Puhas õigusõpetus

See on õigusõpetus ja see on puhas. 

 

Samas tihti aga öeldakse: puhas õigusõpetus ei suuda täita oma metoodilist põhinõudmist ja on ise üksnes teatud poliitilise väärtushoiaku väljendus. Kuid millise? Fašistid kuulutavad selle õpetuse demokraatlikuks liberalismiks, liberaal- või sotsiaaldemokraadid peavad seda fašismi teerajajaks. Kommunistid lükkavad puhta õigusõpetuse tagasi kui kapitalistliku riigiusu ideoloogia, natsionalistid ja kapitalistid teevad sama, käsitades seda kord äärmusliku bolševismina, kord varjatud anarhismiga. Mõne väitel on puhas õigusõpetus vaimusuguluses katoliikliku skolastikaga, teised usuvad temas ära tundvat protestantistlikule riigi- ja õigusõpetusele iseloomulikke tunnuseid. On neidki, kes soovivad seda õpetust häbimärgistada ateismina. Ühesõnaga, ei olegi poliitilist suundumust, millest puhast õigusõpetust poleks kahtlustatud. Ometi tõstab just see asjaolu kõige paremini puhta õigusõpetuse puhtust. (lk 11-12)

Järeldus on küsitav. Suure segaduse hoiaks ära selgitus, millest see õigusõpetus „puhas“ on. Võin etteruttavalt öelda, et vastus on loomuõiguslikest selgitustest, kus õigust nähakse õigena, sest see on ratsionaalne, jumalik või looduslik ja seega õige.

Loodusteadused suutsid saavutada peaaegu täieliku sõltumatuse poliitikast üksnes seetõttu, et nende võidu eest seisis veelgi võimsam ühiskondliku huvi – tehnoloogiline progress, mida saab tagada ainuüksi vaba teaduslik uurimine. (lk 12)

Jällegi sama küsimus. Millest vaba? Vaba teaduslik uurimine ei tähenda sõltumatust poliitikast, vaid seda, et teadusliku uurimuse lõppjäreldused peaksid olema vormingus, mida saab sõltumata poliitilisest korrast rakendada. Nt gravitatsioon ei erine riigiti vmt. Õigusõpetusel ei ole midagi pakkuda, mida saaks sõltumata poliitikast rakendada, kuna õiguse rakendus ongi poliitika. Mul on suur skepsis igasuguse „puhtuse“ suhtes. Enamasti viivad puhtuseotsingud räpastesse kohtadesse.

See teooria kirjeldab ennast „puhta“ õigusteooriana, kuna on suunatud ainult õiguse tunnetamisele ja püüab eemaldada sellest tunnetusest kõik, mis ei kuulu rangelt õigusena määratletud tunnetusesemesse. Puhas õigusõpetus püüab niisiis vabastada õigusteaduse kõigist välistest elementidest. See on tema peamine metodoloogiine põhimõte. Ehkki see põhimõte võib paista enesestmõistetavana, näitab pilk traditsioonilisele õigusteadusele 19. ja 20. sajandil selgelt, kui vähe vastab see teadus puhtuse nõuetele. Jurisprudents on läbinisti ebakriitilisel viisil takerdunud psühholoogiasse ja bioloogiasse, eetikasse ja teoloogiasse. (lk 15)

Pean tunnistama, et hoolimata asjaolust, et tean olevat eetika ja õiguse kaks eraldi asja, siis sellest hoolimata tekitab huvi „puhtuse“ vastu just see, kuidas eetika õigusest eraldada. See vist iseenesest ongi põhiline vastus küsimusele millest see õigusõpetus vaba on.

Niisiis tuleb eristada teo subjektiivset ja objektiivset tähendust. Subjektiivne tähendus võib, ehkki ei pea langema kokku objektiivse tähendusega, mis omistatakse teole kõigi õigusaktide süsteemis, s.t õigussüsteemis. Oma subjektiivse tähenduse järgi pidi kuulsa Köpenicki kapteni tegu¹ olema haldusotsus. Objektiivselt polnud see aga mitte haldusotsus, vaid õigusrikkumine. (lk 17)

1. „Köpenicki kapten“ oli endine sunnitööline Wilhelm Voigt, kes vanakraamiturult ostetud kaptenimundrit kandes käskis 16. oktoobril 1906.a rühmal sõduritel endale järgneda, tungis Köpenicki raekotta, „vahistas“ linnapea ja röövis linnakassa. 1931. aastal kirjutas Carl Žuckmayer selle episoodi põhjal näidendi „Köpenicki kapten. Saksa muinasjutt kolmes vaatuses“. Tlk.

Eristus, mis tasub hilisemaks kõrvale panna. Muidugi peitub siin ka probleem, millel see eristus tegelikult tugineb? Kas pole mitte kogu õigus sellises tähenduses subjektiivne? Ja kui mitte, siis tuleks vähemalt tunnistada, et selline eristus tähendab poliitikaga segunemist ja mitte „puhas“ olemist.

Norm toimib tõlgendusskeemina. Norm ise luuakse õigusaktiga, mis omakorda saab tähenduse mõnelt teiselt normilt. Meeltega tajumatu omadus, et teokoosseisu näol on tegemist surmanuhtluse täideviimise ja mitte mõrvaga, tuleneb alles mõtteprotsessist – võrdlemisest karistusseadustiku ja kriminaalmenetlusnormidega. (lk 18)

Väga lihtne ja „puhas“ selgitus sellest, kuidas norm tõlgendab. Normid tuginevad normidele. Mul on tunne, et autor pisut ignoreerib asjaolu, et need normid, millele meie kompleksed seadused toetuvad, on seotud samavõrd inimeste endi „ebapuhta õigustajuga“, mitte pole puhtad käitumuslikud normid või teod, mida me aktiivselt mõtestame. Näiteks, inimesed eeldavad (norm), et surmamõistjal on läikiv ja poleeritud puust haamrikene ja omalaadne kostüüm. Vahest sellest piisabki, et luua kehtiv õiguskord?

Kui puhas õigusõpetus püüab tunnetada norme, kui ta püüab midagi õiguslikuna mõista, siis pole see tunnetus suunatud mingisugustele psüühilistele protsessidele või materiaalsetele sündmustele. Midagi õiguslikuna mõista ei saa tähendada muud kui mõista midagi õigusena. Tees, et õigusliku tunnetuse esemeks saavad olla vaid õigusnormid, väljendab tautoloogiat, sest õigus – millegi õiguslikuna tunnetamise ainus ese – ongi norm. Norm aga on kategooria, mida ei saa rakendada looduse valdkonnale. Kirjeldada looduses asetleidvaid sündmusi õiguslike faktidena ei tähenda muud kui väita, et kehtivad normid, mille sisu on teatud laadi vastavuses tegelikkuses juhtununuga. (lk 19)

Norm on norm on norm. Aga see ei vasta küsimusele, mis laadi vastavuses. Normi sisu tuntakse reaalsuses ära. Nt mõrvast saab mõrv pärast seda, kui teatud laadi käitumises on asetatud suhtesse õigusliku (normist lähtuva) tõlgendusega. Küsimus jääb, mis on õiguslike kategooriate endi aluseks? Mis neid "puhtana" hoiab? Miks peaks keegi tajutud sündmusi läbi normide tõlgendama? See on ise ka tegu, millel on tagajärjed. Kas õigus saab olla mitte õiguspärane?

Õigussotsioloogia ei sea uuritavaid nähtusi ühendusse mitte kehtivate normidega, vaid teiste tegelikkuse nähtuste kui põhjuste ja tagajärgedega. (lk 21)

Kõlab nagu sotsioloogia küll, jah.

Tavapärane vastuväide, et õiglus on küll olemas, kuid pole määratletav - või pole määratletav ühemõtteliselt, mis on seesama -, satub iseendaga vastuollu ning loob selle vastuoluga tüüpilise ideoloogilise suitsukatte väga valusale tõsiasjale: õiglus ongi irratsionaalne ideaal. Ükskõik kui asendamatu on õiglus inimese tahtmisele ja käitumisele, teadmisele pole ta ligipääsetav. Teadmisele on antud - täpsemini: üles antud - üksnes positiivne õigus. Mida vähem pingutatakse õigluse ja positiivse õiguse selgeks lahutamiseks, mida järeleandlikum ollakse õigust loova võimu püüde suhtes näidata õigust ka mingil viisil õiglasena, seda enam soodustatakse ideoloogilist hoiakut, mis iseloomustas klassikalist konservatiivset loomuõigusõpetust. Viimasele oli kehtiva õiguse tunnetamisest olulisem selle õigustamine, positiivse õiguse vääristamine, mis saavutatakse tõestamisega, et positiivse õiguse allikas on loomulik, jumalik või mõistuslik - niisiis täiesti õige - õiglane kord. Revolutsioonilisel loomuõigusõpetusel, mis mängib õigusteaduse ajaloos võrdlemisi väikest rolli, on vastupidine eesmärk: muuta positiivse õiguse kehtivus küsitavaks väitega, et see on vastuolus mingi absoluutse korraga. Nõnda lastakse õiguslikul tegelikkusel sageli paista halvemana, kui see tegelikult on. (lk 25-26)

Aga miks ei võiks seda teha? Siiani pole autor viidanud sellele, kus ja miks see "õiguslik tegelikkus" aset leiab. Seega, isegi kõige tühisem asi (nagu üksikisiku tujukõikumine) on sisuliselt hea põhjus õiguskorra uuega asendamiseks. Ja võib argumenteerida, et (nagu autor teebki), et puhta õigusõpetuse mõte ei olegi kehtivat korda õigustada või aidata seda uue ja parema leiutamiseks hukka, kuna see tegeleb "realistlikult" sellega, milline õiguskord on. Aga revolutsioonilised momendid õiguskorras tekivadki, mitte sellepärast, et keegi seaks kehtiva korda kahtluse alla, vaid sellepärast, et kord enam ei kehti ja õigussüsteemi alal hoidjal (enamasti riigil) tekib vajadus sellega kohaneda. Eelnevalt sisse toodud subjektiivse ja objektiivse erisus laguneb koost, kuid lisaks sellele ka võimalus üldse uurida "kehtivat õiguskorda", kuna see muutub vähemalt geograafiliselt määratlematuks.

Tunnetus rebib ikka ja jälle puruks loori, mille tahtmine asjadele laotab. Autoriteet, kes loob õigust ning püüab seepärast seda alal hoida, võib endalt muidugi küsida, kas tema tegevuse tulemuse ideoloogiavaba tunnetus on üldse kasulik. Ka need jõud, kes soovivad olemasolevat korda hävitada ja asendada selle mõne teise, paremaks peetavaga, ei pruugi osata niisuguse õigustunnetusega midagi peale hakata. (lk 27)

Kõik inimesed jaotuvad ühte neist kategooriatest. Vist.

Õigust küll ei kujutata enam ette igavese ja absoluutse kategooriana. Tunnistatakse, et selle sisu allub ajaloolisele muutumisele ning et positiivsena on õigus ajalistest ja ruumilistest asjaoludest tingitud nähtus. Ometi ei läinud idee absoluutsest õigusväärtusest päriselt kaduma, vaid elab edasi eetilises õigluse idees, millest hoiab kinni ka positivistlik jurisprudents. Ehkki otsustavalt rõhutatakse erinevust õigluse ja õiguse vahel, jäävad need vähem või rohkem nähtavate sidemetega teineteisega seotuks. (lk 28)

Kokkuvõttes loomuõigusest õiguspositivismile üleminek ei ole olnud täielik. Siin maal ma hakkan alles aru saama, et ma pole moraalseid kategooriaid päriselt enda peast kõrvale heitnud ning seepärast ka nii palju segadust.

Kui looduses on asjaolude vaheline seos kausaalsus, siis õiguses on see omistamine (sks Zurechnung). Just selles näeb puhas õigusõpetus õiguse iseäralikku seaduspära. Samamoodi nagu tagajärg viiakse tagasi põhjuseni, viiakse õigusjärelm tagasi juriidilise tingimuseni. Seda ei saa mõista nii, nagu põhjustaks juriidiline tingimus õigusliku järelmi. Viimane omistatakse juriidilisele tingimusele. Just seda peetakse silmas väidetega, et kedagi karistatakse delikti „tõttu“, sissenõue pöörati kellegi varale tasumata võla „tõttu“. Seos karistuse ja delikti, varale sissenõude pööramise ja tsiviilõigusrikkumise vahel pole mitte põhjuslik, vaid normatiivne. „Olemapidamine“, millena puhas õigusõpetus esitab positiivset õigust, väljendabki seda „omistamiseks“ nimetavat sidet ja ei midagi enamat. (lk 30)

Nüüd ma hakkan teose sisule juba pihta saama. Kuigi, see tekitab küsimusi igasuguse paralleelmaailmas toimuvate fantaasiate reaalsusele omistamise iseloomu kohta. Nt, näen kena välimusega inimest päikesepaistel muretult jalutamas. Mõtlen seksist. Oletades, et ma olen indiviid, kes muretseb palju kehtiva õiguskorra pärast ning tõlgendan seeläbi ka antud olukorda, mis seksini ei vii, siis näen ma suurt ebaõiglust ning nõuan ühiskondlikku muutust internetis.

Puhas õigusõpetus näitab, et õigust ei saa ebaõigusega rikkuda või murda, seda enam, et alles ebaõiguse teel jõuab õigus oma olemusliku funktsioonini. Ebaõigus ei tähenda õiguse olemasolu katkemist, nagu väidab tavapärane käsitlus õigusest. Hoopis vastupidi: ebaõigus kinnitab õiguse olemasolu, mis seisneb selle kehtimises – sunniakti kui ebaõiguse järelmi olemapidamises. (lk 34)

Ja nii saigi teoks see, millega ma arvasin, et autor hakkama ei saa ehk siis eetika ja õiguse eraldamine. Eetika ja teoloogia on autori järgi normatiivsed tunnetusliigid, sest nad „loobuvad kurjuse probleemi lahendamisel kurja määratlemisest palja headuse eitamisena“. Samas, laiemat pilti vaadates. Kogu see õigus kui normi omistamine jutt võib vabalt olla lihtsalt ebapädev, sest kas pole nii mitte iga spetsialiseerumise alaga. Kas füüsika pole mitte füüsikalise normi omistamine maailmale? Selline lähenemine ei vastust küsimusele, kuidas füüsikaseadus erineb seadusetähest, seega ka mitte selle kohta, kuidas õigust üldse millestki puhastada saab. Omistaja ise ei ole kunagi vaba, ei füüsikast ega ka ideoloogiast.

Seejuures jäetakse teadlikult tähele panemata käitumist saatev normatiivne mõte, kuna peetakse võimatuks uskuda, et oleva kõrval on iseseisva tähendusega olemapidava kategooria. Seadusandja või õigusteoreetiku väidet: „Seda, kes varastab, peab karistama“ käsitletakse pelgalt katsena mõjutada inimesi vargusest hoiduma seeläbi, et teised inimesed karistavad varast – püüdena luua inimestest teatud ettekujutusi, mille motiveerival toimel saavutatakse nende adekvaatne käitumine. (lk 38)

Olemapidamine on kategooria, milles peegeldub üksikisiku ettekujutus tulevikust, millest on lahutatud materiaalse maailma reaalne põhjuslikkus. Olemapidavus grupeerub ideoloogiateks ning peale ideoloogiliste narratiivide käärima minekut jääb vaid sõda identiteedi pärast – sõda õiguse üle kujutada ette olemapidamist. Tunnistades olemapidavuse kategooriat tasub siiski tervisliku eksistentsialisti kombel meenutada, et olemine on absurdne kategooria ja miski ei pea tingimata olema ja miski ei saa tingimata olema.

Pidada õigust tegelikkusega võrreldes ideoloogiaks, ent ühtlasi nõuda sellele ideoloogiavaba teooriat, pole sugugi nii vastuoluline, nagu näib. (lk 41)

Üks kõige segadusseajavam pool lehekülge jätkub sellele, mis ei vii suurt kuhugi. "Ideoloogiavaba" on ilmselt ajas tähendust muutnud. Mulle tundub, et puhtusest on siin saanud omamoodi ideoloogia. See, et miski on defineeritud millegi puudumise kaudu ei tähenda seda, et see ei sisalda midagi. Igasugune ideoloogiavastane mõttetöö on pea alati sügavalt ideoloogiline. 

Puhas õigusõpetus säilitab oma anti-ideoloogilise hoiaku seeläbi, et välistab positiivse õiguse kirjeldustest igasuguse loomuõigusliku õigusideoloogia. (lk 42)

Anti-platonism on asi, mis mulle tihti sümpaatne tundub. Küll aga jõutakse tihti niimoodi tühjale pinnale, kus aseaine puudub. Kohati on seda raamatut lugedes sama tunne. Ma tean küll seda mentaalset protsessi, kui oled ise ennast mingi alaga nii kurssi viinud, et võid alati mingitele vastandlikele seostele viidata, aga kui mingi saamatu nolk tuleb küsimusi esitama, siis ei saa ta kunagi aru, miks need asjad omavahel vastuolus ei ole, sest tema ettekujutuse lähtealuseks on mingi raamistik, millega antud teema juures pole tegelikult kuraditki peale hakata.

Nagu ülal juba märgiti, ei loobunud 19. sajandi positivism täielikult õiguse legitimeerimisest metapositiivse väärtuse abil, ehkki tegi seda üksnes kaudselt, justkui oma mõistete pealispinna all. Nii ei õigustata positiivset õigust enam mitte niivõrd sellest erineva ja kõrgema õigusega, vaid õiguse mõiste enesega. (lk 43)

Siit kumab läbi asjaolu, et õiguse õiguseks nimetamine on tegelikult loomuõiguslik õigustus status quo-le, kuna õigust kui nähtust peetakse heaks ja inimlikuks, õiguslike kategooriate puudumist seevastu ebainimlikuks. See tuletab mulle meelde ülikoolist kellegi ettekannet tööst, mis jõudis järelduseni, et töö lõpeb siis kui töö kontseptsioonina unustatakse ära ning kogu ühiskondlik tegevus toimub nö „tööväliselt“. Sellised umbteed on paratamatud kui üritatakse analüüs materiaalsetest tõsiasjadest puhastada.

Nõnda kinnitab üldine õigusõpetus, et objektiivsena on õigus norm, normikogum, s.t kord; subjektiivsena samas midagi sootuks erinevat, viimastega ühise soomõiste alla haaramatut, ja nimelt: huvi või tahe. (lk 44)

Autor siis leiab, et klassikaline idee, et subjektiivsest huvidest kasvab välja (nii loogilises kui ajaloolises mõttes) üldkehtiv kord ehk norm on rumalus. Jällegi pisut anti-platonismi. Great job!

Subjektiivne õigus ei erine objektiivsest õigusest, vaid ongi seesama objektiivne õigus, kuivõrd viimane sätestab ebaõigusjärelmi, mis on suunatud konkreetse subjekti vastu (kohustus) või annab mingi järelmi subjekti käsutusse (õigustus). Kui subjektiivne õigus taandatakse nõnda objektiivsele õigusele, tuuakse tagasi tema rüppe, siis on välistatud igasugune ideoloogiline kuritarvitus. Eeskätt aga ei piirata õiguse mõistet enam õiguskorra ühe erilise tehnilise kujundivormiga. Kapitalistliku õigusloome ajalooline tingitus võetakse arvesse juba õiguse mõistes. (lk 50)

Ühesõnaga, nii kuidas mina aru saan sellest, siis autor väidab, et isiku vabadused/õigused ei tulene isikust millegi „vabast tahetest“, „jumalast“ või „inimese eetilisest väärtusest“ kaasa antuna. Lisaks ei ole subjektiivsed õigused ka mingit sorti nagunii kehtiva õiguskorra laiendus, sest õiguskord on sund, samas kui üksikisiku autonoomia, vaba enesemääramine, on igasuguse sunnimehhanismi vastand. Autor väidab, et subjektiivne vabadus ja objektiivne sund ongi üks ja sama nähtus. Isikuvabadus on midagi, mis võtab õiguskorra ajaloolist kapitalistlikku tingitust arvesse, sest eraomand on mõneti printsiip, millele kõik ülejäänu toetub. Ma pole kuulnud näitest, kus oleks tagatud inimõigused, kuid poleks tagatud õigus eraomandile. Eraomandiga seotud õigused ilmselt eelnevad inimõigustele. Lisaks ütleb autor, et „korda, mis ei tunnusta inimesi selles mõttes vabade isiksustena, s.t korda, mis ei taga subjektiivset õigust, ei peeta üldse õiguskorraks.“ (lk 47) Ma jäin mõtlema, et feodaalkord on säärane õiguskord, milles puudub enesemääramisõigus puudub ning talupoegade poolt seda ilmselt ei peetudki õiguskorraks, vaid lihtsalt repressioonimehhanismiks. Ometi, kõrvalt vaadatuna maaomaniku vastutus on kaitsta oma talupoegi ja talupoegade vastutus on olla osa põllumajandusest ning maaomaniku vastutuse (turvalisuse) tarbeks inimkapitali ülejääki juurde toota ning kindlasti oli see juba keskajal reguleeritud mitmete õigusaktidega.

Isiku või õigussubjekti juriidiline mõiste ei tähista muud kui erinevate kohustuste ja õiguste ühtsust, s.t neid kohustusi ja õigusi sätestavate normide ühtsust. Üksikinimesele vastav „füüsiline“ isik on personifikatsioon, isiksustatud koondnimetus ühe inimese käitumist reguleerivatele normidele. „Füüsiline“ isik on kõigi nende kohustuste ja õiguste „kandja“, mida ei tohi tunnetuseset kahekordistades ette kujutada substantsina, vaid kui ühist omistuspunkti kohustuste ja õigustena reguleeritud inimkäitumise aspektidele. (lk 53)

Midagi lihtsalt mõistetavat vahelduseks.

Kui „isikut“ mõistetakse sellisel viisil, siis kaob ka näiline antinoomia üksikisiku ja kogukonna vahel, millesse takerdub traditsiooniline ühiskonnafilosoofia, kui väidab, et indiviid on samal ajal nii tervik kui osa kogukonnast. Objektiivse korra või selle rajatud kogukonna seisukohalt pole iseseisvat üksikisikut üldse olemas, sest üksikisikut kui sellist ei saa ühiskondlikule korrale suunatud teadmine haarata; arvesse tulenevad üksnes need tema teod, mis moodustavad korra sisu, s.t need, mida kord reguleerib. (lk 57)

Hea mõte. See on üks neist mõtetest, mis on mulle alati intuitiivselt ilmselge olnud, kuid samas on mul alati tunne olnud, et paljud ei nõustuks sellega. Kogukonnast rääkides üritatakse alati pöörduda isiku kõige sügavamate eetiliste ja isiklike motiivide poole rääkides mõttemallidest, kultuuritaustast jms, kuigi ilmselgelt me elame maailmas, kus kogukonna liikmed ei viitsi isegi arvet pidada, mida nende perekonnaliikmed mõtlevad, eetiliselt kaalutlevad ja kultuuriliselt hindavad.

Väide, et üksikisiku ja kogukonna vahel valitseb lahendamatu vastuseis, pole muud kui ideoloogia toetamaks teatud huvide võitlust mõne kollektiivsest korrast tuleneva piirangu vastu. (lk 57)

Siin peitubki ilmselt vastus sellele, miks „individualismist“ nii suur number tehakse. Individualistlik kultuur on see, kus keegi pole olukorraga rahul. Mitte, et rahulolematus iseenesest halb oleks.’

Ikka ja jälle tehakse katse samastada õiguskorra kehtivus ja mõjusus, mis paistab olevat põhjendatud muu seas sellega, et nõnda lihtsustuks oluliselt teoreetiline situatsioon. Ometi on see katse alati määratud luhtuma. Kui kehtivuses, s.t õiguse eripärases olemasolus, nähakse mingit laadi looduslikku tegelikust, siis ei ole võimalik tabada seda iseäralikku tähendust, millega õigus on suunatud tegelikkusele ja astub selle vastu. Üksnes siis, kui tegelikkus ei samastu õiguse kehtivusega, saab see olla viimasega kooskõlas või vastuolus. (lk 65)

Õiguskord ei sama, mis võim. Kui sul on võim, siis ei vaja sa õiguskorda. Kui sul on õiguskord, siis vajad sa võimu. „Muu seas“ on siin raamatus ka lahti kirjutatud. Seega võib olla, et ma saan millestki valesti aru. Oluline järeldus, mida sellest arutluskäigust teha, on see, et õiguskorda saab teeselda. Ja seda saab teeselda läbi totalitarismi. Totalitarismis näib kõik olevat perfektne: õiguskorda ei rikuta ning seega ei teki kunagi küsimust, kas oleks tarvis rakendada mingit sorti õigusjärelmeid. Ainuke asi, mida totalitarismis rikutakse, on see, et õiguskord ise seatakse kahtluse alla. Iga kuritegu muutub kuriteoks kehtiva korra vastu, mida (tasub tähele panna) päriselt ei eksisteeri. Hakkasin kirjutama „ekresteeri“, freudian slip.

Loomist määratlev norm asub kõrgemal, määratletud viisil loodud norm madalamal. Õiguskord pole niisiis mitte ühel astmel üksteise kõrval asetsevate õigusnormide süsteem, vaid astmeline, erinevatest õigusnormide kihtidest moodustuv kord. Normide ühtsus tekib seostes, mis väljendub selles, et ühe normi loomine ja seega kehtivus pärineb mõnest teisest normist, mille loomist määratleb omakorda mõni teine norm – regress, mis ulatub viimaks alusnormini, hüpoteetilise alusreegli ja seega kõrgeima kehtivusaluseni, mis rajab kogu loomisahela ühtsuse. (lk 68)

Mitte, et mul midagi sisukat öelda oleks. Lihtsalt tahtsin midagi „astmelise ülesehituse“ kohta tsiteerida. Peamiselt seepärast, et see on üks ettekujutus, mida Hans Kelseni mõtetest tänapäeval paljud enam ei jaga – tema arusaama, et õiguskord on terviklik ja astmeline. Mine võta kinni. Abstraktsete nähtuste ruumilise ettekujutlemisega on alati see probleem, et lõpuks jääb küsimus: kas see on üldse teema juures kuidagi oluline või räägime me tegelikult millestki muust?

Et põhiseadus soovib ka nii-öelda põhiseadusevastase seaduse kehtimist, nähtub aga tõsiasjast, et ta ei kirjuta ette mitte pelgalt seda, et seadusi peab looma kindlal viisil ja et neil peab olema või ei tohi olla kindel sisu, vaid kirjutab ette ka järgmist: kui seadus loodi nõutust erineval viisil või nõutust erineva sisuga, siis ei ole see sugugi kehtetu, vaid kehtib seni, kuni selleks määratud instants, nt põhiseaduskohus, kaotab seaduse põhiseaduses sätestatud menetluses. (lk 76)

Iga seadus, mis on vastu võetud põhiseaduses määratletud seaduslikel alustel, on kehtiv seadus, isegi kui seadustatud seaduse ebaseaduslikus on põhiseaduses seadusega määratletud, ning selleks, et sellise seaduse ebaseaduslikust seadusega seadustada, tuleb ebaseaduslik seadus põhiseaduses määratletud seaduslikus korras seaduslikult lõpetada. Ülesanne lugejale: paiguta lausesse jutumärgid õigetel kohtadele.

Nn „lünk“ pole seega midagi muud kui erinevus positiivse õiguse ja paremaks, õiglasemaks või õigemaks peetava korra vahel. (lk 87)

Mõte, mille põhjendusest raamatus ma ausalt väga aru ei saanud, kuid väidetega nõustusin sellegipoolest. Võib-olla on selline mõte seaduselüngast tänapäevaks lihtsalt omaks võetud. Kuigi, kui seaduses A on öeldud, et asjaolud B, C ja D on määratletud seaduses E ning seadus E räägib ainult asjaoludest B ja C, siis tähendab see mida? Praktiliselt on vist lõpuks tegemist ainult suhtumisküsimusega, kas sellised sisemised loogilised vastuolud peavad saama lahendatud või on see ebaoluline.

Riigi nn „koostisosad“ – riigivõim, riigiterritoorium ja riigi rahvas – kujutavad endast pelgalt riikliku korra kehtivust kui sellist, niisamuti selle korra ruumilist ja isikulist kehtivusala. (lk 102)

Õigusriik – pleonasm või tautoloogia?

Dualistlik konstruktsioon võtab paratamatult omaks fiktsiooni, mille kohaselt kehtib rahvusvaheline õigus riigi suhtes vaid juhul, kui viimane seda tunnustab. See fiktsioon lükkab ise ümber kõige sagedasema vastuväite rahvusvahelise ja riikliku õiguse suhte monistlikule konstruktsioonile: lahendamatute vastuolude võimalus nende kahe vahel. Kuidas peaksid niisugused vastuolud olema võimalikud, kui rahvusvahelist õigust tunnustab seesama „tahe“, kes kujutab endast riiklikku õiguskorda? Eriti, kui antakse endale aru, et see riigi nn „tahe“ pole muud kui antropomorfne väljend tähistamaks normide olemapidamist. Õigepoolest pole rahvusvahelise ja riikliku õiguse „vastuoluks“ nimetavalt tõsiasjal midagi pistmist loogilise vastuoluga. Tegemist on üksnes erijuhtumiga ülal käsitletud kõrgema ja madala astme normide konfliktist. (lk 116-117)

Rahvusvaheline õigus seisab kõrgemal riiklikust õigusest. Muud moodi ei saakski see olla, sest rahvusvahelise õiguse subjektiks on riigid, samal ajal kui riikliku õiguse subjektiks on isikud. Kui rahvusvahelises õiguses võetakse vastu seadus, mis läheb riigi põhiseadusega vastuollu, siis jällegi… miski pole katki. Õiguskorra olemasolu saabki nähtavaks vaid juhul kui keegi normi rikub. Hetkel veel ei ole pasanteeria nagu Viktor Orbani jaoks õigusjärelmeid leiutatud.

Puhta õigusõpetuse üks olulisemaid saavutusi on see, et teoreetiliselt kummutatakse suveräänsusdogma – peamine instrument, mida imperialistlik ideoloogia kasutab rahvusvahelise õiguse vastu. Ehkki selle saavutuse taga ei olnud mingit poliitilist siht, võib sellel ometi olla poliitiline mõju. Sest nõnda kõrvaldatakse takistus, mis on täiesti ületamatuna seisnud rahvusvahelise õiguse tehnilise edasiarendamise teel, iga katse teel jätkuvalt tsentraliseerida rahvusvahelist õiguskorda. Puhas õigusõpetus astub vastu väitele, nagu poleks niisugune arengu ühildatav rahvusvahelise õiguse loomuse või riigi olemusega, teisisõnu kõige sellega, mida väljendab suveräänsuse mõiste. Puhas õigusõpetus rebib lõplikult maski katsetelt anda suveräänsus mõiste abil loogilise ja seega loomuldasa ümberlükkamatu argumendi kuju tegelikult vaid poliitilisele argumendile, millele võib alati vastata samaväärse vastuargumendiga. (lk 123)

Nende kuldsete sõnadega lõpetan.