Kiriku selline tõus ei oleks olnud võimalik, kui tema käsutuses poleks olnud veenvat õpetust, mille abil ta ühelt poolt võis end siduda Rooma õigustraditsiooniga ja teisealt seda põhjalikult muuta. Sõltumatuna juutide ja roomlaste vahel seistes oli tal uus käsitlus inimesest ja sellele toetuv õpetus õigusest. Silmatorkaval moel jutlustati siin kannatuse mõttekusest. Ebaõiglast surmaotsust sümboliseeriv rist pidi solvama nii rooma õiglusmeelt kui ka juudi vaga seaduskuulekust. Ükski Rooma jurist või juudi rabi ei võinud väita, et sedalaadi kannatuses võiks leiduda mingi mõte. Kristlased seevastu jutlustasid, et rahu ei saa lõplikult saavutada ei juudi kombel rangelt kõiki seadusi täites ega rooma kombel sõjaliselt ja õiguslikult rahu luues. Pigem võib rahu olla üksnes seal, kus inimene on vastuvaidlemata valmis osakssaanud ebaõigust mõtestatuna kannatama. Rahu ei olnud võimalik oma õigusliku seisukoha ohverdamiseta. (lk 130)
Kristluse tõusulugu on jah, selline, et ei kutsu kommenteerima.
Pauluse meelest oli mõeldamatu, et kristlane tõstaks mässu riigi vastu (Rm 13, 1-7):
„Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au.“
Selle teksti tõlgenduslugu on teinud mõningaid keerdkäike ja seda on ka valesti mõistetud. Selle põhiline, ajatu sisu on aga alati kehtinud: õigus ja riik täidavad rahu kindlustavate asutistena Jumala tahet vahet isegi siis, kui nad käivad kristlasega vaenulikult ümber. Riigi poolt pealesunnitud rahugi on Jumala kingitus inimlikus ja ebatäiuslikus ilmingus. Mittekristlik riik nõuab õigusega kuulekust ja seda ka oma kristlastest kodanikelt. (lk 131-132)
Esitan kandidaadi kõige väärtuslikuma kristliku sõnumi tiitlile.
Imperialistlik ja kristlik müüt Roomast täiendasid teineteist. Rooma piiskopi juhitud maailmakiriku põhikorras peitus tema hilisema edu saladus. Ta ei sidunud end üksikute riikidega ja sellepärast ei sõltunud ka nende korraldusest. Ta visandas oma, riigist sõltumatu õiguskorra. (lk 134)
Mis oli ilmselt võimalik ainult tänu eelnevalt esile toodud seaduskuulekuse klauslile.
Rooma õiguskiriku struktuurile andsid 500. aasta paiku teoloogilise põhjenduse anonüümse idarooma autori teosed – nõndanimetatud Pseudo-Dionysios Areopagita „Taevasest hierarhiast (De vaelasti hierarchia)“ ja „Kiriklikust hierarhiast (De Ecclesiastica Hierarchia)“. Maine kirik peegeldavat taevalikku õndsuskorda. Nagu taevas on korraldatud astmeliselt alt üles, madalamailt tasemelt kõrgeimani välja, lõppedes Püha Kolmainsusega, nii tuleb ka kirik luua hierarhilisena. Hierarhiline valitsus olevat ainus Jumalale meelepärane struktuur (De Calesti Hierarchia, III, 1):
„Hierarhia on … püha korrastatus, tunnetus ja toime, mis sarnastab [sarnastab kiriku ja kõik kristlased selle sees - tlk] – niivõrd kui see on võimalik – jumalikuga, ja ülendab talle Jumalalt antud valgusega mõõdukohaselt Jumala jäljendamiseks. Jumalasarnane ilu aga [st hierarhia – tlk] – kui puhas, kui hea ja kui täiuslikkuse algus – on täielikult puhas kõigest jumalikule mittesarnasest, ja annab igaühele tema väärtuse järgi edasi oma valgust, ja teeb kõige jumalikumas pühitsuse salasuses temas pühitsetavad täiuslikuks kooskõlas oma muutumatu kujuga.“23 (lk 135)
23. Tlk kreeka keelest Ott Ojaperv.
Kas kreeka keelne hierarchia mitte ei tähendagi ülempreestri võimu? Kas sisuliselt on see "jumalik ilu" lihtsalt selles, et kõik on ühe võimu all ühetaolised? Ma tegelikult ei saa sellest selgitusest väga aru.
Mitte vaba kutseturg, vaid kiriku vajadus määras kindlaks ametisseseadmise, karjääri ja majandusliku kindlustamise põhimõtted, nagu see oli ka ilmalikus riigiteenistuses. Antiigi ametnikeõigus elas kirikus edasi läbi mitme sajandi kogu keskaja jooksul, nii et uusajal võis ta anda selle eeskujuna moodsa riigi käsutusse. (lk 143)
See on ilmselt oluline tähelepanek.
Ida tsesaropaptismile iseloomulik keisrikultus tegi kirikust teenindusasutuse, Rooma impeeriumi riigiasutuse ja piiskoppidest keisri ametnikud. (lk 144)
Päeva sõna: tsesaropaptism.
383. aastal asus alles 12-aastane Valentinianus II valitsema Lääne-Rooma riiki. Koos temaga tulid Milano keisripaleesse paljud ariaanidest preestrid. 385. aastal andis keiser Milano piiskopile Ambrosiusele korralduse, et see vabastaks tema käsutuses oleva kiriku ariaanliku jumalateenistuse jaoks. Kuigi keiser pidi selle nõudmise Ambrosiust toetava rahva survel tagasi võtma, eksproprieeriti lihavõttepühadeks ikkagi ariaanide tarvis üks basiilika. Seepeale hõivas rahva ohustatud kiriku. Lihavõtteööl pidas Ambrosius oma usklike keskel kuulsa kõne, milles ta arendas õpetust piiskopiametiga kaasnevast passiivse vastupanu kohustusest jumalasalgajalikule keisritroonile ja sellega seotud märtrikannatusest. Kui keisri käsk põrkus jällegi Ambrosiuse poolt oleva Milano rahva vastupanule, siis püüdis valitseja võita nüüd piiskoppi sellega, et kutsus ta vahekohtusse. Oma vastuses Valentinianus II-le selgitas Ambrosius, kus on tema arvates riigi piirid kiriku asjadega tegelemisel (Migne, Patrologia cursus completus, series Latina 16, 1005):
„Olete te kunagi kuulnud, armulisim keiser, et usuküsimustes kuuluks ilmalike kohtupidamise õigus piiskopi üle? Või peame me õukondlikus pugemises selga nii sügavale painutama, et unustame piiskopiameti – niisiis, et ma uskusin võivat teistele loovutada õiguse, mille Jumal ise on mulle andnud? … kes võiks eitada, et usuasjades … kuulub piiskoppidele kohtuõigus kristlike keisrite üle, aga mitte eales keisrile piiskoppide üle?“
Muidugi teadis Ambrosius, et just seda veendumust keiser ja ariaanid ei jaganud. Ka ei laskunud ta keisri jumalikkuse ohtlikku küsimusse. Ometi oli tal läänelikust paavstikatoliiklikust vaatepunktist õigus, kui ta uutes tingimustes sõnastas ümber vana rooma-kristliku õpetuse õiguse valitsemisest ka monarhi üle. (lk 146)
Ma arvan, et ma võidaks ka iga debati kaheteistaastasega.
Rooma kiriku roll õhtumaise õiguse suure õpetajana väljendus kõige selgemini niinimetatud Constantinuse kingituses. Kuigi juba keskajal tunnistati see 8. sajandist pärit ürik võltsituks, andis see ikkagi kiriku vaimse juhi rollile tabava sõnastuse. Niisiis oli see piltlikult öeldes ka võltsinguna tõde. See pidi tõendama õigustehingut, millega keiser Constantinus olevat 317. aastal andnud paavstile kõrgeima võimu Lääne-Rooma riigis. Riigi pealinna üleviimisel Itta olevat Constantinus andnud paavistile üle mitte ainult Rooma maavalduses, vaid ka kogu oma valitsusvõimu Lääne-Rooma riigis, Rooma linnas ning kõigis impeeriumi lääneosa provintsides ja linnades, selle kõige koos krooni ja ametiinsiigniad. (lk 150)
Paavsti võim tugineb võltsitud dokumendile. Päris muljetavaldav.
Goodid ja langobardid otsisid teed kristlusse arianismi kaudu ning olid seepärast rooma kiriku silmis hukkamõistetavad ketserid. Idagootidele läks liialt hiline pöördumine rooma kiriku juurde maksma nende riigi. Langobardid ja läänegoodid liitusid hiljem katoliku kirikuga, kuid ei suutnud ikkagi saavutada kestvat edu oma võimu säilitamisel. (lk 151)
Tänapäeval eksisteerivad Euroopa rahvused on käinud läbi õige kiriku valimise filtrist.
Seepärast kiriklikust õpetusest pärit elementidel on Edictus Rothari’s vähem kaalu nii hulga kui tähtsuse poolest. Nimetatakse küll kirikuhooneid asüülipaikadena, kuid sama hingetõmbega mainitakse ka kuningakoja asüüli. Jumala poole pöördumisel kasutab proloog rõhutatult värvivaest väljendusviisi ja räägib Kõigevägevamast, ilma et öeldaks midagi tema olemuse kohta. 643. aasta seadusraamatus puuduvad ka piiblitsitaadid, mida frankidel leidus hulgaliselt. Üks erand siiski oli: Rothari kasutas tsitaati Saalomoni õpetussõnade 21. peatükist (Edictus Rothari, cap. 2):
„Kui kuningas on kellegagi kokku leppinud kellegi tapmise osas või tapetakse mees kuninga käsul, pole sellel üldsegi süüd. Tema ja ta pärijad ei pea sellepärast kartma hagi või kättemaksu tapetult ega tema pärijailt. Sest kuna meie usu järgi on kuninga süda Jumala kätes, ei ole mõeldav, et keegi, kelle surma on kuningas käskinud, võiks olla süütu.“
Ei olnud juhus, et see säte pandi Edictus Rothari algusesesse. (lk 158)
Selline oli siis langobardide arianistlik versioon kristlikust õigusest. Kusjuures, autor märgib ka, et erinevalt enamikest germaani õigustest sisaldab ka Edictus Rothari mõningaid õiguspoliitilisi kaalutlusi karistuse määra üle, mis oli täiesti võõras teistele sarnastele õigustele.
749. aasta kokkulepe viis Karl Suure keisriks kroonimiseni paavst Leo poolt jõulu esimesel pühal, 25. detsembril 800. aastal. Selle sündmuse kujutamine ning selle tähendus oli keisril ja paavstil algusest peale erinev. Mõlema jaoks oli tähtis see, et Karl Suur võttis vastu keisri tiitli, mis seni oli olnud Bütsantsi valitsejate eesõigus. Nüüd oli maailmas kaks keisrit, nagu oli ka kaks kristlikku maailma. (lk 167)
Ja sündinud on usukonkurents. Mulle jäi see „kahe kujutamisviisi“ asi silma just selle tõttu, kuidas Einhard seda sündmus kirjeldas stiilis, et Karl ei tahtnudki paavstilt suurt midagi, aga paavst väga tahtis teda kroonida ja toppis talle krooni pähe. Karm värk.
Mida täpsemalt keiser Karli seadusandlust uurida, seda segasemaks muutub pilt. Kapitulaarid annavad küll tunnistust keisri soovist jõulise õigusloome järele, kuid praktikasse jõudis neist siiski vaid väike osa. Kui välja arvata Akvitaania jaoks mõeldud õigusaktid, siis on kapitulaaridega sama lugu nagu rahvaõigustegagi – ka reformitud Lex Salica, niisamuti Lex frisionum, Lex saxonum, Lex Thuringorum ja Lex Chamavorum ei jõudnud ilmalikku õiguspraktikasse ning neil oli tähendus üksnes kiriku ja keiserliku ülikkonna jaoks. (lk 170)
Üpirs karm lõik. Esmalt loetleme üles kõik õigusallikad, mille kaudu me tollasest õiguskorrast midagi teame ja siis lisame, et ega lihtrahva jaoks olid need lihtsalt mingid paberid.
895. aastal toimus Maini-äärse Frankfurti lähedal. Treburis kirikukogu keiser Arnulf von Känteni (850-899) eesistumisel. Arutlusel olid järjekordsed kinnitamist vajavad käsud, nende hulgas praktikast tulenevad õigusküsimused. Mida teha preestriga, keda tegi pimedaks ilmalik? Kuidas käia ümber nendega, kes haaravad kirikus mõõga järele? Kuidas tuleb matuseid korraldada ja kas ilmalikke võib kirikusse matta? Kuidas suhtuda kirikuröövi ja nunnade röövimisse? Kas piiskop tohib orja juba enne vabakslaskmist preestriks pühitseda? Kas alla 12-aastane tüdruk võib ilma eeskostja nõusolekuta nunnaks hakata? (lk 172)
Keskaegsed probleemid.
Hilisantiigist kuni kõrgkeskajani eksisteeris pihipeeglite omapärane kirjandusžanr, mille hiljem asendasid moraaliteoloogide poolt väljatöötatud pihtimist käsitlevad kogumikud (summae confessorum). Sellised patukahetsustariifide kogumikud olid eriti levinud Inglismaal ja Iirimaal. Nende ülesanne oli kergendada pihiisa tööd ja pihtija ümberkäimist Jumala õigusega. Igatahes ei olnud enam tegemist hüvitusega, puhastusmaagiaga arhailise õiguskultuuri mõttes. Forum sacramentale (sakramentaalne kohtupidamine) puhul oli tegemist patu kõrvaldamisega ebaõiguse ülestunnistamise, kirikliku karistuse ja andestuse kaudu (Wasserschleben, lk 401 jj):
„C. XCI. Kui piiskop, preester või muu ordineeritu hakkab pidevalt jooma, peab ta selle maha jätma või tuleb ta ametist tagandada.
C. XCIV. Kui vaenlased on kelleltki naise röövinud ja ta ei saa teda vabaks osta, võib ta teisega abielluda. Kui naine tuleb hiljem tagasi, siis võtku endale teine mees; samuti tuleb teha nendega, kes mere taga orjuses elavad.
C. XCVII. Kui keegi kuninga käsu all lahingus mehe tapab: 40 päeva patukahetsust.
C. CIII. Kui naine segab söögiga oma mehe seemet või teeb mingit muud keelatud asja, et seeläbi mehe armastust võita: 3 aastat patukahetsust.
C. CV. Kui poisid omavahel kaklevad: 7 päeva patukahetsust; kui nad on aga ealt vanemad: 15 päeva patukahetsust.
C. CXI. Kui preestrile teatakse lapsest, haigest või paganast ja see sureb ristimata, tuleb preester ametist tagandada.
C. CXII. Kes tapab oma ristimata poja: 10 aastat patukahetsust.
C. CXII. Kui keegi kättemaksus oma venna surma eest tapab inimese: 3 aastat patukahetsust; kui ta on meheraha maksnud: pool sellest.
C. CXXI. Kui kurat on kellegi eksiteele viinud ja ta ei tea, mida ta teeb ja tapab end ise, siis on lubatud tema eest paluda.“ (lk 174)
Nagu haikud, ainult et humoorikamad.
Juut pöördus kohtusse, sest kristlane ei maksnud talle võlga tagasi. Seal nõuti kristlaselt vannet, et ta on tõepoolest, oma väite kohaselt, summa tagasi maksnud (Legenda aurea, III, 8):
„Kristlane võttis õõnsa saua, nagu peaks ta sellele toetuma, täitis saua kuldrahaga ja tõi selle endaga kohtusse kaasa. Kui ta vanduma pidi, andis ta kepi juudile hoida ning vandus, et ta on talle rohkem tagasi andnud kui võlgu oli. Pärast vandeandmist nõudis ta kepi juudilt tagasi. Juut ei olnud pettusest aru saanud ning andiski saua tagasi. Kui pettur koju läks, tuli talle suur väsimus peale ning ta jäi ristteele magama. Siis lähenes suurel kiirusel üks vanker, sõitis magaja surnuks ka tema kepi. Selles olnud kuld veeres välja.“
Sedalaadi juhtumeid tundis keskaja õiguspraktika küllaga. (lk 175)
Küllaga? Tõsiselt?
Kiriku võitlus konsensuspõhimõtte eest kulges käsikäes võitlusega klandestiinse ehk salajase (clandestinus) abielu vastu, mis oli sõlmitud salajase kokkulepe alusel. Rouni kirikukogu otsustas 1092. aastal (Mansi, Sacrorum conciliorum nõva et amplissima collectio XX, v 38; cap. XIV):
„Abielusid ei tohi sõlmida varatult ja kiirustades. Üksnes kainemõistuslikku peigmeest ja pruuti võib (samuti) kainemõistuslik preester õnnistada; enne nende laulatamist tuleb hoolikalt uurida nende põlvnemist. Ja kui seitsme sugulasastme piires leitakse mingit veresugulust, … ei tohi neid laulatada. Preester, kes selle vastu eksib, tuleb oma ametist tagandada.“
Kui kerge ka ei olnud neist sätetest aru saada, oli neid ometi ülimalt raske õiguses teostada. Kirikul kulus veel aastasadu, enne kui ta suutis Lateraani kirikukogul 1215. aastal veresugulaste abielukeelu lõplikult tagasi võtta neljanda astmeni (Mansi, Sacrorum conciliorum nõva et amplissima collectio XXI, v 1037):
„Abiellumist takistav asjaolu peab tulevikus ulatuma ainult neljanda astme suguluseni või hõimluseni, sealt alates võib üldiselt abielukeeldu oluliselt kahjustamata sellest mitte kinni pidada. Neli sobib nimelt hästi lihaste sugulaste keeluga, mille kohta apostel ütleb, et mees ei valitse oma liha, vaid naine, ja et ka naine ei valitse oma liha, vaid mees. Sest kehas on neli mahla, kuna ta koosneb neljast elemendist.“ (lk 179)
Võrratu argumentatsioon.
