarnasus ühe teise palju rohkem tuntud 1. sajandi imetegijaga), olevat tunnistajad kinnitanud nende imeliste tervenemist ehtsust veel ka aastaid hiljem, kui Vespasianus oli juba ammu surnud. (lk 343)

 [no comments] 

Gaius Plinius Caecilius Secundus […] õigustas seda protseduuri just nõnda oma kõnes, mille ta pidas keiser Traianusele: „Kui sul on kavas anda võim Rooma senati ja rahva, armeede, provintside ja liitlaste üle vaid ühe mehe kätte, siis kas tahad vaadata naise kõhu poole, et ta sulle pärija ilmale tooks, või otsida ülima võimu pärijat vaid oma kodu seinte vahel? … Kui ta peab valitsema kõigi üle, siis tuleb ta ka valida kõigi seast.“ (lk 344)

 [no comments] 

Tiberius tõi selle probleemi päevavalgele varsti pärast esimese Augustuse surma, kui ta üllatuslikult vanamoelisemate kommete juurde naastes üritas lasta senaatoritel ise otsuseid langetada ja nad korduvalt keeldusid seda tegemast. Tacituse järgi, kui keiser ühel korral nõudis, et nad avalikult hääletaksid, tema ise kaasa arvatud, siis võttis üks terane senaator probleemi arvatava tehtud aupaklikkusega kokku: „Kas võiksid öelda mulle, Caesar, millises järjekorras sina hääletad?“ küsis ta „Kui sa seda esimesena teed, siis on mul millestki juhinduda. Kui viimasena hääletad, siis kardan, et võin valele poolele sattuda.“ (lk 346)

 [no comments] 

Õhtuti sõprade keskel olles võisid nad lõbustada üksteist nende õuduslugudega alandusest ja võimu kuritarvitusest, mida me tänapäevalgi loeme. Kahtlemata sümpatiseeris neile märtrite kangelaslik vastuseis vabaduse nimel. Aga üldjoontes pidasid nad nagu ka Tacitus ja enamik antiikaja ajaloolasi oma lahingus minevikus, keisrite vastu, keda võis ohutult sarjata. Päevast päeva tegid nad vaikselt oma senaatoritööd nii nagu Plinius – ja küllap nagu enamik meist oleks teinud. (lk 351)

 [no comments] 

See üleminek [keisrite apoteoos] oli piisavalt pingeline, et kutsuda esile nalju ja satiiri. Suetoniuse järgi jätkas Vespasianus oma maalähedast, ennast pisendavate vaimukuste joont kuni oma viimaste sõnadeni, öeldes: „Oh häda, arvan, et hakkan jumalaks muutuma.“ Kogu jumalaks muutumise või mittemuutumise protsess on ühe pikema satiiri teemaks, mille 50. aastate keskel kirjutas Lucius Annaeus Seneca – Nero kunagine õpetaja ja hilisem ohver, kes väidetavalt oli keisrivastase vandenõu üks kõrvalosatäitja ning sunniti sooritama rasket enesetappu. Ta oli nii vana ja kuivanud, et nagu annab ühes teises jubedas pildikeses teada Tacitus, oli tal raske oma läbilõigatud artritest piisavalt verd voolama saada. Tema satiiri teemaks on aga keiser Claudiuse püüd saada jumalate seltskonda vastu võetud. Selles on ta äsja surnud (viimsete sõnadega „Oh häda, olen ennast täis pasandanud!“) ja liipab taeva poole, et jumalate sekka astuda. (lk 335)

 [no comments] 

 11. Varakad ja varatud

Vastustes on näha ka läbivat, püsivat saatusega leppimise nooti: „Oota!“, „Mitte veel!“, „Ole kannatlik!“ ja „Ära seda küll looda!“ on korduvad nõuanded.

Sama tooni on tunda ka ainsas Rooma kirjandusžanris, mis ei olnud sündinud eliidi maailmas – loomavalmis. […] Paljud neist lugudest annavad teravalt edasi Rooma ühiskonna ebavõrdsust ja altpoolt üles avanevat vaatenurka, vastandades nõrgemaid loomi, nagu rebaseid, konni ja lambaid võimukatele olevustele, nagu lõvidele, kotkastele, huntidele ja kullidele. (lk 383)

 [no comments] 

Üks on kindel: seadusejõududelt ei ole neil vaestel olenditel abi loota. Seda demonstreerib hirmutavalt lugu võõrsilt naasvast pääsukesest, kes oli ehitanud endale pesa kohtusaali seina sisse ja seal seitse poega välja haudunud. Sel ajal kui pääsuema ära oli, tuli madu ja kugistas kõik tibud alla. Loo moraal on, et seadus võib kaitsta küll mõne õigusi, aga mitte vaeste pääsupoegade omi, kes tapeti otse kohtunike silme all. (lk 384)

 [no comments] 

61. aastal m.a.j. mõrvas üks ori kõrgema seisuseastme senaatori ning senat otsustas järgida tavapäraseid reegleid säärase mõrva puhul, mis nägid ette, et kõik ohvri orjad tuleb koos süüdlasega hukata (sellise karistuse ähvardus pidi õhutama orje üksteise peale kaebama). Sel korral oli neid kokku nelisada, kõik mõrvasüüst puhtad. Kavatsetava karistuse rangusest vihane rahvas tuli tänavatele ja näitas üles orjade ja vabade solidaarsust, sest ka vabadest olid paljud ise olnud orjad. Aga ehkki ka märkimisväärne hulk senaatoreid oli mässajate poolel, tõi keiser Nero sõjaväed tänavale, et edasisi rahutusi ära hoida, ja laskis karistuse täide viia. (lk 385)

 [no comments] 

 12. Rooma väljaspool Roomat

Tõenäoliselt oleks nii Plinius kui ka Traianus olnud üllatunud, saades teada, et 2000 aastat hiljem on nende kirjavahetuse kõige kuulsam osa see, mis puudutas näiliselt tähtsusetut, kuid ebamugavat ja tähelepanu nõudvat uut usurühmitust – kristlasi. Plinius tunnistas, et ta polnud kindel, kuidas nendega tegeleda. Kõigepealt oli ta andnud neile mitmeid võimalusi oma usust lahti öelda ja hukanud vaid need, kes keeldusid seda tegemast („kangekaelsus ja paindumatu vastuseis väärivad kindlasti karistamist*). Aga siis hakati tema tähelepanu juhtima veel paljudele teistele nimedele, sest inimesed asusid klaarima oma vanu arveid ning süüdistasid oma vaenlasi kristlaseks olemises. Plinius lubas jätkuvalt uurimise alla sattunuil kristlusest avalikult lahti öelda, tuues veini- ja suitsuohvri keisri ja tõeliste jumalate kujude ees. Aga et saada selgust, mis selle kõige taga on, laskis ta kaht kristlasest naisorja piinata ja küsitleda (nii Vana-Kreekas kui ka -Roomas loeti orjadelt saadud tunnistused kehtivaks vaid siis, kui need olid saadud piinamise teel) ning jõudis järeldusele, et kristlus „pole midagi peale pöörase ja piiritu usuhulluse“*. Sellegipoolest soovis ta Traianuselt kinnitust, et see oli olnud õige lähenemisviis. Ja enam-vähem seda keiser tegigi, ehkki ta lisas hoiatava märkuse. „Jälitada pole neid vaja,“ kirjutas ta, „kui nad üles antakse ja nende süü kindlaks tehakse tuleb neid karistada.“* See on kõige varasem meieni jõudnud kristluse käsitlus väljaspool juudi või kristlikku kirjandust. (lk 390-391)

*Gaius Plinius Caecilius Secundus Noorem. Kirjad. Tõlkinud Ülo Torpats. – Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 447

 [no comments] 

Mitmesugust provintsielanike igapäevast ekspluateerimist peeti lihtsalt enesestmõistetavaks. Keiser Tiberius võttis Rooma võimu põhilise eetika üsna hästi kokku, öeldes vastuseks provintsidest saadud ülemäärasele tulule: „Ma tahan, et mu lambaid pügataks, mitte ei raseeritaks.“ (lk 400)

 [no comments] 

Kristlaste enda tekstid meie ajaarvamise 3.-5. sajandist on üks äärmuslikumaid ajaloo võitjate huvides ümberkirjutamise näiteid. Neis konstrueeritakse triumfaalne ajalugu, milles kristlus on hoolimata Rooma riigi julmast tagakiusamisest võidukas nii oma paganlike võistlejate kui ka kõigi sisemiste variatsioonide ehk „hereesiate“ üle, nagu hilisemad kristlased neid nimetasid ja mis esitasid väljakutse sellele, millest sai kristlik ortodoksia. (lk 424)

 [no comments] 

Aga juudid suutsid märkimisväärsel ja mõneti üllataval määral Rooma kultuuris siiski tegutseda. Roomlaste meelest oli kristlus palju hullem. Esiteks polnud kristlusel päriskodu. Roomlased oma korrastatud religioonigeograafiaga ootasid, et jumalused oleksid kindlast paigast pärit: Isis oli Egiptusest, Mithra Pärsiast, juutide Jumal Judea provintsist. Kristlaste jumal oli juurteta, väidetavalt universaalne ja uusi kummardajaid otsiv. Uusi kummardajaid võisid (näiteks) Isise usu juurde tuua mitmesugused müstilised valgustushetked. Kuid kristlust defineeris täielikult vaid vaimse pöördumise protsess, mis oli täiesti uuelaadne. Mis veel enam, osa kristlasi kuulutas väärtusi, mis ähvardasid täielikult kummutada mõned Kreeka-Rooma maailma kõige põhjapanevamad eeldused maailma olemuse ja selles elavate inimeste kohta: näiteks, et vaesus võib olla hea; või et keha tuleb taltsutada või põlata, mitte poputada. Kõik need tegurid aitavad selgitada Pliniuse ja teiste samasuguste muresid, segadust ja vaenulikust. (lk 426)

 [no comments] 

Kodakondsus tõi endaga kaasa kõikvõimalikke Rooma seaduste päraseid konkreetseid õigusi, mis hõlmasid väga erinevaid valdkondi alates lepingutest kuni karistusteni. Põhjus, miks püha Peetrus 60. aastatel risti löödi, aga pühale Paulusele sai osaks pea maharaiumise eesõigus, oli lihtsalt selles, et Paulus oli Rooma kodanik. (lk 428)

 [no comments] 

Ajaloolased räägivad tänapäeval sageli meie ajaarvamise 3. sajandi „kriisist“. Nad peavad silmas protsessi, mille tagajärjel Augustse valitsemisprintsiip pärast Commoduse tapmist 192. aastal kokku kukkus. Keisrite arv on selle üks ilmne märk. Peaaegu 180 aasta jooksul vahemikus 14.-192. aastani m.a.j. – arvestamata põgusat kodusõdade vahemängu pärast Nero surma, kui troonil oli kolm edutut pretendenti – valitses ainult neliteist keisrit. Saja aasta jooksul 193. aastast 293. aastani oli neid rohkem kui seitsekümmend (see nimekiri on muutuv, sõltuvalt sellest, kui palju mittemälestusväärseid kaaskeisreid, usurpaatoreid või „pretendente“ otsustatakse nende hulka arvata). Asjakohasem on aga see, et igasugused katsed hoida leegionid keisrite kukutamise ja võimuleseadmise protsessist eemal nurjusid dramaatiliselt. Peaaegu kõik mehed, kes 3. sajandi keskel trooni nõudlesid, tegid seda ühe või teise armeeüksuse toetusega. See oli enam-vähem pidev kodusõda. (lk 434-435)

 [no comments]