"Meie rahvuslik kuuluvus on nagu meie suhted naistega: nad on meie moraalsesse olemusse liialt sisse kodeeritud, et neid oleks võimalik väärikust säilitades muuta, ja liialt juhuslikud, et nad oleksid muutmist väärt." – George Santayana
Teos algab "Those who cannot remember the past are condemned to repeat it"-tüübi tsitaadiga. Nüüd on üks värske tsitaat, mille järgi tsitaadimeest meenutada.
1. Määratlused
Lühidalt on rahvuslus poliitilise seaduspärasuse teooria, mis nõuab, et etnilised piirid ei erineks poliitilistest, ja eriti seda, et riigisisesed etnilised piirid ei eraldaks valitsejaid põhirahvastikust – selle võimaluse välistab küll juba formaalselt rahvuslikkuse printsiip oma üldkujul. (lk 83-84)
Esimene peatükk, nagu pealkirigi ütleb, üritab mõisted kiirelt ära defineerida.
Rahvusprintsiipi võib kaitsta eetilises, s.t universalistlikus vaimus. Võib ette tulla ja ongi tundu abstraktseid rahvuslasi, kes ei eelista ühtki kindlat rahvust ja kes heldelt kuulutavad kõigile rahvustele võrdset doktriini: olgu igal rahvusel pea kohal oma poliitiline katus ja igaühel neist vabadus välistada sealt muulased. (lk 84)
Kuigi iseenesest väga loogiline positsioon, mida rahvuslasena võtta olen ma elus vist ainult korra kuulnud midagi säärast väljendatud ühe USA neonatsi poolt, kes leidis, et tal pole ka midagi vastu kui aafriklased Aafrikas valgete vastu rassisõda peavad. Väga lahke temast. Aga tundub, et Gellner teadvustab, et need "alusprintsiibid", millest ta räägib eksisteerivad peamiselt akadeemikute arusaamades. Päris rahvuslus millegipärast ei küsi endalt, mis ta on.
Võimalikult lihtsalt väljendudes: maakerale elab tohutu hulk potentsiaalseid rahvusi. Ühtlasi leidub meie planeedil ruumi vaid teatud hulgale iseseisvatele või autonoomsetele poliitilistele ühikutele. […] Seda argumenti tugevdab veelgi ja mõõtmatult fakt, et väga paljud selle maailma potentsiaalsetest rahvustest ei ela või ei elanud kuni hilise ajani kompaktsetel territooriumidel, vaid olid omavahel kõige keerulisemal viisil segatud. Järelikult võib poliitiline ühik saada etniliselt homogeenseks vaid sel juhul, kui ta kas hävitab, pagendab või assimileerib kõik muulased. (lk 85)
Seda lugedes hakkasin millegipärast naerma. Sellised kalkulatsioonid, mis on nii lihtsad on parim osa sotsioloogiast.
Meie rahvuslikkuse definitsioon toetub veel kahele määratlemata mõistele: riigile ja rahvusele. Riigi käsitlus võiks alata Max Weberi kuulsa definitsiooniga riigist kui sotsiaalsest mõjurist, millele kuulub seadusliku vägivalla monopol. (lk 86)
Vägivallamonopol on see võlusõna. Max Weberi arusaam riigist vist ei vaja mingeid täiendusi.
Ettekujutus inimesest ilma rahvuseta näib aga nõudvat tänapäevaselt teadvuselt suuri pingutusi. Chamisso, prantsuse emigrant Saksamaal Napoleoni ajal, kirjutas võimsa protokafkaliku romaani inimesest, kes on kaotanud oma varju. [„Peter Schlemihli kummaline lugu“ (1984)] Ehkki kahtlematult tuleneb osa selle romaani mõjuvusest mõistukõne kavatsetud kahemõttelisusest, pole raske arvata, et varjuta inimene on autori jaoks rahvuseta inimene. Kui muidu andeka Peter Schlemihli järgijad ja tuttavad avastavad tema ebanormaalse, varjuta oleku, hakkavad nad teda vältima. Ilma rahvuseta inimene on väljakutse üldtunnustatud kategooriatele ja tekitab vastumeelsust. (lk 90-91)
Ma pole hetkel kindel, kas "protokafkalik" on hea või halb reklaam romaanile. Olen juhtunud kaema ühte situatsiooni, kus oli vaja inimese rahvus välja selgitada, kellel ei ole mingit selget rahvuslikku tausta. Väga ebameeldiv olukord. Aga vähemalt mulle jäi mulje, et tema vaatles oma rahvuskuuluvust pigem nagu isikukoodi või mingit muud vajalikku bürokraatlikku lahtrit, millega eurooplased oma pead vaevavad.
Tegelikult on rahvused nagu riigidki võimalikkus ja mitte universaalne paratamatus. Rahvused ja riigid ei eksisteeri kõigil aegadel ega kõigis olukordades. Pealegi pole rahvused ja riigid seesama võimalikkus. Rahvuslus kinnitab, et nad on üksteise jaoks määratud; et kumbki neist pole teiseta täielik ning kujutab endast tragöödiat. Kuid enne seda, kui nad said üksteisele määratuks, pidid nad mõlemad tekkima, ning nende teke oli teineteisest sõltumatu ja juhuslik. (lk 91-92)
Edaspidi peab vist pigem täpsemalt jälgima, millal räägitakse rahvuse, millal rahvusluse ja millal rahvusriigi ajaloost.
1. Kaks inimest on samas rahvusest siis ja ainult siis, kui neid ühendab üks ja seesama kultuur; kultuur omakorda tähendab ideede, märkide, assotsiatsioonide, käitumisviiside ja suhtlemise süsteemi.
2. Kaks inimest on samast rahvusest siis ja ainult siis, kui nad tunnustavad teineteise kuuluvust sellesse. Teiste sõnadega: rahvusi teevad inimesed; rahvused on inimeste veendumuste, kiindumuste ja kalduvuste kätetöö. Tavaline inimgrupp (näiteks mingi territooriumi elanikud või mingi keele rääkijad) saab rahvuseks siis, kui selle grupi liikmed kindlalt tunnustavad teatud vastastikuseid õigusi ja kohustusi üksteise suhtes neid ühendava kuuluvuse põhjal. Just see, et nad tunnustavad üksteist rahvuskaastena, muudab nad rahvuseks, mitte teised seda rühma muudest inimestest eristavad ühised omadused, ükskõik millised need ka oleks.
Kummalgi neist esialgseist definitsioonidest – niihästi kultuuri kui ka tahtelisuse alusel – on omad eelised. Mõlemad nad toovad esile elemendi, mis on tõeliselt tähtis rahvusluse mõistmisel. Kuid kumbki neist pole adekvaatne. (lk 82-83)
See tundus üks nõrgemalt käsitletud teemasid kogu teoses: kui vaadata rahvust riigit lahust, siis kuskohast on pärit eelmodernsed rahvused, mis tingimata riigi loomisele pole kunagi suunatud olnud ja mis jõud nad loonud on.
2. Kultuur agraarühiskonnas
Kirjaoskus, s.t enam-vähem püsiva ja standardiseeritud kirjasüsteemi kehtestamine, tähendab tegelikult kultuuriliste ja kognitiivsete kogemuste ladestumise ja tsentraliseerimise võimalikkust. Vaimulikkonna poolt teostatav teadmiste koondamine ja kodifitseerimine ning selle, mis on riik, poliitiline tsentraliseerimine ei pruugi käita tingimata käsikäes. Tihti on nad rivaalid vahel võib üks neist vallutada teise; ent sagedamini on punane ja must, vägivalla ja usu spetsialistid, üksteisest sõltumatud tegutsevad rivaalid, kelle mõjualad pole rihti ei ajaliselt ega ruumiliselt kokkulangevad. (lk 95)22. sajandi düstoopia: rahvusriik laguneb sõjaliseks ja vaimulikuks eliidiks, kes asuvad omavahel sõdima. Millisel poolel oled Sina?
Kõige tähtsam on siiski see, et nad mõlemad [sõjaväeline ja vaimulik eliit], valitsev kiht tervikuna ja tema alajaotused püüdlevad pigem kultuurilise diferentseerituse kui homogeensuse poole. Mida enam eri kihid igas suhtes üksteisest erinevad, seda vähem esineb nende vahel konflikte ja ebaselgust. Kogu süsteem soodustab horisontaalset kultuurilist lõhnemist ja kui see esialgu puudub, võib süsteem seda ise luua ja kindlustada. Kihtidele, mis tegelikult üksteisest vaid oma funktsioonide poolest erinevad, omistatakse geneetilised ja kultuurilised erijooned, et sellega lõhet nende vahel veelgi tugevdada ning tollele autoriteetsust ja püsivust anda. Näiteks pidas 19. sajandi alguse Tuneesia ülemklass end türklasteks, ehkki nad polnud võimelised rääkima türgi keelt ja olid tegelikult väga segatud päritolu, täiendades tihti oma ridu alamatest klassidest pärinevate inimestega. (lk 96-97)
Iseendasse sulgunud kogukond suhtleb tavaliselt mõistetes, mille tähendust on võimalik mõista ainult kindlas kontekstis, vastupidiselt kirjutajate suhteliselt kontekstivabale skolastikale. Kuid kohalikul murrakul (või tingmärkide süsteemil ehk „piiratud koodil“) puudub igasugune normatiivne või poliitiline pretensioonikus, pigem vastupidi. Kõige rohkem saab selle abil kindlaks teha, millisest külast keegi kohalikul turul kõnelejaist pärit on. (lk 100)
Järjekordne tähelepanek selle kohta, miks rahvuslus eelmodernses ühiskonnas on peaaegu võimatu.
Agraarajastu poliitilised ühikud varieeruvad tohutult oma suuruse ja tüübi poolest. Üldistatuna saab neid siiski jagada kaheks liigiks või pigem pooluseks: kohalikeks omavalituslikeks kogukondadeks ja suurteks impeeriumideks. Ühelt poolt eksisteerivad linnriigid, suguharude jäänused, talupoegade kogukonnad jm, mis ajavad ise oma asju suhteliselt kõrge poliitilise osaluse koefitsiendiga (kui kasutada Andreski4 õnnestunud väljendit) ja vaid mõõduka ebavõrdsusega; teisalt eksisteerivad suured territooriumid, mida kontrollib ühte punkti kontsentreeritud jõud. Väga iseloomulikuks poliitiliseks vormiks on loomulikult see, mis sulatab need kaks põhimõtet kokku: valitsev keskvõim eksisteerib koos poolenisti autonoomsete lokaalsete ühikutega.
Meid huvitab, kas meie maailmas, mis sisaldab seda tüüpi ühikuid, on jõude, mis soodustavad rahvusluse olemuseks olevat kultuuri ja riigi segunemist? Vastus on kindlasti: ei. (lk 102-103)
4 Stanisław Andrzejewski ehk Stanislav Andreski (1919-2007) poola-briti sotsioloog, teose "Military Organization and Society" ("Sõjaline organisatsioon ja ühiskond", 1954) autor. - J.I.
Väike ülevaade valitsemisvormidest.
Nagu märkis juba Platon, on tsentraliseeritud riigi seisukohalt peamiseks ohuks sõjaväelastest või vaimulikest riigiametnike sidemete loomine või säilitamine teatud suguvõsadega, kelle huvid võivad ametnikke nende kohustuste jäigalt rajalt kõrvale kallutada ja kelle toetus kipub vahel andma neile ülemäärast võimu.
Sellele levinud ohule vastu astumise viisid erinevad detailiti, kuid kokkuvõtlikult saab seda nimetada kohitsemiseks. Ideed seisneb igasuguste sugulussidemete katkestamises, jättes tulevased sõdalased/ametlikud/vaimulikud ilma kas oma esivanematest, järglastest või mõlemaist korraga. Sel eesmärgil kasutati eunuhhe, kes polnud füüsiliselt võimelised järglasi saama; preestrid, kelle priviligeeritud seisund sõltus tsölibaadist, takistades neid sel moel järglasi omaks tunnistamaks; võõramaalasi, kelle sugulussidemeid võis pidada ohutult kaugeks; või mõnel muul moel eesõigustest ilma jäetud või välistatud gruppide liikmeid, kes nende teeneid kasutava riigi toetusest ilmajäetuna oleksid olnud liialt abitud. Teiseks viisiks oli „orjade“ kasutamine; need olid mehed, kes olles küll tegelikult priviligeeritud ja võimukad, ei omandanud siiski riigi „omandina“ formaalselt mingeid muid seaduslikke sidemeid ning kelle varanduse ja positsiooni võis riik ükskõik millal ära võtta, jätmata neile isegi näiliselt mingit õigust enesekaitseks; seega vabaneti sel moel igasugustest pretentsioonidest kõrvaldatud ametniku kaasmaalaste või sugulaste poolt. (lk 105-106)
See, et kusagil minevikus on võimu korrumpeerumise vältimiseks kasutatud veidraid meetodeid on ilmselt vähem huvitavam kui Gellneri arusaam, et rahvuslus on universaalne kohitsemine. Ta vaatab rahvusriiki ilmselt üpris sama pilguga nagu tihti vaadatakse parempoolsete poolt sotsialismi - lapsed riigile jms.
Mis juhtub, kui luuakse ühiskondlik kord, kus haritlaskond saab lõpuks universaalseks, kus kirjaoskus ei ole enam üks eriala, vaid kõigi teiste erialade eeltingimus, ja kus tegelikult ükski tegevusala pole enam päritav? Mis juhtub, kui ühtlasi ka kohitsemine saab peaaegu universaalseks ja väga efektiivseks, kui igaüks, ka kõige tavalisem meist on mamelukk de Robe, seades oma ametikohustused kõrgemale suguluse nõuetest? (lk 110)
Igast indiviidist saab eraldi seisus?
3. Industriaalühiskond
Weberi käsitluses uuest vaimust on kesksel kohal - nagu peabki minu arvates olema igas tõsiseltvõetavas käsitluses sellest vaimust - ratsionaalsuse mõiste. Weberil endal polnud erilist kalduvast anda selgeid, arusaadavaid ja adekvaatseid määratlusi, eriti antud juhul, ehkki konteksti põhjal pole raske ära arvata, mida ta ratsionaalsuse all mõtleb ja kui oluline on see mõiste kogu tema teoorias. Juhtumisi on seda mõistet võrratu filosoofilise sügavusega uurinud kaks 18. sajandi suurimat mõtlejat, David Hume ja Immanuel Kant, kes mõlemad, juhituna küll eksiarvamusest, et nad uurivad kõikjal ja alati eksisteerivat inimvaimu kui sellist (an sich), andsid väga põhjaliku seletuse uue vaimu olemuse üldistest seadustest, mille teke kuulus nende ajajärku. See, mis neid kaht filosoofi ühendas, oli vähemalt sama tähtis kui see, mis neid eristas. (lk 112-113)
Mõlemad eeldavad ratsionaalsust selles tähenduses, mis meid huvitab – kui modernse vaimu saladust. Ühise või ainsa kontseptuaalse vääringu all mõtlen ma seda, et kõik nähtused eksisteerivad ühesainsas pidevas loogilises ruumis, et nende nähtuste määratlusi on võimalik üksteisega ühendada ja üldiselt seostada ning et põhimõtteliselt kirjeldab maailma ainult üks keel, mis moodustab tervikliku süsteemi; või lähtudes vastupidisest, et ei eksisteerigi mingeid kindlaid, priviligeeritud ja isoleeritud nähtusi või valdkondi, mis oleksid kaitstud teiste nähtuste või valdkondade sekkumise või nendega vastuollu sattumise eest ja elaksid omaette sõltumatutes loogilistes ruumides. Muidugi oli just see modernsuse- ja ratsionaalsuse-eelsete visioonide kõige hämmastavamaks jooneks: mitme üsna ühendamata, kuid hierarhiliselt seotud alakosmose kooseksisteerimine neis visioonides ning eriliste eesõigustatud nähtuste olemasolu, mis olid sakraliseeritud ja argisusest vaba. (lk 114-115)
Tundub nagu teatud liiki modernse mõtlemise definitsioon.
Rahvusluse juured on teatud liiki tööjaotuses, mis on kompleksne ning pidevalt ja kumulatiivselt muutuv. (lk 120)
Edasi läheb natuke segaseks, vähemalt selles mõttes, et raske on ühe tsitaadiga kokku võtta ideed, kuidas tööjaotuse muutumine ja rahvuste normaliseerumine omavahel seotud on. Aga püüan teha seda paari tsitaadiga.
Niisiis eksisteerib peale mobiilsuse olemasolu ühes ja stabiilsuse olemasolu teises veel üks subtiilne, ent sügav ja tähtis kvalitatiivne erinevus tööjaotuses endas. […] Erinevus on järgmine: suurem osa väljaõppest industriaalühiskonnas on üldine, see pole seotud mingi indiviidi kõrgelt spetsialiseeritud kutsetööga ja eelneb sellele. (lk 124)
Üldharidus...
Ent sellise nõudmise tekitajaiks pole vaid mobiilsus ja ümberõpetamine. Seda põhjustab ka suurema osa kutsealase tegevuse sisu. Industriaalühiskonnas ei tähenda töö enam mateeria ümberpaigutamist. Töö paradigmaks pole enam künd, lõikus või viljapeks. Enamasti pole töö enam manipuleerimine asjadega, vaid tähendustega. Üldiselt tähendab see suhtlemist teiste inimestega või masinate juhtimist. (lk 133)
Üpris selge, mida see üldharidus võimaldab.
Asjaolu, et ühiskonda kuuluvad ühikud pole enam võimelised ennast reprodutseerima, et tsentraliseeritud eksoharidus on saanud kohustuslikuks normiks, et selline haridus täiendab lokaalset akulturatsiooni (ehkki ta seda täielikult ei asenda), on uusaegse maailma poliitilisele sotsioloogiale esmatähtis; ent selle tähendust, nii imelik kui see ka ongi, on harva mõistetud või õigesti hinnatud või isegi uuritud. Uusaegse ühiskonnakorralduse aluseks ei ole timukas, vaid professor. Riigivõimu peamiseks vahendiks ja sümboliks ei ole mitte giljotiin, vaid (sündsa nimega) doctorat d'État. Seadusliku hariduse monopol on praegu tähtsan ja olulisem kui seadusliku vägivalla monopol. (lk 136)
Kui Teie laps küsib, miks ta peab koolis käima, siis andke talle seda raamatut lugeda.
Rahvusluse juured industriaalühiskonnale ainuomastes strukturaalsetes nõuetes on muidugi väga sügavad. See liikumine pole ideoloogilise hälbimuse ega tunnetega liialdamise vili. Ehkki üldjuhul ei mõista selles liikumises osalejad peaaegu kunagi, mida nad teevad, on see siiski riigi ja kultuuri vaheliste suhete täiesti vältimatu süvareguleerimise protsessi ilming. (lk 137)
Mida enam aga rahvuslus distantseerub oma ühe inimgrupi arendamisele orienteeritud poliitikast ja taotleb rahvuslike loosungite all midagi minevikule orienteeritut, seda enam sellest saab ideoloogilise hälbimuse ja tunnetega liialdamise vili.
Praegu on normiks ja peabki olema eksosotsialiseerimine - inimeste produtseerimine ja taastootmine väljaspool intiimset lokaalühikut. Eksotsialiseerimise imperatiiv on peamine põhjus, miks riik ja kultuur peavad praegu olema ühendatud, samas kui minevikus oli see side nõrk, juhuslik, muutlik ja tihti minimaalne. Praegu on ta vältimatu. See on seletus rahvusluse olemusele ja vastus küsimusele, miks me elame rahvusluse ajastul. (lk 143)
Üldharidus teeb võimalikuks meie tänased spetsialiseeriumise viisid. Rahvusriigis ei anna kodu midagi kultuuriliselt märkimisväärset kaasa. Riik on kodu ja üldharidus on lapsevanem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar