Kreeklaste seas valitses üksmeel haruharva ja Kreeka õigusest kui ühtsest, Rooma omaga sarnasest terviklikust kultuurivaldkonnast ei saa tegelikult juttugi olla. Kui ei olnudki olemas midagi sellist nagu "Kreeka õigus", siis oli ikkagi kreeka kultuur arvukates linnriikides ning selle rüpes nende õiguskorrad. Sellepärast saab Kreeka õigusest rääkida vaid tinglikult ja enamasti peetakse selle all silmas üksnes Ateena linnaõigust, Atika õigust.
[...]
Euroopa kunstnikud on seda lugu [Zeusi müüti] küll ikka ja jälle kujutanud ning Kreeka jumalad kindlalt Euroopa esiisade galeriisse paigutanud. Euroopa õigusemõistesse ei ole aga esiisa Zeus midagi panustanud. (lk 2)
Esmalt paar sõna Kreekast kui Euroopa kultuuri alustalast.
Kreeklased nägid oma õigusidee kehastust kahes jumalannas: Themises ja Dikes. Neist kahest vanem oli Themis. Kui jumal-ema Ge või Gaia, maa (vrd ge-oloogia,ge-ograafia) oli tekkinud kaosest, heitis ta ühte jumal-isa Uranosega, teda ümbritseva ja kaitsva taevalaotusega. [...] Themise ühendusest jumal-isa Zeusiga sündis kolm hoori, kes kehastasid looduse kasvamist ja õitsemist, täielikku küpsust ning ilu: Eunomia, Dike ja Einere.
[...]
Dike jagab käske, mõistab kohut jumalate inimeste üle ning nõuab neilt kuulekust. Vanemas ja vähema filosoofilise abstraktsusega tähenduses oli dike ühtlasi õigustatu võimalus nõuda kuulekust sellelt, kelle vastu ta võis kohtulikult astuda. Sellepärast mõistavad diket ka ilmlikud kohtunikud, see tähistab igapäevast õiguselu. (2-3)
Teiseks paar sõna Kreekast kui Euroopa kultuuri alustalast.
Millestki sellisest nagu Kreeka õigus on mõtet rääkida alles kaheksandast sajandist enne Kristust. Sel ajal haaras kreeklasi liikumine. Rahvastiku kasv tekitas sisepoliitilisi kriise ja väljarändevooge ning lasi kõikjal vahemerepiirkonnas, Väike-Aasiast Sitsiiliani, tekkida Kreeka linnadel.
Kolmandaks veel mõned sõnad Kreekast kui Euroopa kultuuri alustalast.
Miks Kreeka linnades oli juba Homerose ajaks jõutud niisuguse siduva tülide lahendamise vormini, on laulik põhjendanud oma teksti esimese põhisõnaga: agora. Seda sõna tõlgitakse tavaliselt "turuks", platsiks kuhu koguneti kauplema ja kohut pidama. Algupäraselt tähistas see aga linna kodanike koosolekut, alles hiljem ka kogunemise kohta. Agoraa oli isikute ühendus, mitte maatükk. See oli Kreeka linna hing, tema õigusemõistmise ja õigusemõiste vundament. (lk 5-6)
Demokraatia ja aristokraatia ei välistanud teineteist, kuid aristokraadid teadsid väga hästi, et nende otsustel ei olnud jõudu, kuni need ei leidnud agoraa üldist heakskiitu. Kõigil aegadel kehtinud kogemus, et see ühendus, mille valitsejad ei püüa leida valitsetavate heakskiitu, ei jää püsima, vormus Kreeka polis'es selgeks põhikorra- ja menetlusprintsiibiks. See toimus ammu enne, kui Kreeka 5. ja 4. sajandi riigifilosoofid leidsid sellele teoreetilise seletuse. (lk 7)
Ja nüüd võib kreeka õiguse lühidalt kokku võtta, et tegemist oli põhimõtteliselt turuplatsil käratsemisega.
Huvitava demograafilise täiendusena lisan ühe lõigu Kreeka linnriikidest üldiselt, et oleks selge, et jutt ei käi ainult Ateenast:
Võrreldes Pärsia ja Egiptuse suurlinnadega olid kreeklaste asutatud linnad küllaltki tähtsusetud. Selle aja suurtes linnades, nagu Knossoses Kreetal, Babülonis ja Ninives, olid paleed, mis olid territoriaalvalitsuste keskpunktid. Nende võimuga ei saanud Kreeka 8. ja 7. sajandi linnad kuidagi võistelda. Kreeklased rajasid sel rändamiseajastul umbes 700 linna ja linnakest. Kreeklaste linnad ääristasid Vahemere kaldaid nagu konnad riigiserva. Mõnest teame veel vaid nime, mõnest mitte sedagi. Suuruselt või elanike arvult ei paistnud need uuslinnad millegagi silma. Enamik neist oli tänase küla suurune. Relvakandjatest meeste arv oli 500 ja 1500 vahepeal, kogu elanikkond võis ulatuda 2000-st 6000-ni. Vaid Ateena oma umbes 80 000 elanikuga ületas neid üldisi piire. Kreeka polis võimaldas ülevaadet. See oli nende demokraatlike põhikordade tekke peamine eeldus. (lk 6)
Ühtlasi, need piirkonnad polnud enne asustamata, vaid võeti sõjalise jõuga. Ta tundub rõhutavat nende sõjalist nõrkust, nii et tekib küsimus, kellelt need alad üle võeti? Ilmselt lätlastelt.
Ka pühasse ringi kogunenud väärikad vanemad ei olnud juristid. Igatahes said nad oma tegevuse eest tasu. Kohturingi asetatud kaks naela kulda ei olnud protsessi kui kihlveo tagatis, ka mitte pant, mis langeks osaks võidukale poolele. Need kuulusid hoopis sellele kohtunike ringist, kes "näitas, et temal on õigus". Honorarina kohtuniku tegevuse eest iseenesest ei olnud kuld niisiis mõeldud. Muidu oleksid kõik kohtu liikmed sellest oma osa saanud. Kuld oli auhind sellele, kes võitis võistlsue kõige targema lahenduse eest. Ka see näitab, et jumalakohtu asemele oli astunud järelemõtlemine ettekantud õigusliku vaidluse üle. (lk 7)
Tuntud ka kui õiguse alusküsimus: kes pakub välja kõige ägedama õiguskorra? See kahe kulla pärast lahenduste pakkumine pani mind mõtlema, kust tuleb väljend my two cents. Ja muidugi, puudus juristi seisus. Ja kuidas nad siis üldse omi muresid lahendasid?
Neid aitas selles nomos.
[...]
Algupäraselt ei tähendanud see sõna seadust. Niisamuti ei ole see kunagi ainult ja eranditult seda tähnedust kandnud. Ka kreeklaste puhul kehtis keelajalooline reegel, mille kohaselt sõnad on esialgu pigem konkreetselt kaemusliku kandejõuga ning muutuvad abstraksemaks alles aja jooksul. Esialgu tähistas nomos karjamaad. See sõna on suguluses mõistega nemo (ma jaotan). Nii on vaevalt võimalik ümber lükata oletust, et nomos on algselt pärit talupoeglikust ühismajandusest. Läbi aastatuhandete on talupoegliku majanduse üks olulisemaid õigusprobleeme olnud küsimus, kes ja kui palju loomi tohib saata karja küla ühismaale. Keegi ei tohtinud oma sigu külametsas tammetõrudega nuumata teise mehe sigade arvelt. Niisamuti ei võinud keegi saata külavainule sellisel hulgal rohusööjaid, et see oleks tähendanud küla vara röövkasutust. Sellepärast tuli loomadu arvu piirata ning igale külaelanikule tuli määrata tema jagu nii loomade hulgast kui karjamaast. See osa ja jaotav kord olidki nomos. Seda ei saanud aga teisiti saavutada kui õiguslikus menetluses ja kehtiva kokkuleppega. Algselt ei olnud nomos niisiis seadus, vaid hoopis agoraal heakskiidetud kohtuotsus. Selle olemus ei piirdunud käsuga. Tegemist oli eluhüvede õiglase jaotamisega. Aristoteles ja hiljem ka roomlased nimetasid seada jaotavaks õigluseks (ld iustitia distributiva), mis leidis väljenduse käsus "Igaühele oma (Suum cuique)!". (lk 8)
Lehmad ja sead on ka rohkem Euroopa õiguslukku panustanud kui kreeklased?
Oleks ime, kui kreeklased kogu oma müütilisusele kalduva maailmaseletuse juures ei oleks ka nomos't müütiliselt põhjendanud. Aristoteles tundis müüti karjusest, kelle nimi oli Zaleukos ja andis selle edasi. Prometheus tõi inimestele tule, Zaleukos kreeklastele seaduse, nomos'e (Aristoteles, Fragmendid 548R):
"Kui lokrilased küsisid oraaklilt, kuidas leida vahend nende seas valitsevate kohutavate rahutuste vastu, vastas oraakel, et nad peaksid laskma teha endale seadused. Seepeale söandas üks karjus, nimega Zaleukos, panna rahvale ette hulga suurepäraseid seadusi. Kui rahvas neist teada sai, küsiti talt, kust ta need leidis. Ta vastas, et talle ilmus unes Athena. Seepeale vabastati ta orjaseisusest ja pandi seaduseandjaks." (lk 8-9)
Kreeklased dateerisid tema seadused aastatega 663/2 eKr toob autor välja, lisades, et tegemist on üldiselt perioodiga, millal kreeklased hakkasid seadusi kivisse raiumisega üldkohustuslikuks tegema. Kuigi Zaleukose näol võib tegemist olla päriselt mitte eksisteerinud isikuga, siis meenutas see mulle Gellnerit, kes selgitab lahti põhjused, miks tihti kõige tähtsamad ülesanded tihti usaldatakse neile, kellel pole ühiskonnas staatust. Arusaam, et seadused annab ori, milles kõrgemal positsioonil olevatel isikutel oleks erahuvid mängus, tundub siin müüdis kehtivat.
Aristoteles (384-327 eKr) ei öelnud midagi uut, kui ta kirjutas oma "Poliitikas" (VI, 5):
"et seadustele, kuivõrd need on antud õigesti, peab kuuluma absoluutne võim, et aga mingi ameti pidaja, olgu neid üks või enam, ainult neis asjades saab teostada suveräänset võimu, kus seadustega pole võimalik ette anda täpseid määratlusi."Seda lauset mõistetaks valesti, kui näha siin kohtunikule antud volitust õiguse vabaks edasiarendamiseks ja seaduselünkade täitmiseks. Kreeka kohtunikud ei tundnud tänapäevasied enesestmõistetavaid seadusetõlgendamise meetodeid. Nad ei lähtunud tavaõigusest, ei tõlgendanud seadusi restriktiivselt (kitsendavalt) ega ekstensiivselt (laeiendavalt), ei konstrueerinud analoogiaotsuseid ega täititnud seaduselünki vabas õiguse edasiarendamises Pindarose sõnutsi oli seadus kuningas. [...] Seda absolutismi ei suutnud mõista juba Rooma juristid ning lõid enesele arusaamisabi epieikeia (ettevaatlik arvestamine) mõistes [...] Selle järgi on epieikeia täht-tähelt rakendatava seaduse ebainimliku ranguse leevendus, seadusetähte piirav seaduseülene norm. Nii ei mõelnud aga kreeklased. Nende jaoks oli mõeldamatu, et seadus võiks olla õigusevastane. (lk 11-12)
Natuke arusaamatuks jääb, kas see "absolutism" on seotud professionaalse juristide klassi puudumisega? See, et "lihtinimesed" (loe: pööbel) omistavad seadusele absoluutse võimu kehtib ka tänapäeval.
Kreeka varase seadusandluse tekkepõhjus oli sotsiaalne hädavajadus ja polis't rahutuste tõttu ähvardav oht. Põhikorrareformi voorus sündis hirmust kaose ees. Ühelt poolt oli elanikkonna arvu kasv toonud kaasa suurte maavalduste tekkimise, mis kuulusid vähestele varakatele perekondadele. Teisalt põhjustas see kodanike massilist langemist võlgadesse ja proletaaride seisundisse. Võlavangistuse hulk, iseenese ja perekonna pantimine, vabaduse kaotus ja lootusetus olid kasvanud ohtliku määrani. Revolutsiooni ja türanniat sai vältida vaid äärmuslike abinõudega. Kõik kodanikud ei olnud nii uljad, et osaleda kolooniate rajamises ja otsida oma õnne võõrsilt. Ka kojujäänuile tuli avada julgustavam tulevik. Militaarlinnas Spartas tähistas seda uut algust Lykurgose nimi, muusade linnas Ateenas Soloni oma. (lk 12-13)
Spartast ja Ateenast kaks sõna. Esmalt Sparta.
Lykurgos on küll kuulus, kuid teame temast vähe ja sedagi enamsti vaid kaudsete allikate kaudu. Tegelikult ei ole kindlust tema nimegi osas. [...] Lykurgos ei kaotanud vana kungriiklikku korda täielikult, vaid lisas vanematekogu senistele liikmetele kaks oma esindajat. Nii koosnes linna kõrgeim otsustuskogu kolmekümnest liikmest. Selline kuninga ja vanemate võimu sulam kõrgeimas võimuorganis pidi ühelt poolt hoidma ära türannia ning teisalt ka pööbli valitsuse.
[...]
Linn oli väljaspool oma piire omandanud suuri maavaldusi, kust vallutatud alade elanikud, heloodid, tõid linnale maatöölistena märkimisväärset kasumit. [...] Valvelolekut ja alalist sõjalist treeningut nõudis juba ainuüksi asjaolu, et holoodid olid spartalastega võrreldes arvulises ülekaalus ja muidugi tuli sellest ka spartalaste umbusk.(lk 13)
Ja nüüd paar sõna Sparta naiste kohta, kellel autor teeb veidra peatuse, ühtlasi mainides, et neil oli teatud "viljatuse" maine.
Nende [Sparta naiste] eneseteaduvust mõjutas oluliselt ka asjaolu, et nad pidid eemalviibivate meeste asemel tegelema perekonna vara haldamisega. Sparta naiste uhkus leidis väljenduse eriti vabameelses riietuses ja vastavas seksuaalkäitumises. Spartas ei küsitud, kes oli vastsündinu sigitanud. See linn oli kollektiivne militaar- ja kasvatusriik, erineves nii oluliselt Ateenast, mida võib nimetada individualistlikuks hariduskodanike riigiks.
Politiiliste segaduste järel valisid kodanikud ta [Soloni] 564. aastal arhondiks (valitsejaks) ning andsid talle diktaatorilikud volitused. Tal tuli juhtida linn revolutsiooni ja türannia kaljude vahelt läbi ning avada sellele rahumeelne demokraatlik, st rahvavalitsuslik tulevik. (lk 13-14)
Lootus, et rahvakoosoleku, deemose ulatuslikud kontrolli- ja hagemisvõimalused sulgevad türanniale tee, ei läinud siiski täide. Solon pidi seda nägema veel oma eluajal. Ka kõige paremini korrastatud demokraatia ei suutnud türanniat takistada. Ateena andis Aristotelesele kaemuse, mis võimaldas tal oma "Poliitikas" kirjeldada diktatuuri iseloomu kõikidel aegadel kehtival moel (1305a jj):
"Türannia säilitamiseks on vaja kõrvaldada esileküündivad, eemaldada uhked ja kuulutada lubamatuks õhtusöögid, kogunemised ja kasvatus ... sootuks keelata kõik, millest võiks kasvada välja eneseteadvus ja vastastikune usaldus; niisamatu mitte lubada logemelemist ega pidupäevade tähistamist, vaid teha kõik selleks, et kodanikud jääksid üksteisele võimalikult võõraks. ... Peale selle peavad paiksed kodanikud olema alati kontrollitavad, viibima pidevalt kodust väljas, sest nii saavad nad kõige vähem midagi salaja ette võtta ning harjuvad alandliku meelestatusega. ... Nii püüab türann alati teada, mida alamad ütlevad või teevad; ta peab ülal vaatlejaid ...; sest inimesed ei räägi kuigi avalikult, kuna nad kardavad neid pealtkuulajaid ..." (lk 14-15)
See kõlab nagu iga teise ühiskonda korrastada üritava ideoloogia rakenduslikud aluspõhimõtted ühte lõiku kokku võetuna.
Vahepeal on siin juttu palju üldajaloolist juttu Sokratese protsessist ja demokraatia allakäigust. Seepärast väike hüpe.
Kas ja mil määral jõudis kreeka kultuur ka Rooma õigusesse ning seda muutis, vajab veel lähemat uurimist. Üldine ülevaade tekitab mulje, et roomlased kogu oma vaimustuse juures kreeka kultuurist keeldusid siiski järgimast Kreeka õigusemõistet ja riigiettekujutus ega lasknud neid oma õiguslikesse institutsioonidesse. Nad ei osanud suurt midagi peale hakata Kreeka retoorikaga, kui oli vaja hoopis õigusküsimusi selgitada. Siis kasutasid nad ikka õigusteadlikke tõlgendamismeetodeid. (lk 24)Peatükk hakkab läbi saama. Minu arusaamad kreeka õiguse mõjudest euroopa kultuurile võib nüüd ilmselt kokku võtta nii, et neid mõjusid ei eksisteeri.
Et diadohhide riikide valitsejad ei olnud õigusega seotud, ei tähenda veel seda, nagu oleksid nende alamad elanud õigusetult. Just despootiates kehtivad kindlad reeglid ja käsud. Isegi kui alam oli õigusetu suhtes oma kuningaga, ei saanud see tema argipäeva kujundada ilma usaldusväärse õiguseta. Despootiat toetavad oma püsivuse karmile sunniõigusele ja peavad kas või vastumeelselt tagama alamale valdkonna, milles ta ise reguleerib õiguslikult oma igapäevaelu. Üksnes riigi suurus ja valitsemisruumi laius leevendavad despootia sunniiseloomu täpselt nii, nagu ütleb vene vanasõna: Venemaa on suur ja tsaar kaugel. (lk 24-25)
Mida vanasõna. Siin võib aga peituda ka põhjus, miks mingit kindlat seadusandlikku või valitsemiskorda kreeklastest niiväga selgena edasi ei antud, väikesed on muutliku meelega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar