7. Rahvuste tüpoloogia
Kasutamiskõlbulikku rahvusluste tüpoloogiat saab luua lihtsalt nüüdisaegse ühiskonna kujunemist otsustavalt mõjutanud tegureid mitut moodi kombineerides. Esimeseks teguriks, mille peaks sisestama sellesse deduktiivselt sätestatud mudelisse, on võim. Siin pole vajadust mängida binaarsete ega mingite muude alternatiividega. (lk 224)
Selle peatüki sisu on liialt "pusitivistlik". Üritab näidata, et sellele teoorial on praktilised rakendused, mis katavad kõik reaalselt eksisteerivad rahvusluse tüübid. Keerulist skeemi on liialt vähe iseloomustatud ajalooliste näidetega jms probleemid. Püüdsin siit üht-teist välja noppida, mis mingigi ettekujutuse looks, kuid kõige rohkem sisulist mõtteainet pakkus pikk arutlus "disporaa rahvuslusest", mis on üks erandlik, kuid vägagi reaalne rahvusluse vorm. Sellest hiljem.
Uusaegsed ühiskonnad on alati ja paratamatult tsentraliseeritud selles mõttes, et korra säilitamine on ühe toimejõu või nende jõudude grupi ülesanne ega ole jaotatud kogu ühiskonna vahel. Keerukas tööjaotus, komplementaarsus ja vastastikune sõltuvus koos pideva mobiilsusega on kõik tegurid, mis vabastavad kodanikud vajadusest olla üheaegselt vägivalla teostad ja sellele allujad.[…] Ühiskonna kui terviku kogu (või peaaegu kogu) kultuur näib olevat pigem koondunud igasse üksikindiviidi kui jaotatud eri kujul nende vahel ning ühiskond näib suurel määral hoiduvat spetsialiseerumisest vähemalt oma meesliikmete osas. (lk 224)
"Meesliikmed" on minuarust oluline lisandus. Naiste integreerimist rahvusriiki alles teostatakse, kuid alati on neid, kes leiavad "naiselikkus" (kui kultuuriline fenomen) on mingi eraldi püha kultuurisopistus, mille moderniseeritud rahvuslik riigikultuur peaks jätma rahulikult kööki tegutsema. Veidral kombel on nad alati mehed. Võib olla on rumal soo baasil mingit üldistust teha, kuid vähemalt mulle tundub, et moderniseerumise vastaseid elemente leiab naiste seisukohavõttudest erakordselt harva. Eriti võrrelduna meestega, kes tihti neavad erinevaid moderniseerumise aspekte ja üritavad hoiatava prohveti rolli võtta ka edaspidise suhtes. Naised, kuulake! Teilt võetakse ära vaid teile kuulunud kultuurisopistuses kindlustatud ainuõigus laste kasvatamisele ja võimalus valida, mis täna õhtusöögiks on! See on teile kuuluv vabadus, mille säilitamise eest võitlevad praegu peamiselt mehed. Kas te ei kavatsegi neid selles võitluses aidata?
[…]uusaegses ühiskonnas pole avaliku korra maksmapanek sugugi ühtlaselt üle kogu ühiskonna levinud – nagu see on tavaliselt segmentaarse sotsiaalse korraldusega suguharudes –, vaid see on kontsentreerunud ühiskonna mõne liikme kätte. Lihtsamalt öeldes on alati nii, et mõnel on võim ja mõnel mitte.[…] See tekitab arvatavasti ebakindla, ent siiski märgatava erinevuse võimukandjate ja ühiskonna ülejäänud liikmete vahele. Nimetatud kontrast varustab meid uusaegse ühiskonna lihtsustatud mudeli esimese elemendiga [võim], mis koos teiste elementide kombinatsiooniga tekitab kõikvõimalikke rahvusluse tüüpe. (lk 225-226)
Siit hakkabki hargnema see ebavajalikult keeruline rahvusluste tüpoloogia. Esmalt ajas mind segadusse küsimus, kas rahvusliku modernse ühiskonna suhe rahvusliku võimu teostajatega on püsiv ja üldse rahvuse omadus ning sellisena vajalik rahvuste tüpoloogia loomisel. Teisalt, rahvuslus on teatud tüüpi projekt. Kuigi selle projekti iseloom ei pea midagi ütlema võimujaotuse kohta, siis paratamatult on rahvusluse mastaapsuse tõttu sellel teatud eeldused seda teha. Näiteks vastus küsimusele, miks EKRE eestlaste hulgas püha viha tekitab, on väga lihtne: eestlus ilma demokraatliku korrata ei ole eestluse projektiga kooskõlas. Tänapäeva eestlus vastandub oma ajalooliste narratiividega ideoloogilisele autoritaarsusele. Põhjused ei tulene mitte sellest, kas eestlased poliitiliste tegutsejatena on demokraatliku või autoritaarse korra pooldajad, vaid selles, et autoritaarne kord on ajalooliselt eestlaste jaoks tõestanud end olevat vähem efektiivne tööstusühiskonna hüvede tootja ja vahendaja.
Järgmine element selles mudelis on hariduse või elujõulise uusaegse kõrgkultuuri kättesaadavus (neid kahte mõistet käsitatakse siin ekvivalentseina). (lk 226)
Kui sobiv, et haridus tuli kohe teemaks pärast minu pisut provokatiivset EKRE näidet. Haridussüsteemi lagundamine algosakesteks tundub nagu paljude rahvust ümber defineerivate autoritaarsete jõudude eesmärkide hulgas praegusel ajal olevat. Ühtlasi, pange tähele, kõrgkultuuri kättesaadavus ja (kõrg)hariduse kättesaadavus on siin koondatud üheks ja samaks asjaks. Pakun, et tegemist ei ole ainult hooletusega. Haridussüsteem loob tõlgendusraamistiku, mille tõttu me üldse eesti kultuurist räägime. Üritades mõtet rahvus(lus)est kui haridussüsteemist sotsioloogiavõõrale inimesele selgitada kõlab võetakse seda alatasa vastu nagu hipilikku (loe: marksistlikku) paranoiat rahvusluse "salajastest" mõjudest koolisüsteemis. Tegelikult pole ilmselt olemas rahvuslikumat mõtet kui see. Kui seda mõtet Gellnerilt võetud eeldustega edasi arendada, tähendab see, et iga modernne tööstusühiskond, mis üritab rahvusluse tekkest mööda minna, peab looma mingit sorti ekspertluse eristussüsteemi (kuna miski ei ole rahvuskultuuri tervikuna ühendatud), milles iga spetsiifiline ala on selgelt piiritletud, teisisõnu funktsioneeriva utoopia. Eestis on olemas ka väga hea näide rahvuslikust pimekohast, mis meie haridussüsteemis puudub: energeetika. Eestis on see venekeelne eriala, mida õpivad venelased ja milles toimetulekuks on vaja vene keelt. Seepärast energeetika, energiajulgeolek jms on eestlusele omane vaid nii palju kui Ida-Virumaa venelased on suutnud eestlusesse sulada. Eestlastele on see võõras ja meie ettekujutus eestlastest kui "loodusrahvast" - rahvast, kellel on side mingi "eelmodernse looduslikkusega" - tähendabki paljuski seda, et tööstusriigi/rahvusriigi ideest on energeetika suures osas puudu.
See annab meile põhisituatsiooni, milleks on suvaliselt võimukandjateks ja ülejäänuteks jaotuv ühiskond. Kuid seoses hariduse kättesaadavusega ei eksisteeri sellist ettemääratud eristust. Mingis võimu poolest hargnevas ühiskonnas on nüüd neli võimalust: võib esinda olukord, milles ainult võimukandjatele on haridus kättesaadav ja nad kasutavad oma priviligeeritust selle monopoli säilitamiseks; teisel juhul on olemas ligipääs haridusele mõlematel […] kolmandal juhul on haridus kättesaadav ainult ülejäänutele (või mõnele neist) ja võimukandjad on sellest ilma jäetud (see situatsioon polegi nii absurdne, võimatu või ebatõenäoline, nagu esmapilgul näida võib); ning lõpuks (nagu mõnikord juhtub) ei saa kumbki pool sellest juurdepääsust kasu ehk lihtsamate sõnadega öeldes on niihästi võimukandjad kui ka need, kelle suhtes võimu rakendatakse, mõlemad kari profaane, kes Marxi sõnutsi on sukeldunud külaelu idiootsusesse. (lk 227)
Ilmselgelt, see olukord, kus haridus on kättesaadav ainult mitte-võimukandjatele on kõige huvi tekitavam. Näidet Gellner selle kohta ei too, aga mind see pani vähemalt mõtlema, kas me pole juba tükk aega läänemaailma vaevanud kõrgharidusega inimeste töötuseprobleemi valesti tõlgendanud? Võib-olla kvaliteetne kõrgharidus hoiab inimest võimult eemal? Ei taha mingit tüüpilist "poliitikud on lollid" stiilis märkust teha, aga vähemalt mulle tundub üha rohkem, et võimu juurde jõutakse läbi parteiorganisatsioonide, milles hariduslikud väärtused ei ole hinnatud. Sellest ka olukord, kus libauudistest informeeritud radikaalid üritavad omast arust (rahvus)kangelaslikult rahvuslust ennast ümber defineerida, sest neil on selline tunne.
Ent me pole veel kõne alla võtnud elementi, mis rahvuslusest lähtudes on kõige tähtsam – see on kultuuri identsus või divergentsus. (lk 231)
Siinkohal on tegemist siis järgmise jaotusega tüpoloogias, mida saab kombineerida eelnevate jaotustega. Ma saan sellest jaotusest aru, kas rahvus pakub erinevaid identiteete või mitte? Kas eesti-venelane või võro kiile kõneleja on võimalikud eestluse vormid või mitte?
Tõendusmaterjal näib osutavat, et varajase industrialismi tekitatud klassid (jättes kõrvale hilisema industrialismi mahedama ja pehmema kihistumise) ei satu omavahel permanentsesse ja kiirenevasse konflikti, kui kultuuriline eristus ei kutsu esile plahvatust, tekitades ühisrinde ja andes vahendid iseenda ja vaenlase identifitseerimiseks. Kindlasti oli suurem osa näiteks 1848. aasta kokkupõrgetest otsesed klassikonfliktid; Tocqueville, kellele need sündmused meeltmööda ei olnud, suhtus neisse sama ühemõtteliselt nagu Marx, kellele need meeldisid. Ent jätkudes ei muutunud need konfliktid teravamaks ega kontrollimatuks.
Teisalt eelistab marksism vaadelda etnilisi konflikte varjatud klassikonfliktidena ja usub, et inimkonnale oleks kasulik, kui maskid maha rebitaks, kui inimesed hakkaksid nägema rahvuslikke eelarvamusi ja silmaklappe ning seeläbi neist vabaneksid. See tundub niihästi maski kui ka selle taga peituva tegelikkuse valetõlgendusena. Kunagi öeldi, et antisemitism on lollide sotsialism, kuigi seda fraasi ei meenutanud eriti Slansky protsessi ajal ega 1968. aasta puhastusaktsioonide päevil Poolas, kui antisemitismi õhutasid sotsialistlikud režiimid. Töölistel polevat isamaad; arvatavasti pole neil ka oma kultuuri, mis eristaks neid teistest töölistest, eriti sisserännanutest; nagu näha pole neil siis ka mingit nahavärvi. Kahjuks ei ole töölised enamasti sellest huvitavast ja vabastavast tundekaotusest teadlikud, ehkki mitte seepärast, et neile poleks sellest midagi räägitud. Tegelikult tungib etniline kuuluvus poliitikasse rahvuslusena siis, kui ühiskondliku elu majanduslik baas vajab kultuurilist homogeensust või järjepidevust (mitte klasside puudumist), mistõttu järelikult muutub kultuuriga seotud klassi erinevus kahjulikuks, samal ajal kui etniliselt märgistamata järkjärgulised klassierinevused jäävad talutavaks. (lk 233-234)
Võib-olla natuke keeruliselt mõistetav lõik, kuid siin sõnastab end marksistiks nimetav autor selle, miks marksism eksib. Rahvuslus lahendab klassikonflikti, mis varaindustriaalsel ajajärgul oli kindlasti tuleohtlikum kui praegu, kehtestades hariduse, meedia ja muude riiklike vahenditega ühtse kultuurilise taotluse. Jääb ainult see osa klassikonfliktist, mille etnilisi markereid rahvuslus ise ära kaotada ei soovi. Siinkohal pole ilmselt paremat näidet kui USA mustanahalised. Ükski klassikonflikt ei saagi lõputult eskaleeruda, kuna industriaalühiskonna rikkus (mis on ühtlasi ka klassikonflikti allikaks) on toodetud tööliste ja kõikvõimalike ekspertide omavahelistes keerukates suhetes, mille aluseks on nende omavaheline kultuuriline läbikäimine. Selle rikkuse hulk on vaid sedavõrd suur kuivõrd rahvuslus on konkreetsel territooriumil eksisteerivaid kultuurilisi konflikte vaigistanud. Selles mõttes on USA mustanahalised siin üpris erandlik näide, kuna nende jaoks loodi teadlikult alternatiivne ühiskond (koos alternatiivsete istekohtadega bussis ja kõige muuga) võimaldamata olla neil osa USA-s loodavast patriotismist. Aga pikas perspektiivis ma usun, et asjad saavad korda. USA massiivse kultuuritööstuse jaoks ei ole ükski kannapööre liiga suur ega ükski eile välja öeldud seisukoht ümberlükkamatu.
Kapital paistab nagu kapitalismigi olevat kategooria, mille tähtsust on üle hinnatud. (lk 238)Tervitused Marxile.
Need Ida-Euroopa rahvad olid ikka rohkete ja keeruliste sugulus-, territoriaal- ja ususeoste kütkes. Nende sundimine kohanema rahvusluse imperatiiviga nõudis paratamatult rohkemat kui mõni lahing ja mingi hulk diplomaatiat. See nõudis paratamatult suure hulga väga tugevat kultuurilist manipuleerimist. Tihti kaasnesid sellega vältimatud elanikkonna vahetused või küüditamised, enam või vähem vägivaldne assimilatsioon ja mõnikord isegi füüsiline hävitamine, et saavutada seda tihedat suhet riigi ja kultuuri vahel, mis on rahvusluse põhiolemuseks. Ja kõik need tagajärjed ei tulenenud mingist ebatavalisest brutaalsusest, kui rahvuslased lõpuks neid meetmeid rakendasid (nad polnud tõenäoliselt halvemad ega paremad ükskõik kellest), vaid olukorra vältimatust loogikast. (lk 245)
Industriaalse rikkuse ihalemine – kui selle kasu ja kättesaadavus kord juba on teada ja kui eelnev ühiskonnakord on juba niikuinii lõhutud – on peaaegu vastupandamatu. Järeldust, milleni niisugune arutluskäik viib, pole võimalik vältida. Õnne, mõistmise ja meelekindluse puhul on võimalik seda hinda leevendada, kuid selle maksmisest üldse pääseda on võimatu. (lk 245)
Autor on Tšehhi juurtega nagu ma aru saan. Ma tõesti ei tea, mis keeruliste sugulus-, territoriaal- ja ususeoste kütkes need alad olid industriaalühiskonna algusaegadel. Võib vaid oletada, et Baltimaid ta silmas ei pea juba puhtalt mastaabi tõttu.
Nagu juba märgitud, saavad industrialismi-eelsetes ühiskondades kõige paremini bürokraatlikke funktsioone täita eunuhhid, preestrid, orjad ja võõramaalased. Vabana sündinud kohalike elanike lubamine võtmepositsioonidele on liiga ohtlik. Nad alluvad liialt oma sugulus- ja paiksussidemete survele ning kiusatusele kasutada oma positsiooni sugulastele ja klientidele kasu toomise eesmärgil, rakendades sugulasi ja kliente omakorda selleks, et veelgi oma positsiooni kindlustada. Alles meie kaasaegse ühiskonna tulekuga saab igaüks mamelukiks ja ametnikuks ning võib arukalt tegutseda ka bürokraadina, ilma füüsilise või sotsiaalse kastratsioonita. (lk 247)
Siit algab Gellneri arutlus disporaa-rahvuslusest, mille juurde lubasin tulla. Ühesõnaga, kuna industriaalühiskonnale eelnev agraarühiskond on kultuuriliselt sopistatud, seal on militaarkultuur, vaimulikkond ja aadlikultuur ja ilmselt veel kaupmehed. Neil kõigil on erinev kultuuriline staatus, mille tööstusühiskond (loe: rahvuslus) hävitab ja üldhariduse läbi ühtlustab. Agraarühiskond on etnilise kuuluvuse suhtes suhteliselt tuim, sest iga küla võib olla omaette kultuuriline sopistus, oma murde ja rahvarõivaga. Mis saab aga industriaalühiskonda üleminekul neist, kes juba agraarühiskonnas olid oma rahvuse põhjal erandlikena välja valitud ja kelle etnilisel kuuluvusel oli ühiskonnas kindel staatus?
Paarialik bürokraatia pole ainuke täielikust inimsusest vabastamise viis ning bürokraatia pole ainus sotsiaalse võimu läte. Nõidumine, metallide töötlemine, rahandus, elitaarsetesse väeosadesse kuulumine ja paljud teised säärased saladused ning mõnikord ükskõik milline oluline eriala võib anda spetsialistile, kellel on sellele ligipääs, ohtliku võimu. Üks võimalus seda ohtu neutraliseerida on (ühtlasi seda eriala sallides ja võimaluse korral sellega tegeleva tsunfti või kasti monopoli kindlustades) on rõhutamine, et selle sotsiaalse niši võib hõivata vaid kultuuriliselt kergesti määratletav, vältimisele ja põlgamisele määratud ning poliitilistest ametitest, sunnivahendite valdamisest ja lugupidamisest välistatud grupp.
Kujukaks näiteks sellistest ametitest, mis on tihti liiga ohtlikud, et anda neid täieõiguslikele kohalikele elanikele, ning mis seetõttu jäetakse võõramaalastele, on ihukaitse ja rahaliste teenuste osutamine. (lk 248)
Ihukaitse ja rahaliste teenuste osutamine - šveitslased ja juudid? Juutide näidet vist teavad kõik, aga jäin mõtlema, millised rahvused on tuntud selle poolest, et neid on sõduriteks palgata saanud? Millegipärast tulid Machiavelli kirutud šveitslased meelde.
Tihti väidavad isegi väga haritud ja arukad sotsioloogid, näiteks Max Weber, et neile vähemustele on omane topeltstandard: üks nende oma grupi jaoks ja teine – instrumentaalne ja amoraalne – ülejäänutele. Loomulikult on neil see topeltstandart olemas, et täpselt vastupidine. (lk 250)
See on see küsimus, mida internetikogukond tunneb "kas juudid üritavad panganduse abil maailma üle võtta?" küsimusena. Ma ei ole kindel, kas see vajab mingit lisandust, siin pole muud kui Gellneriga nõustuda. Juutidest pankurite tegevust ajalooliselt hinnates tasub selle üle järele mõelda, kas polnud need, kes juudi pangandustraditsioonidele vastu astusid kõige lihtsamad petised ja pangaröövlid? Ei tasu ka ära unustada selektiivset kristlikku mõtlemist väidetavalt sekulariseerunud ühiskonnas: kristluse järgi on juudid küll jumala poolt valitud rahvas, mis teeb nad puutumatuks, kuid ühtlasi ei tunnista nad ka kristlust, mis teeb neist põlguse objektid ja võtab neilt ühiskonna õigusliku kaitse. Selektiivne kristlus tundub olevat siiani sõjakurjategijate lemmik.
Moderniseerumise tingimustes kaotavad endised spetsialiseeritud vähemused oma õigusvõimetuse, kuid koos sellega ka oma monopoolse seisundi ja kaitstuse. Nende kunagine ettevalmistus ja orienteeritus võimaldavad neil tihti täita uutes majandusliku vabaduse tingimustes oma osa palju edukamalt kui nende võistlejad. Nende taust muudab nad selleks veelgi sobivamaks. Kuid samal ajal kuulub sellesse tausta ka poliitilise suutmatuse ja kollektiivse enesekaitse õigusest loobumise traditsioon. (lk 252)
Holokaust on kerge aset leidma.
Kõige kuulsamaks ja dramaatilisemaks näiteks edukast diasporaa-rahvuslusest on Iisrael. Hugh Trevor-Roperi sõnul51 on see ühtlasi „viimane ja kõige ebatüüpilisem Euroopa rahvuslus“. (lk 255)
51. Hugh Trevor-Roper, Jewish and Other Nationalism. London 1962.
Euroopa viimane rahvuslus kõlab väga uhkelt. Peaaegu nagu Muhamed kui viimane prohvet.
Juutide puhul toimus inimeste muutumine vastupidiselt ülemaailmsele suunale: kõrge hariduse ja teadmistega kosmopoliitne linlik rahvastik viidi vähemalt osaliselt maale tagasi ja muudeti isoleeritumaks. Tavaliselt on rahvusluse protsessi sõnastatud vastupidises suhtes: räägitakse talupoegadest ja tehakse linnarahvast. Iisraelis oli aga tõepoolest vaja teha mingi hulk surrogaatseid talupoegi. Tegelikult said neist maainimesed teatud oluliste hõimutunnustega; selleks oli lokaalse organisatsiooni vorm, mis koosnes ühtaegu niihästi tootja kui ka sõduri rollis tegutsevatest inimühikutest. Selliste hõimukaaslaste-talupoegade valmistamine linliku tagapõhjaga inimestest ei saanud olla kuigi kerge ülesanne ning surrogaatsed talupoeg-sõdurid loodi tegelikult ilmaliku mungaordu eeskujul. (lk 256)
Huvitav sissevaade "Euroopa viimasesse rahvuslusse".
8. Rahvusluse tulevik
Paljudes agraarajastu suletud mikroühiskondades on kultuuripiirid olnud maailma piirideks ning kultuur ise jäi tihti tabamatuks ja nähtamatuks; keegi ei käsitanud seda ideaalse poliitilise piirina. Nüüd on kultuur mobiilsuse tõttu muutunud nähtavaks ja saanud üksikisiku mobiilsuse piiriks, määratledes tema rakendatavuse äsja saavutatud ulatust; seega saab kultuuripiirist loomulik poliitiline piir. See ei tähenda rahvusluse redutseerimist üksnes muretsemisele sotsiaalse mobiilsuse väljavaadete pärast. Inimesed armastavad tõesti oma kultuuri, sest nüüd nad tajuvad kultuuriatmosfääri (selle asemel et pidada seda loomulikuks antuseks) ja teavad, et pole tõepoolest võimelised väljaspool seda keskkonda hingama või end identifitseerima. (lk 261)
See on hea inimtajust lähtuv kirjeldus sellest, mida rahvuslus tegelikult teeb. Seal, kus enne eksisteeris etikett kui erinevate erialade erineva erialade erinevast staatusest tulenevate inimestega suhtlemiseks, eksisteerib nüüd anonüümne rahvuskultuur. Gellner pole välja toonud, et rahvuslus on loonud veel ühe huvitava fenomeni nimega turist. Turist näeb kõikjal rahvuskultuurile võõrast eksootilisust ja ei soovi kellegi suhtes jääda anonüümseks, vaid tahab kõike ja kõiki tundma õppida. See peatükk on üks igavamaid ja siin on Gellneril vähe öelda. Kes soovib, siis pakun välja spekuleerimiseks ideed, et rahvuskeskkondade nõrgenedes hakkame me endast kõikjal mõtlema kui turistidest. See on põhimõtteliselt kristluse taastulek: oleme siin elus vaid ajutised külastajad ja kusagil ootab meid rahvusparadiis. Ükstapuha kui sarkastiline minu pakutud tulevikuvisoon ka poleks, siis on raske uskuda, et rahvusriikide pikaajaline stabiilsus ja pelgale majanduskasvule keskendumine mingit sorti mandumisena ei manifesteeruks.
[…]ehkki pole põhjust oletada, et kõik võimalikud tehnoloogilised uuendused osutuvad ühel päeval ammendatuks, on ometi põhjust eeldada, et mingist punktist alates pole edasistel tehnilistel uuendustel enam mingit märkimisväärset mõju sotsiaalsele struktuurile ja ühiskonnale tervikuna, analoogia põhjal inimesega, kes pärast teatud jõukusastme saavutamist ei saa enam edasise rikastumise abil kuidagi oma elustiili muuta. See analoogia võib pidada paika või mitte, ning sellele küsimusele vastates on raske olla täiesti kindel. Ajastu, mil kogu inimkond on jõukusest küllastunud, näib ikka veel üpris kaugel olevat ja järelikult pole see küsimus praegu eriti pakiline. (lk 265)
Isegi kaheksakümnendate kohta tundub pisut ettevaatamatu väljaütlemine.
Äärmuslikul kujul kõlab ühismõõdutuse teooria (hiljaaegu oli see moes) umbes nii: igal kultuuril või eluviisil on peale voorusestandardite ka reaalsusestandardid ning ühegi kultuuri üle pole võimalik otsustada (rääkimata tema süüdistamisest), kasutades teise kultuuri norme või universaalseid ja kõigi kultuuride suhtes ülemusele pretendeerivaid standardeid (sest selliseid kõrgemaid ja väliseid norme pole olemas). Niisugust seisukohta rõhutavad tavaliselt romantikud, kasutades seda eeldusena kaitsmaks arhailisi uskumusi ja kombeid ratsionaalse kriitika eest ning toonitades, et väliste ja universaalsete ratsionaalsete standardite olemasolu on müüt. Säärasel kujul näeb see seisukoht toovat kaasa rahvuslusenakkuse, sest selle juurde käib kindel veendumus, et mingi kultuuri allutamine teise kultuuri liikmete poliitilisele juhtimisele on paratamatult alati ülekohtune. (lk 276)
Tahaks seda õlgmehikeseks nimetada, aga teatud "rahvuslike" grupeeringute argumentatsioon on kohati isegi veel nigelam kui see teooria.
Hiline industriaalühiskond ei loo enam selliseid sotsiaalseid sügavikke, mida etnilisus seejärel aktiveerida saaks. (lk 279)
Gellneri lõppjäreldus on see, et rahvuslus jääb püsima, kuid hilisindustriaalne ühiskond pole loomult selline, kus see väga silmapaistvat rolli mängiks, on see ju vormitud rahvusluse enese poolt. Raske isegi öelda, kas ma nõustun või mitte.
9. Rahvuslus ja ideoloogia
Näiteks on marksismi ja kristluse nime all tuntud usulised süsteemid mõlemad tinglikud: mõlemad koosnevad teemade komplektist, mis eraldi võetuna võisid sisalduda neid tekitanud situatsioonides, ent mõtlejad või jutlustajad sulatasid need kokku teatud nime, ajaloolise eksistentsi ja järjepidevusega eriliseks kombinatsiooniks, millekski ühtseks.
See ühtsus on mingil moel püsivam nende edaspidisest selektiivsest kasutamisest. Lisaks asusid need doktriinid vaevu ilmale tulnult valitsema ühiskondade üle, mis juhtumisi võtsid nende ideid väga tõsiselt ja rakendasid neid (või mõnda neist) suure otsustavusega. Et asi on nii, siis oleme niisuguste ühiskondade saatuse mõistmiseks mõnikord sunnitud tähelepanelikult vaatlema neis valitsevaid tõekspidamisi loonud mõtlejate sõnu, õpetusi ja väiteid. Näiteks kuuluvad teatud etnograafilised doktriinid, mis juhtusid mõjutama Marxi ja Engelsit 1870. aastail ning käsitlesid kommunaalse vaimu säilimist mahajäänud riikide külakogukondades ja selle põlistamise tingimusi, olulistena marksismi õpetusse ning tõenäoliselt avaldasid need doktriinid otsustavat ja hukatuslikku mõju Nõukogude Liidu agraarpoliitikale.
Siiski näib mulle, et rahvusluse puhul on lood teisiti. (Muuseas võib see aidata selgitada, miks on akadeemilised poliitilised filosoofid rahvusluse selle vaieldamatust tähtsusest hoolimata suhteliselt vähe tähelepanu osutanud: polnud olemas piisavalt häid teooriaid ja tekste, mis olnuks neile tavapäraselt meeldiv ja kinnihakkamist võimaldav materjal.)61 Asi ei ole selles, nagu poleks rahvusluse prohvetid oma mõttetegevuses olnud esmaklassilised; see üksi ei takistaks mõtlejal avaldamast tohutu suurt, tõelist ja otsustavat mõju ajaloole. Arvutud näited kinnitavad seda. Pigem on asi selles, et need mõtlejad ei erinenud kuigi palju üksteisest. (lk 280-282)
61. Disproportsiooni rahvusluse tähtsuse ja temale osutatud tähelepanu määra vahel on täheldanud professor Eric Hobsbaw, ühes artiklis (Some Reflections on Nationalism. – Imaginations and Precision in the Social Sciences: Essays in Memory of Peter Nettle. Eds. A. H. Hanson, Stein Rokkan et al. Atlantic Heights NJ 1972). Tatsiteerib D. MAck Smithi teosest „Il Risogrimento“ (1968) mõningaid Mazzini tõepoolest veidraid vaateid Euroopale sobivast rahvuslikust organiseerumisest, mille järgi Sloveenia oleks arvatud mingi Suur-Šveitsi koosseisu ning ungarlased, rumeenlased ja tšehhid millegipärast ühendatud Hertsegoviinaga. Üldse näib, et kui Itaalia kõrvale jätta, siis olid Mazzini seisukohad õigemad poliitökonoomia mastaabis ja rohkem territoriaalse kompaktsuse kui kultuuritundlikkuse osas.
Rahvusluse ja ideoloogia peatüki keskne järeldus minu jaoks oligi see, et nii mõjukas sõnum nagu rahvuslus peab olema paratamatult nii lihtne, et see kõigile kohale jõuab. Mulle tundub, et rahvusluse kui fenomeni üle peetakse pikki ja keerukaid arutelusid seal, kus selle staatus on ebaselge. Tegelikult on ka see teos ise keerleb ümber rahvuslust ümbritsevate müütide ümberlükkamise. See pole arutelu rahvusluse poolt või vastu. Peale Gellneri mõistes on raske vastata küsimusele, mida rahvuse poolt või vastu olemine üldse tähendab? Ma saan aru, et ta ise peab silmas ainult gruppi inimesi, kes nimetavad ennast rahvuslasteks, omandamata neile rohkemat kui kultuuri ja poliitilise ühiku kattuvuse nõuet. Rahvusriigis, kus see nõue on täidetud, on poliitilises retoorikas rahvusluse poolt või vastu olemine lihtsalt populismi tööriist, mis ei tähenda mitte midagi.
Üldiselt öelduna kannatab rahvusluse ideoloogia teda läbiva väärteadvuse käes. Müüdid pööravad reaalsuse pea peale: ta väidab end säästvat rahvakultuuri, luues tegelikult kõrgkultuuri; ta kinnitab end kaitsvat kunagist külaühiskonda, aidates tegelikult rajada hoopis anonüümset massiühiskonda. (Rahvusluse-eelne Saksamaa koosnes paljudest tõelistest kogukondadest, millest enamik paiknes maal. Rahvusluse-järgne ühendatud Saksamaa oli peamiselt industriaalne massiühiskond.) Rahvuslus kaldub end esitama ilmse ja endastmõistetava printsiibina, mis olemuselt on kättesaadav kõigile inimestele ja mida rikutakse vaid mingist loomuvastasest pimedusest, sest tegelikult võlgneb ta oma usutavuse ja külgetõmbejõu vaid paljudele väga erilistele tingimuste kokkulangevusele, mis tunduvad loomulikuna praegu, ent on inimkonna ajaloos võõrad. Rahvuslus kuulutab ja kaitseb järjepidevust, ent samas võlgneb ta kõik otsustavale ja ütlemata põhjalikule murrangule inimkonna ajaloos. Rahvuslus kuulutab ja kaitseb kultuurilist mitmekesisust, ent samas sunnib ta tegelikult peale homogeensust niihästi poliitilistes ühikuis kui ka – vähemal määral – nende vahel. Tema enesekujutlus ja tõeline loomus on pöördsuhtes nii naeruväärse täpsusega, et harva leidub teiste edukate ideoloogiate seas sellele võrdset. Seepärast tundubki mulle, et vaevalt saame eriti palju teada rahvusluse kohta tema enda prohveteid uurides. (lk 282-283)
Seda lõiku oli mõnus lugeda, sest iga viimase asja peale sellest nimekirjast olen ka ise tulnud ning seega noogutasin mugavalt kaasa. Selle kohta on miljon näidet. Eestis on see "sündivuseprobleem" ka hea näide, mida rahvuspopulistid puhtalt hirmutamiseks kasutavad. Garanteerin, et tõenduspõhistest viisidest sündimuse suurendamiseks pole nad midagi kuulnud ning kui on, siis on nende poliitiline agenda erineb sellest nagu öö ja päev.
Rahvusluse puhul (mis muidugi ei pruugi käia kõigi liikumiste kohta) pole tegelikul idee või ideede formuleerimisel, küsimusel, mida keegi täpselt on öelnud või kirjutanud, erilist tähtsust. Peamine idee on alati nii lihte ja hõlpsalt mõistetav, et igaüks võib selle peaaegu igal ajal välja mõelda, mis on osalt ka põhjuseks, miks rahvuslus saab väita, et ta on alati loomulik. Tähtis on vaid see, kas elutingimused on niisugused, et tingivad idee pidamist kütkestavaks ja mitte absurdseks (nagu enamasti teistel juhtudel). (lk 285)
Kui rahvuslus on mõjukas seetõttu, et see on üks väheseid ideoloogiaid (või suisa ainuke), mis on
nii lihtne, et igaüks sellest aru saab, siis tekitab see minus
paratamatult küsimuse, mis piirini see suudab ennast alal hoida? Kõige muu juures Gellner defineerib ka agraarkultuurilise olukorra, kus rahvuslus näib absoluutselt rumala ja võimatu ideena. See on olukord, kus oma külakultuuri kapseldunud põllumees ei ole isegi kuulnud teistsuguste elustiilidest ega ole võimeline end nendega seotuna tajuma. Kas on võimalik, et individualism oma tarbimisühiskonna poolt loodud vahetu elukeskkonnaga muudab ühiskonnaterviku nii võõraks, et keegi ei adu enam üldse, kuidas selle erinevad osad omavahel kokku sobituvad? Muidugi käib rahvuslusega kaasas pikk haridustee, milles inimene oma tulevase koha üle ühiskonnas mõtleb. Teisalt, on selge, et kui haridusel pole reaalseid tagajärgi, siis muutub haridus ise lihtsalt subkultuuriks. Ei ole välistatud, et haridusest saab surnud rituaal, mille varjutab meie privaatsfääri eluvõõras mitmekesisus. Tahan öelda, et kuigi lihtne, siis rahvuslus on siiski piisavalt keeruline, et sellel on siiski tagasilanguspunkt. Ja see algab sealt, kus riigi ja kultuuri omavaheline suhe lõpeb. Seega on see viimaseid poliitilisi kalduvusi vaadates väga aktuaalne küsimus.
Sellega seoses tuleks öelda mõni sõna kommunikatsiooni osa kohta rahvusliku ideoloogia levitamisel. Sellel tingimusel on otsustav roll vähemalt ühe tuntud autori rahvuseanalüüsis.62 Kuid tavaline rahvusluse ja nüüdisaegse kommunikatsiooni kerguse vahelise seose formuleerimine on mõnevõrra eksitav. See tekitab mulje, nagu oleks idee (rahvuslus) juba juhtumisi olemas ning et seejärel aitavad trükisõna, raadio ja teised vahendid sel mõistel jõuda auditooriumini kaugetes orgudes, kolakülades ja laagriplatsidel, jõuda inimesteni, kes ilma massimeedia õnnistuseta oleksid jäänud sellest puutumata.
See on täiesti ekslik käsitlusviis. Massiteabevahendid ei edasta mingit neisse juhuslikult sisestatud ideed. Neisse sisestatul on ülimalt vähe tähtsust; see, mis automaatselt väljendab rahvusluse põhiideed, on massiteabevahendid ise oma abstraktse, tsentraliseeritud, standardiseeritud, kõigile ühtse kommunikatsiooni leviku ja olulisusega, ning need on üsna tuimad selle suhtes, mida edastatav informatsioon sisaldab. Kõige tähtsamaks ja vajalikumaks sõnumiks on teabevahend ise ning see roll, mille säärased vahendajad on nüüdisaegses elus omandanud. Peamiseks läkituseks on see, et tähtis on saadete keel ja stiil ning et vaid see inimene, kes on suuteline neid mõistma või suudab sellist arusaamist omandada, kuulub moraalsesse ja majanduslikku ühiskonda, ning see, kes ei mõista ega ole suuteline seda mõistmist omandama, on ühiskonnast välja arvatud. Kõik see on päev selge ning tuleneb massikommunikatsiooni levikust ja tema otsustavast rollist sedalaadi ühiskonnas. Mis tegelikult öeldakse, on vähetähtis. (lk 285-286)
62. Deutsch 1966.
See viis mu mõtted sellele, et tegemist on raamatuga, mis on kirjutatud enne interneti ja sotsiaalmeedia massilist levikut. Kas sotsiaalmeedia on kuidagi olemuslikult erinev massikommunikatsiooni viis televisioonist või raadiost? Ideoloogilised režiimid on oma sõna öelnud ning sotsiaalmeedia üle kontrolli haaranud, kuid demokraatlikud režiimid on seda küsimust käsitlenud peamiselt vaid libauudiste levimise ja vihakõne seisukohalt, võtmata kummagi suhtes väga midagi ette. Paratamatult tekib mingi mõte, et selektsioon, mille tekitab sotsiaalmeedia kasutamise oskus ja seal kohalolek, võib (kui mitte juba praegu siis tulevikus) mingi palju selgemalt väljajoonistatuma poliitiideoloogilise mõõtme võtta. Võib ka olla ebavajalik paranoia.
Lõpetuseks siis lühike kokkuvõte arusaamadest rahvusluse kohta, mis on ligikaudu sama valed kui Holokaust. Siinkohal ka palve kõigile, ärge suhtuge rahvusluse teemasse mustvalgelt, see ei aita mitte kedagi.
1. Rahvuslus on loomulik ja endastmõistetav ja iseenesest tekkiv nähtus. Kui seda pole, siis vaid vägivaldse mahasurumise tõttu.
2. Rahvuslus on kunstlik tuletis ideedest, mille formuleerimiseks polnud iialgi mingit vajadust ja mis tekkisid juhuste kahetsusväärse kokkusattumise tõttu. Poliitiline elu oleks isegi industriaalühiskondades ilma selleta läbi saanud.
3. Marksismi poolt soositud vale aadressi teooria. Nii nagu äärmuslikud šiidi moslemid arvasid, et peaingel Gabriel eksis, viies sõnumi Muhamedile, kuigi see oli määratud Alile, niisamuti meeldib marksistidele üldiselt mõelda, et ajaloo vaim või inimteadvus on teinud hirmsa vea. Äratussõnum oli mõeldud klassidele, kuid mingi kohutava postiteenistuse vea tõttu anti see üle rahvustele. Revolutsiooniliste aktivistide ülesanne on nüüd veenda valeadressaate andma see sõnum ja ind, mida ta tekitab, üle õigetele ja ettenähtud saajatele. Niihästi õige kui ka vale adressaadi soovimatus seda nõuet täita tekitab aktivistides suurt viha.
4. Tumedate jumalate teooria. Rahvuslus on atavistlike vere- või territoriaaljõudude taassünd. Seda seisukohta jagavad tihti niihästi rahvusluse pooldajad kui ka vihkajad. Esimesed peavad tumedaid jõudusid elu soodustavateks, teised barbaarseteks. Tegelikult pole rahvusluseajastu inimene parem ega halvem teiste ajastute inimestest. On olemas mõningaid tõendeid, et ta võib olla parem. Tema kuriteod on vastavuses teiste ajastute inimeste kuritegudega. Praegusel ajal torkavad need rohkem silma üksnes seetõttu, et need on muutunud šokeerivamaks ja neid sooritatakse võimsamate tehnoloogiliste vahendite abil.
Ükski neist teooriaist ei pea kaugeltki paika. (lk 290-291)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar