Rahvused ja Rahvuslus (ptk 4-6)

 

Peatükid 1-3

Peatükid 4-6

Peatükid 7-9

 

4. Üleminek rahvusluse ajastusse

Me ei mõista õigupoolest industriaalühiskonnas käepärast olevate võimaluste ulatust ja võib-olla ei hakka kunagi mõistma, kuid me saame aru mõningatest sellega kaasnevatest olulistest aspektidest. Üks neist on see kultuurilise homogeensuse liik, mida nõuab rahvuslus, ning meil oleks parem sellega leppida. Eile Kedourie väitel ei sunni rahvuslus peale homogeensust; pigem on nii, et homogeensus, mille sunnib peale objektiivne paratamatu imperatiiv tõuseb lõpuks pinnale rahvusluse kujul. (lk 144)

Me ei hakka kunagi mõistma...

Ehkki rahvuslus on loomulikult industriaalse ühiskonnakorralduse tagajärg, ei ole ta selle uue sotsiaalse vormi kehtestamise ainus tagajärg ning seetõttu on tarvilik tema eristamine muust arengust. (lk 146)

Tähelepanek edasiseks lugemiseks.

Araabia maailma ja paljude teiste muhameedlike maade kultuurilugu on viimase saja aasta jooksul olnud paljus reformaatorluse edenemise ja võidu lugu, see on omamoodi islami protestantism, mis asetab peamise rõhu pühakirjale ja suhtub eelkõige pideva vaenulikkusega religioossesse maaklerlusse, inimese ja Jumala vahelistesse (ja tegelikult eri inimgruppide vahelistesse) kohalikesse vahendajatesse, kes olid hakanud etendama silmapaistvat osa modernismieelses islamis. Selle liikumise ja nüüdisaegse araabia rahvusluse (ning teiste rahvuslaste) ajalugu on vaevu eristatav. Islamil on alati olnud loomupärane kalduvus või potentsiaal seesuguse reformitud usu versiooniks ning alati on teda arvatavasti sellest eemale meelitanud autonoomsete külakogukondade sotsiaalne vajadus kehastunud ja personaliseeritud kohalike vahetalituste jaoks. (lk 147)

Sellised mõtted tekivad Max Weberit lugedes.

Kui Vana-Kreeka oleks püsinud uusajani, võinuks dionüüslikud kultused Hellase industriaalsele arenguteele asudes võtta endale kainema rüü. (lk 148)

No way!

Inglaste kohta käivat märkust, et nad saavutasid oma impeeriumi hajameelsuse seisundis, võib mingil määral üldistada. (Ühtlasi inglased ka kaotasid oma impeeriumi väga kiiduväärselt samasuguse vähese tähelepanuga.) Sellal kui Euroopa oli üldiselt vallutamas ja valitsemas maailma, hõivasid tema tähelepanu teised ja pakilisemad siseasjad. Ta ei teinud vallutatud rahvastele isegi seda komplimenti, et oleks nende vallutamisest väga huvitatud olnud. Välja arvatud mõni imperialismile ebatüüpiline enesega rahulolu ja hooplemise periood ning arvestamata Ladina-Ameerika varajast vallutamist, mida õhutas hea vanamoodne mittekaubanduslik ahnus, toimus see just niimoodi. Vallutamine polnud planeeritud ning see oli majandusliku ja tehnoloogilise üleoleku, mitte sõjalise orientatsiooni tulemus. (lk 150)

See on väga hea tähelepanek suurema osa Euroopa kolonialismi ja maailmavallutamise kohta. Asi ei ole niivõrd selles, et keegi oleks niiväga isegi üritanud. See aspekt kolonialismidebatis läheb alati õudustest rääkides kaduma. Holokaustiga seoses see ikka tuleb teemaks, et massimõrvarid läksid iga päev tööle ja tegid seda, mille eest palka maksti, mis näitab, et rahvuslus on valusa löögi saanud. Päris narkojoobes enam riiki juhtida ei tohi.

Sherlock Holmesile andis olulise juhtlõnga koer, kes ei haukunud. Potentsiaalsete rahvusluste hulk, kel pole õnnestunud haukuda, on kaugelt suurem nendest, kellel see õnnestus, ehkki need viimased on hõivanud kogu meie tähelepanu. (lk 151)

Gellneri selgituses rahvuslustest on see vajakajäämine, et see osa, kuidas üks rahvus tekitada, jätab ta endale kokku fantaseerida. Võiks ju oletada, et tekkinud rahvusriikide ja mitte-tekkinud rahvusriikide eeltingimustes valitseb mingi selge erinevus. Kõrgharidus vastavas keeles?

Kui asjad on nii, et modernne industriaalne riik on võimeline funktsioneerima vaid mobiilse, haritud, kultuuriliselt standardiseeritud ja vahetatava elanikkonnaga, nagu väitsime, siis ihaldavad oma kunagistest külagetodest linnaslummide sulatuskateldesse imetud harimatud ja poolnäljas populatsioonid inkorporeerimist neisse kultuuriühisustesse, mis on juba saavutatud või näivad saavutavat oma riiki koos sellega kaasneva täieliku kultuurilise kodakondsuse, kodanikuõiguste, algharidusele juurdepääsu, töökoha ja kõige muu lubamisega. Tihti võivad need võõrdunud ja oma juured kaotanud rändrahvad kõikuda eri valikuvõimaluste vahel ja tihti võivad nad jääda mõneks ajaks peatuma ühes või teises ajutises ja mööduvas kultuurilises puhkepaigas. (lk 155)

See kirjeldus on võluv. Toimib selgitusena rahvusluse ja kultuurilise ühetaolisuse vahelise seose mõtestamisel. Rahvuslus kannab kõrgeid ideaale, kuid rahvuslus on siiski puhkepaik neile, kel pole kultuuri ega juuri. Kuna Gellner tahab ümber lükata väite nagu rahvuslus põhjustaks kultuurilist homogeensust, siis ei arutleda ta ka võimaluse üle, et teatud geograafilises piirkonnas võivad kõik olla lihtsalt liiga jõukad (nö globaalsed kodanikud), et keegi otsiks kultuurilist homogeensust ja see välistab rahvusluse tekke. Aga ilmselt on sellised kohad ka väga erandlikud.

Kuid rahvusluse puhul ei ole tegemist mingisuguse vana varjatud uinuva jõu ärkamisega, olgugi et see ennast nii esitab. Tegelikkuses tuleneb rahvuslus uuest ühiskonnakorraldusest, mis rajaneb hariduspõhistel kõrgkultuuridel, mille nende liikmed sügaval tasandil internaliseerivad ja mida igaüht protežeerib koduriik. Rahvuslus kasutab ära mõnd varem olemas olnud kultuuri, harilikult neid selle protsessi käigus oluliselt muutes, kuid mingil juhul ei saa see kasutada kõiki kultuure. Neid on liiga palju. (lk 158-159) 

Ülerahvastatusest räägitakse alatasa püstitades küsimuse: mitu inimest mahub planeedile? Aga mitu rahvuslust mahub ühele planeedile?

Rahvuslus näeb end inimkonna poliitikaelu loomuliku ja universaalse korraldusena, mida on kuidagi seletamatult hägustanud pikk ja püsiv unisuseperiood. Nagu Hegel seda arusaama väljendas: „Rahvuslusel võib olla selja taga pikk ajalugu, enne kui ta jõuab sihtpunkti – iseseisva riigi loomiseni.“²³ Seejärel annab Hegel kohe mõista, et riikluse-eelne periood on õigupoolest „eelajalooline“ (sic!), nii et tundub, et selle seisukoha järgi algab rahvuse tõeline ajalugu alles siis, kui ta saab oma riigi. Kui eeldame, et rahvused võivad eksisteerida kui uinuvad kaunitarid, kellel pole riiki ja kes sellest puudust ei tunne, siis aktsepteerime vaikimisi ühiskondlikku metafüüsikat, mis näeb just rahvusi ehituskividena, millest inimkonna müür koosneb. (lk 159)

²³ Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Lectures on the Philosophy of World History [1830] Transl. H. B. Nisbet. Cambridge 1975, lk 134

Eelajalooline. Selge. Jätan meelde. Kas see peaks olema mingi solvang nende pihta, kelle riik on noorem, et nad on kusagilt eelajaloost pärit?

Nüüd, kui kõrgkultuuri ülesanne on palju suurem ja raskem, ei saa ta enam ilma poliitilise taristuta hakkama. Nagu üks tegelane raamatus „Orhideesid mitte tuua“²⁵ märgib, peaks igal tüdrukul olema abikaasa, kõige parem kui tema enda oma; nüüd ihkab iga kõrgkultuur riiki ja kõige meelsamini oma riiki. (lk 163-164)

²⁵James Hadley Chase'i romaan ("No Orchids for Miss Blandish", 1939; ee 2003). - J.I.

Seda tsitaati oleks nii mõnelegi "rahvuslikult meelestatud" akadeemia vaenajale tarvis. Aga noh... ilmselt nad ei loe raamatuid. 

5. Mis on rahvus?

Rahvuslus pole see, millena ta näib ja eelkõige ei ole ta see, milleks ta ise end peab. Kultuurid, mille kaitsmisele ja taaselustamisele ta pretendeerib, on tihti tema enda poolt välja mõeldud või tundmatuseni muudetud. Siiski on rahvusluse põhimõttel kui sellisel, lahutatuna igast erikujust ja individuaalsest eristatavast mõttetusest, mida ta võib jutlustada, väga sügavad juured meie praeguses ühises olukorras ning see pole sugugi juhuslik ega kergesti eitatav. (lk 172)

Rahvusluse puhul tuleb vist ikka alustada sellest, mida ta ei ole.

Mõõdukamalt kuid sama tähenduslikult ei usu valgustatud uusaegsed teoloogid oma usu doktriinidesse ja isegi ei huvitu enam eriti neist õpetustest, mis kunagi tähendasid nii palju nende eelkäijatele. Nad kohtlevad neid doktriine mingi koomilise autofunktsionalismiga kui lihtsalt kehtivaid ning üksnes mõistelisi ja rituaalseid tööriistu, mille abil ühiskondlik traditsioon kinnistab oma väärtused, järjepidevuse ja solidaarsuse, ning nad ähmastavad ja vähendavad süstemaatiliselt erinevuse tähtsust sellise vaikimisi redutseeritud usu ja tõelise uskumise vahel, mis sellele eelnes ning nii otsustavat rolli varasemas Euroopa ajaloos etendas, rolli, mida iialgi poleks suutnud etendada need tundmatuseni lahjendatud ja vesiseks muudetud nüüdisversioonid. (lk 172-173)

Sama all on siis peetud silmas, et Nürnbergis kummardas Natsi-Saksamaa iseennast ning sama jultunult toimib religioon, mis on rahvusluse ajastul muutunud iseenda kummardamiseks. Religioon kummardab religiooni, mitte jumalat. Väga lihtne ja tabav tähelepanek religiooni kohta tänapäeval. Pole kunagi näinud religiooni, mis oleks midagi enamat.

Rahvusluse peamine pettus ja enesepettus on järgmine: rahvuslus on olulisel määral kõrgkultuuri üldine kohustuslikuks tegemine ühiskonnale, milles varem madalad kultuurid olid täitnud rahva enamuse ja vahel kogu rahva elu. See tähendab koolide poolt vahendatud ja akadeemiliselt valvatud keele üldist levimist, mis on kodifitseeritud põhjendatult täpseks bürokraatlikuks ja tehniliseks suhtlemiseks. See on anonüümse, ebaisikulise ühiskonna loomine vastastikku asendatavatest atomiseeritud indiviididest, keda eelkõige hoiab koos seesugune ühiskultuur endise lokaalrühmade keeruka struktuuri asemel, mida hoidsid ülal rahvakultuurid ja taastootsid lokaalselt ja idiosünkraatlikult mikrogrupid ise. See on tegelikult toimuv. (lk 173-174)

Seda sama mõtet olen vist juba paar korda mõne teise tsitaadi kujul välja toonud, aga siin on veel üks, juhuks kui puudu tuleb.

Praegu ei kuula N. Liidus rahvamuusikaga grammofoniplaate küladesse jäänud maarahvas, vaid äsja urbaniseerunud haritud ja mitmekeelsed linnaelanikud, kellele meeldib väljendada oma tõelisi või kujuteldavaid tundeid ja päritolu ning kes tahavad kahtlemata lubada endale just nii palju rahvuslikku käitumist, kui poliitiline situatsioon lubab. (lk 174)

Meanwhile in communist Russia...

Stabiilsetes endassesulgunud ühiskondades on kultuur tihti nähtamatu, kuid kui mobiilsus ja kontekstiväline suhtlemine muutuvad ühiskondliku elu olemuseks, siis saab kultuur, mis õpetab igat inimest suhtlema, identiteedi tuumaks. (lk 180)

Seda mõtet oleks ilmselt paljudel tänapäeval kuulda vaja. Lisaks sellele, et siit võib üht-teist taibata üksikisiku identiteedi ja laiema kultuurikonteksti suhete kohta on see paratamatu tõsiasi igas kontekstis. Kui tuli välja, et naistel on väljaspool magamistuba ja kööki veel rakendusi, siis sai feminismist uus rahvuslus.

6. Sotsiaalne entroopia ja võrdsus industriaalühiskonnas

Agraarühiskonnal koos tema suhteliselt stabiilse spetsialiseerumise ja püsivate regionaalsete, sugukondlike, elukutseliste ja seisuslike rühmitustega on selgelt tähistatud sotsiaalne struktuur. Selle elemendid on korrastatud ja mitte juhuslikult jaotunud. Agraarühiskonna allkultuurid rõhutavad ja tugevdavad neid struktuurieristusi ning ühiskonnas kultuurilisi erisusi luues või rõhutades ei takista need mingil moel ühiskonna kui terviku toimumist. Otse vastupidi – leides, et säärased kultuurilised erinevused ei hakka vastu, peab ühiskond nende väljendamist ja tunnustamist täiesti sündsaks ja õigeks. Nendest lugupidamine on etiketi põhiolemus. (lk 183)

Etikett selgitatud. Ja põhimõtteliselt tööstusühiskonnas on kõik vastupidi. Ühtlasi etikett, mis kirjutab ette inimeste kui endasarnaste olevuste austamise, mitte erinevuste austamise. Kõik, nagu tuleb välja, on inimesed.

Industriaalmaailmas valitsevad kõrgkultuurid, kuid nad vajavad riiki, mitte kirikut, ning igaüks neist vajab seda. See on üks võimalus teha kokkuvõtet rahvusluse ajastu tekkest. (lk 199)

Üks häiriv asi on see, et kõrgkultuuri mõiste ise on võrdlemisi hägune kogu teoses.

Tänapäeva maailmas võidakse eitada ja eitatakse islami madalat või rahvalikku varianti kui moonutust, mida kasutavad ära (kui nad pole seda otseselt välja mõelnud) võõrad kolonialistlikud vaenlased, kuna tema kõrgem variant muutub kultuuriks, mille ümber võib kristalliseeruda uus rahvuslus. Seda on eriti kerge teha sellel lingvistilisel rühmal, mille keel langeb ühte jumaliku ilmutuse keelega; niisama kerge on see neil juhtudel, kui terve rahvus identifitseerib end islamiga ja teda ümbritsevad muu-usulised naabrid (nii on lugu somaalide ja malilastega) või kui kogu diskrimineeritav elanikkond, ehkki see pole keeleliselt homogeenne, on muhameedlik ja vastandab end teiseusulistele priviligeeritud valitsejatele (nii oli see Alžeerias) või kui rahvus tavapäraselt määratleb end islami sektina ja tema pahameel suundub sekulariseerunud ja läänestunud valitseva klassi ning mittemoslemitest välismaalaste vastu (nagu Iraanis). (lk 205-206)

Siin muidugi jällegi see tõke, et mis see kõrgkultuur täpselt on? Eriti islami puhul, mille kohta ta mainib, et need kultuuritasemed olid moslemite hulgas omavahel väga ühendatud ja läbipõimunud.

Neid liidab ühine välistatus, mitte ühine kultuur. (lk 214)

Juttu rahvusluse tõusu potentsiaalist nn "Mustas Aafrikas". See tundub natuke selline kontseptuaalne probleem, sest sama võiks öelda Balti regiooni kohta, mis sünnitas kolm uut rahvusriiki. Kuigi selge on, et meie erinevused on kõvasti väiksemad.

Tribalism ei puhke kunagi õitsele, sest kui ta seda teeks, suhtuks kõik temasse lugupidamisega kui tõelisse rahvuslusse ning keegi ei julgeks seda nimetada tribalismiks. (lk 223)

Väga täpne selgitus, miks tribalismist kunagi asja ei saa.