Uusaegse poliitilise mõtte alused I Köide: Renessanss (Esimene osa. Renessansi lätted)

I Köide: Renessanss (Esimene osa. Renessansi lätted)

I Köide: Renessanss (Teine osa. Itaalia renessanss)

I Köide: Renessanss (Kolmas osa. Põhja-Euroopa renessanss)

II Köide: Reformatsiooni ajastu (Esimene osa. Absolutism ja luterlik reformatsioon)

II Köide: Reformatsiooni ajastu (Teine osa. Konstitutsionalism ja vastureformatsioon)

II Köide: Reformatsiooni ajastu (Kolmas osa. Kalvinism ja revolutsiooniteooria)

[…]selleks, et linnadel õnnestuks seada need keisririigivastased nõuded korralikule õiguslikule alusele, pidanuks esmalt fundamentaalselt muutuma nende enda juristide suhtumine antiigi seadusraamatute autoriteedisse. Niisugune vaatenurga muutus ei olnud kuidagi võimalik glossaatoritele, kes jätkuvalt eeldasid, et keisrit tuleb võrdsustada „Justianuse koodeksi“ princeps’iga ning õnnistada identse seaduslike õiguste komplektiga. 14. sajandi alguseks aga, silmitsi uute ähvardustega keisririigi poolt, vajaliku perspektiivimuutuseni viimaks jõuti. Selle ümberorientatsiooni suurkuju, niinimetatud postglossaatorite koolkonna rajaja, oli Bartolus Saxoferratost (1314-1357) – võimalik, et kogu keskaja kõige originaalsem õigusteadlane. (lk 40)

Panen lihtsalt oma arusaama sellest üleminekust kirja, et aasta pärast vaadata ja oma rumaluse üle piinlikkust tunda. Liikumine arusaamalt, et kunagi minevikus ühe täiesti teistsuguse haldusüksuse jaoks loodud õigusakte tuleb säilitada ja püüda fakte tõlgendada vastavalt sellele antiiksele õigusele, arusaamani, et õiguse mõtet tuleb kohandada vastavalt faktidele, mis mõneti tähendab ka seda, et norm allub füüsikaseadustele, mitte ei esinda ideaali. Lehekülg hiljem on seda kirjeldatud nii:

Bartoluse esmane panus oli seega metodoloogiline. Ta hülgas glossaatorite kardinaalse eelduse, et kui seadus ei paista õiguslike faktidega kokku sobivat, siis tuleb fakte kohandada nii, et need rahuldaksid seaduse täht-tähelist interpretatsiooni. Selle asemel võttis ta oma põhiliseks reegliks, et kui seadus ja faktid kokku põrkavad, siis on seadus see, mis tuleb tuua kooskõlla faktidega (Woolf, 1913, lk 5). Nagu ta ise väljendub oma kommentaaris „Koodeksile“: „see ei tohiks olla üllatav, kui ma ei järgi täpselt glossi sõnu neil juhtudel, kus need näivad mulle olevat tõega vastuolus või rääkivat vastu kas mõistusele või õigusele“ (kd 8, lk 195). (lk 41)

Quidquid non agnoscit glossa nec agnoscit curia.

Sama poliitilist joont jätkas ta [paavst Gregorius IX] järeltulija Innocentius IV, kes valiti ametisse 1243. aastal. Ta kasutas paavstlikke vägesid, et rünnata keisri garnisone Lombardias, ning taasalustas läbirääkimisi Toskaana linnadega, et oma keisririigivastasele ristisõjale jõudu juurde anda (Schipa 1929, lk 157). (Nimelt sel ajal tuli Toskaanas esmakordselt kasutusele sõna „gvelf“ tähistamaks neid, kes olid liidus paavstiga.) (lk 45)

Nii. 1250. aastaks on keisri sekkumised linnriikide tegevustesse lõpetatud ja samal ajal käib tegelikult aktiivne Regnum Italicum’i kaitsmine propagandistidest ja sõjarditest paavstide eest.

Ja lõpuks kordas Bonifatius VIII sajandi lõpul needsamad õpetused üle ainulaadselt kõrgelennulises stiilis, eriti oma kurikuulsas bullas 1302. aastast, mida tuntakse nime all „Unam Sanctam“ (Boase 1933, lk 317). See algab traditsioonilise väitega, et kristlikus ühiskonnas „on kaks mõõka, vaimulik mõõk ja ajalik mõõk“. Aga jätkub otsekohe kinnitusega, et „paratamatult peab üks mõõk olema teisest alam, ja niisiis ajalik võim olema allutatud vaimulikule võimule“. See lõpeb veelgi lennukamal toonil, tehes selgeks, et kõrgeim võim nii ajaliku kui vaimuliku mõõga üle peab olema Kristuse asemiku käes, sest „vaimulikule võimule kuulub autoriteet institueerida maist võimu ning seista selle üle kohtumõistjana, kui see peaks õigelt teelt kõrvale eksima“ (lk 459). (lk 48)

Mis sa oled kristuse vastu vä, et sa mu ülemvõimu ei tunnista?

Esimene neist, millele ta [Dante] pühendab oma traktaadi [„Monarhiast“] II raamatu, on keisririigi legitiimsuse eitus. Teine, mis on III raamatu teemaks, on väidetavalt väär usk, „et keisririigi autoriteet sõltub kiriku autoriteedist“. Selles küsimuses näeb Dante paavste juhtidena nende seas, kes „tõele vastu hakkavad“, sest nad keelduvad tunnistamast, et paavstlusel ei ole ehedat ajalikku võimu, ega suuda seetõttu taibata, et „keisririigi võim ei sõltu mitte mingil viisil kiriku omast“ (lk 64, 67, 91). (lk 50)

Jutt käib siis põhjustest, miks Itaalias rahu pole. Argumentatsioon, mille juures siis tuleb tähele panna selle eeldust jumala õnnistuse ja maise õnne sfääride täielikust lahus seismisest.

„Särava vabaduseleegi“, nagu Sismondi seda nimetas, levitamine Itaalia linnvabariikides osutus nukralt lühiealiseks vaatemänguks (Sismondi 1826, kd 3, lk 245). 13. sajandi lõpuks oli enamik linnu sisevastuoludest nii lõhestatud, et leidsid end sunnituna oma vabariiklikku põhikorda hülgama, üheainsa signore ülemvõimu tunnistama ning astuma valdavama kodanikurahu saavutamise nimel sammu vaba valitsusvormi juurest despootliku juurde. (lk 58)

Vanad oligarhid vs uusrikkad sõdimas majanduslike privileegide pärast.

Signore’de tulekuga hakkas arenema uus poliitikateooria stiil, panegüüriline stiil, milles neid ülistati kui ühtsuse ja rahu toojaid (Bueno de Mesquita 1965, lk 321-328). Üks kõige varasemaid selle žanri viljelejaid oli Ferroto de Ferreti (ca 1296-1337), üks Padova eelhumanistlike literaatide ringi liikmeid, kes peatselt pärast seda, kui della Scalad 1328. aastal linnas võimu haarasid, kirjutas ladina keeles ja värsivormis pika ülevaate „Della Scalade esiletõusust“ (kd I, lk XVIII; Hyde 1966a, lk 282). (lk 61)

„Chaos isn't a pit. Chaos is a ladder.“ (vabandan nalja eest, mis ei ole naljakas, aga on see eest arusaamatu peaaegu kõigile, nii et seega pole see probleemiks)

Tegelikult olid 13. sajandi lõpu vabariikliku omavalitsuse eestvõitlejaile kättesaadavad kaks selgesti eristuvat poliitilise analüüsi traditsiooni. Üks oli arenenud välja retoorikaõppest […] Teine oli tõusnud esile skolastilise filosoofia uurimisest, mis jõudis algselt Itaaliasse Prantsusmaalt 13. sajandi teisel poolel. (lk 64)

Aristotelese loogika ja ars dictaminis (retoorikud).

Nüüd hakkasid nad tegema süstemaatilisi pingutusi tagamaks, et nende näidiste sisu oleks õpilastele nende isiklikus elus või tulevases karjääris ilmsema väärtuse ja tähtsusega. Ühe varaseima näite sellest suunast pakub kellegi anonüümse Firenze magistri 1150. aastail välja antud „Dictamen“. Selles sisaldub hulk näidiskirju, mida õppur võib saata oma perele, kinnitamaks neile oma püsivat akadeemilist edenemist ning küsides neilt rohkem raha (Wieruszowski 1971a, lk 336-339). (lk 67)

Peab uurima! Ühtlasi, ma ei kujuta ette, et väga palju üllatavamaid tähelepanekuid ajaloos üldse teha saab, kui see, et ideoloogiline retoorika vabaduse õigustamiseks on osalt vormitäitena sündinud. Mõneti tundub see ka mõistatav. Vabaduse kaitsmise retoorika polegi oluline seni kuni puudub vabadus ja teatav tulevikku vaatav kõne või kirja vorminäidis juhuks, kui vabadus kunagi peaks tekkima, ongi loogiline esimene koht, kus selline retoorika võiks esineda. Samamoodi nagu esimene koht, milles räägitakse aastast 3000, on ulmekirjandus, mitte ajalooõpik.

Üks neist rõhutab, et valitsus on tõhus siis, kui tema institutsioonid on tugevad, ja korrumpeerunud siis, kui tema masinavärk ei suuda adekvaatselt funktsioneerida. (Selle vaate suurimaks esindajaks on Hume.) Teine lähenemine seevastu pakub, et kui valitsuse institutsioone kontrollivad inimesed on korrumpeerunud, siis ei või parimateletki võimalikelt institutsioonidelt loota nende kujundamist ega ohjeldamist, samas kui inimesed on vooruslikud, siis on institutsioonide tervislik seisukord teisejärgulise tähtsusega. See on see traditsioon (mille suurimad esindajad on Machiavelli ja Montesquieu), mis rõhutab, et kõige tähtsam ei ole niivõrd valitsuse masinavärgi kui valitsejate, nende rahva ja seaduste vaimu toetamine. Ja just see teine vaatenurk on see, mida, võib öelda, jagasid varajased retoorilised kirjamehed – ja mille, võib tõesti öelda, nad esimestena tõid sisse varauusaegsesse poliitilisse mõttesse. (lk 87)

Ma tegelikult ei suuda seda eristust sisuliselt mõista ja ei usu, et selle lähemal vaatlemisel sellest midagi alles jääks. Institutsiooni vastand ei ole üksikisik – üks ei saa olla korrumpeerunud ilma teiseta. Pealegi, igas institutsioonis, milles religioossed inimesed omavad võimu (sh aadelkond kui enesekummardamise religioon), on üksikisiku käsitlus institutsionaliseeritud – kristluses on inimesel hing (st inimene peetaksegi hingeks), mille käitlemine on institutsionaalsel tasemel reguleeritud.

Alustuseks käsitlevad nad erilise tõsidusega probleemi, kuidas õhutada vooruslikke mehi teenima rahva juhtidena. Radikaalne vastus, mille nad tüüpiliselt annavad, nõuab möödaminekut traditsioonilisest ülikkonnast ning kõigist ühiskonnaklassidest pärit meeste kõlbulikuks kuulutamist, kusjuures ainsaks tingimuseks seati, et nende nägemus peab olema piisavalt avar astumaks vastu mis tahes kildkondlikele huvide valitsusele. (lk 87)

Sisuliselt „avaliku“ või „üldise“ hüve ja valitsuse samastamine.

Vürstipeegli tüüpi kirjanduse autorite puhul aga, kaasa arvatud Latini, Viterbo Giovanni ning „Karjasesilma“ anonüümne autor, ei ole liialdus öelda, et nende kõigi väga sarnastes traktaatides on lausa kesksel kohal ambitsioon pakkuda oma valitsejatele ja magistraatidele praktilisi nõuandeid, kuidas end paremini ülal pidada. (lk 89)

Brunetto Latini (c. 1220-1294) „Aarderaamatud“, Vitebro Annius (1437-1532) "Liber de regimine civitatum" ("Linnade valitsemisest") ja anonüümne autor „Oculus Pastoralis“. Siin on nagu tolle aja sama piirkonna samast žanrist tekstidega võrreldud.

Säärane keskendumine poliitilise vooruse küsimusele pidi hiljem saama üheks renessansi poliitilise mõtte kõige iseloomulikumaks jooneks. Kaks ja pool sajandit hiljem pühendas Machiavelli oma „Valitseja“ kõige kurikuulsamad peatükid – peatükid sellest, „kuidas tuleks valitsejal käituda alamatega“ – täpselt samale teemadevalikule (lk 90; e.k lk 115). Nagu Latini ja tema eelkäijadki, küsib Machiavelli esmalt, kas valitsejal peavad tegelikult olema omadused, „mida peetakse heaks“ (lk 91; e.k lk 116). Siis küsib ta, kas valitsejad peaksid olema helded või ihnsad, julmad või halastavad, ja lõpuks, kas nad peaksid alati sõna pidama (lk 92, 95, 99; e.k lk 119, 125, 131). Jällegi varasemate autorite jälgedes käies nõustus Machiavelli, et keskse küsimusena on kõneks see, kuidas on valitsejal kõige enam lootust „oma riiki alal hoida“, ning mil määral võib poliitiliselt vooruslik elu tegelikult selle eesmärgi saavutamist soodustada. Ainsaks erinevuseks selle ülevaate ning nonde teiste vahel, mida eespool just vaatlesime, on see, et kui Latini ja tema eelkäijad jäid kindlaks, et ettenägeliku tarkuse ja vooruse ettekirjutused osutuvad alati ühtedeks ja samadeks, siis Machiavelli lööb nimelt selles punktis vooruslikkuse taotlemise otsustavalt lahku edu saavutamisest poliitilistes asjades. (lk 91-92)

See on väga hästi sõnastatud üleüldine arusaam sellest, kes või mis on Machiavelli. Kuigi, täpsem tõlgendus oleks, et vooruslikkus on selle kahe ja poole sajandi jooksul muutunud. Täiesti uued ühiskonnaklassid on kerkinud ja omavahel võimu ja privileegide pärast sõdima hakanud ja vooruslikkus on muutunud tugevalt institutsionaliseeritud nähtuseks. Seega arusaam, et poliitiline edu ja voorususlikus mingil moel kattuvad on muutunud teatavaks üleüldiseks ideoloogiliseks valeks, mille uskumine on võimalik vaid neile, kes on võimu juures ning tegelikult ei soovi makjavellilikku eristust teha, kuna tegelikult usuvad, et võim annabki neile automaatselt ka vooruslikkuse.

Tolomeo eelistab teha vahet „despootlikel“ ja „poliitilistel“ valitsusvormidel, määratledes „poliitilist“ režiimi režiimina, mille puhul valitsemist „toimetatakse vastavuses seadustega“ ja „rahva põhilise osa nimel“ (lk 283). See viib ta Aquino Thomase eelistuse ümberpööramiseni, sest ajendab teda, nagu ta ise ütleb, „hõlmama kuninglikku“ „despootlike“ režiimide kategooriasse“, ning väitma, et alati tuleks eelistada „poliitilise“ süsteemi valitavat vormi (lk 391). (lk 99-100)

Vastandina Aquino Thomase „kuninglikele“ ja „türanlikele“ režiimidele siis. Oluline tähele panna, et kõik nad kalduvad ka nõustuma, et vabariiklus on väikestele haldusüksustele. Pole Aquino Thomasega sugugi kursis, aga tundub suhteliselt vastanduja legalismile.

Vastupidi, nad kalduvad toetama arvamust, mis tihti arvatakse olevat esmakordselt välja kujunenud varajases quattrocento’s – arvamust, et eraisikute rikkus, nagu Bartolus väljendub, „kaldub soosima voorust“, sest „see kaldub soosima heldekäelisust, mis on voorus, nagu isegi püha Thomas nõustub“ (kd 9. lk 117). Kummatigi nõustuvad südamest retoorikutest autoritega, et linnvabariikide kõige ohtlikum nõrkus on nende äärmuslik sisemine lõhestatus, nende pidevad lahkhelid ja siserahu puudumine. Ja nad kasutavad oma tomistlikke ja aristotellike allikaid esitamaks seda üldtuntud tõde uudses ja märksa rõhukamas stiilis. (lk 102)

Aquino Thomase ja Aristotelese järgijad on nagu esmane versioon tänapäevastest toksiliselt positiivsetest new age edufilosoofidest.

[…] nad [vt eelmine tsitaat] kinnitavad, et igasugused erakondlikud huvid tuleb kõrvale jätta ja iga üksiku kodaniku hüve võrdsustada linna kui terviku hüvega. Eesmärk, nagu Marsiglio korduvalt nõuab, on tagada, et „ühist hüvet“ kogu aeg „taotletaks ja taga nõutaks“ (lk 72; vrd lk 5-6, 42). Kui aga see veendumus ongi ammutuntud, väljendavad nad seda sageli uudses ja dramaatilises stiilis, tuues „ühise hüve“ skolastilisse analüüsi sisse tahtliku mitmetähenduslikkuse. Selgeim näide on siin Remigio adapotsioon Aquino Thomasest, mille tagajärjeks on sellise poliitilise doktriini kujunemine, mida Kantorowicz on iseloomustanud sõnadega „tomistlik proto-hegeliaanlus“ (Kantorowicz 1957, lk 479) Aquino Thomas oli „Vürstide valitsuse“ alguses kuulutanud, et „režiimi ei saa pidada õigeks ja õiglaseks, kui see ei ole rajatud rahva ühise hüve nimel“ (lk 224). Remigo oskab selle doktriini vaevumärgatava mustkunstivõttega muuta raevukaks kodanikulojaalsuse nõudeks […] (lk 105-106)

Siin on kindlasti kusagil üks väga hea paralleel 21. sajandi poliitilise maastikuga. Skolastikud on erinevalt retoorikutest oma vabadusekaitses arusaamal, et üleüldine rahvakeha on mingil moel võrdne kuninga absoluutse võimuga. Omaette küsimus, mille see lõik püstitab on, kas see tähendab, et igale kodanikule laienevad ka kuninga moraalsed kohustused.

Selleks, et äratuntavalt moodne teooria rahva suveräänsusest ilmalikus riigis täielikult kuju võtaks, oli vaja vaid rakendada neidsamu argumente mitte ainult civitas’e, vaid ka regnum’i puhul. See areng kulges muidugi järkjärguliselt, kuid selle algust on näha juba Ockhami juures, arengut d’Ailly ja Gersoni kontsiliaristlikes teooriates ja viimaks jõudmist 16. sajandisse Almaini ja Mairi kirjutistes, kust see liikus edasi reformatsiooniajastusse ja kaugemalegi. (lk 115)

Preshadowing.

Machiavellian Democracy - part III

 

Introduction

Part I

Part II

Part III

John Dunn recently reminds us of an essential point made by Moses Finley decades ago: Western philosophy emerged in hostile response to democratic politics and society. Dunn and Finley highlight the enormous overlap between the oligarchic and philosophic critiques of Athens, an overlap best exemplified by Plato’s and, to a lesser extent, Aristotle’s writings. (lk 143)

Mina pakuks vaidlusele, kas Platon on totalitaristlik järgmise kompromissi. Nimelt, küsimus pole mitte üksikus filosoofis, vaid asjaolus, et filosoofia ja demokraatia ei käi hästi kokku. Filosoofia on julgelt ja suurelt eksimise kunst. Seal, kus demokraatia parandab püsivalt iseennast läbi masside osaluse ja võimu jaotumise filosoofia võtab ette aina suuremaid eksimusi.

The writings of Italian authors associated more directly with “republicanism” as such are just antidemocratic and oligarhically inclined, and can also be situated in close proximity to subversions or usurpations of popular governments: I refer specifically here to the philosopher-statesmen Marcus Tullius, Cicero, Leonardo Bruni, and Francesco Guicciardini. (lk 143)

Vabariikluse maine on nii kehv, et isegi diktaatorid ei taha oma riikidele “vabariik” nimeks panna (alati on mingi “demokraatlik…”), sest annaks äkki ära, mis värk on.

[…] Roman citizen-soldiers were gradually forced into worsening poverty as senators and their clients refused to share public lands with them; in fact, they even refused to employ poor citizens to work such lands, opting to hire much cheaper slave labor instead. The more the people clamored for land redistribution, the more the senate advocated the conquest of ever more distant lands. They did so hoping to acquire territory that only nobles, and not plebeians, could afford to make profitable. As a result of such policies, citizen-soldiers began to live for ever-longer periods of time with their commanders away from Rome, and thus became economically dependent on their generals, individuals to whom, instead of the republic, they now pledged their loyalty. (lk 143)

Siinkohal tuleb ära mainida ka, et autor ei süüdista Cicerot teadlikus pleebe jõustavate institutsioonide hävitamises, vaid sarnaselt Machiavellile üritab näidata, kuidas väheste huvid ei ole riigi huvid ja Cicerole surmaga lõppev kodusõdade kurss on juhuslikult kokkulangev aristokraatlik-vabariikliku usuga „parimate meeste“ valitsemisse, kuid samas mitte ka niiväga juhuslikult, arvestades, et väheste ja paljude huvid kipuvad alatasa omavahel konfliktis olema.

[…] Bruni, whom Hans Baron famously identified as the founder of Florentine civic republicanism, served as intellectual spokesman for the oligarchy replaced generations of popular rule exercised through guild corporatism in the Florentine Republic. Bruni celebrated, in classical philosophical terms, practices of popular “participation” that, in fact, had been quite recently denuded of any significance by the oligarchy headed by the Albizzi family. (lk 143-144)

Leonardo Bruni on kolmeosalise ajaloo kontseptsiooni algataja ja mind väga häirib, et ma tean tema seda punases hõlstis portreed, aga ma ei tea kuskohast või miks. Vabalt võib olla ükstapuha milline ajalooraamatu kaas. See konflikt tundub rohkem filosoofilise kui poliitilise iseloomuga. Natuke ehk liiga palju omistades võib väita, et klassikaline vabariiklus koos oma positiivsete vabaduste ja kohustustega omistab inimelule eesmärgi tema eest ja on seeläbi võimeline inimesi ka väärtuslikemaks või vähem väärtuslikemaks liigitama. Tänapäevane liberalism mõistab vabadust negatiivsetes terminites. See küsimus kuivõrd saavad poliitikud aru, et osalus, mida nad pakuvad on tähendusetu, ei jaotu sellel skaalal väga hästi. Küll aga siit raamatust võiks kaasa võtta mõttetera, et kui osalemine poliitikas on tagajärjetu, st pole päris, siis rahva arvamus kipub olema märkimisväärselt radikaalsem, kui juhul kui osalemisel on reaalsed poliitilised tagajärjed. Seega, võlts osalus poliitikas on alati hea viis kuidas klassikalise vabariikluse elitaarsust õigustada, sest kui rahva arvamusest midagi ei sõltu, siis arvavad nad üpris debiilseid asju.

[…] Guicciardini crystallized the aspirations of wealthy and notable citizens within republics and served as a crucial if unrecognized conduit between the republicanisms of Cicero and James Madison. After the Medici’s expulsion in 1494, Florence reinstated popular government: a governo largo characterized by a large, Athenian-style citizen assembly and, eventually, by magistrate appointment procedures that mixed lottery and election. In protest, Guicciardini proposed simple election as the proper mode of appointing magistrates and the establishment of a senate, where policy would be more substantively discussed and better decided than in the Great Council. (lk 144)

Guicciardini Wikipedia andmetel ka historiograafias selle poolest tuntud, et kasutas valitsuste dokumente allikatena. Ta oli see tüüp, kes Machiavellit elus hoiab nagu ma aru saan, arvestades, et Guicciardini sõbrad üpriski julgelt vabariigi kukutavad ja Machiavelli rolli küsitavaks muudavad. Seetõttu tundub, et siin on ka omajagu annus poliitilist realismi. Kui mõni gild või perekond on piisavalt võimukas, et edukas riigipööre korraldada ja ükstapuha kes pukki panna, siis miks ei peakski süsteem nende soovidele vastu tulema?

Following Quentin Skinner in certain important respects here, Pettit credits Machiavelli alongside Cicero, Harrington, Sydney, and Montesquieu as an author who does not embrace a “positive concept of liberty,” who does not associate freedom with “a self-determining democracy,” and who does not, first and foremost, prioritize “participation.” (lk 146)

Aiman vastuväiteid tulemas.

It might be said that Machiavelli’s theory legitimizes the people’s “natural” disposition of passivity while also justifying an “unnatural” or learned active political posture. Conversely, Machiavelli’s assertion that the elites’ appetite to dominate is insatiable, whether or not this can be demonstrated in every case, necessitates the extra-electoral safeguards against them, such as the class-specific offices and popularly judged political trials that I discussed in previous chapters, as well participation that is not only active but also antagonistic. (lk 146)

Kõike, mida lihtrahvas teeb peab kuidagi põhjendama ja põhjenduseks on rahva soov mitte olla… sõna „dominate“ võib tõlkida ka lihtsalt kui „valitsema“. Rahvas ei soovi, et teda valitsetakse. Semantilised pisiasjad. See on küll oluline on see, et rahvas vajab tegelikult motiveerivat põhjendust valitsemisest osa võtmiseks. Vabatahtlik kodanikuühiskond nagu tänapäeval tavaks, on ülimalt ebaefektiivne.

Pettit observes that „the worst hit,“ if armed with a veto when confronted with onerous but socially necessary policy proposals, “would be likely to block the initiative in the hope of inducing others to bear the costs.” In such circumstances, society as a whole would never benefit from advantages to be gained by, say, progressive tax arrangements, power plants, antipollution legislation, or needle exchange programs. (lk 151)

Parempoolse poliitika igapäevane reaalsus.

Furthermore, are countermajoritarian institutions more likely to serve the interests of privileged, well-resourced, and already insulated minorities rather than those of genuinely vulnerable minorities? The record of such institutions actually protecting the vulnerable minorities is, after all, decidedly mixed. (lk 153)

Spetsiifliselt vähemusi kaitsevad institutsioonid tekitavad priviligeeritud ja haavatavad vähemused või eksisteerib see jaotus juba varem?

Pettit’s extra-electoral, contestatory institutions function much more like the countermajoritarian ones typifying liberal constitutionalism – namely, upper legislative chambers and supreme courts – than they do popularly contestatory ones such as the Roman tribunate or the guild-specific, lottery-based practices characterizing Florentine politics. After all, elite-dominated, countermajoritarian institutions such as upper houses and supreme courts, despite being charged with the protections of minorities, nevertheless have proven notoriously susceptible to capture by or collusion with entrenched, highly resourced interest groups. (lk 155)

USA suunas üks kuri lõik.

Pettit worries that when the people confront issues such as sentencing or prostitution, rather than “consider the overall consequences of each arrangement and make a rational choice,” they instead take an unreflective “moral stand” and encourage their representatives, via the threat of punitive electoral sanction, to make bad policy. Pettit speculates that, in such circumstances, voters may use the ballot “primarily as a way of expressing their personal, often heartfelt stand on some issue of moral or religious significance”; to his mind, they are likely to “use their vote for the pleasure of expressive satisfaction.” (lk 156)

Siin on nii ilmselge ka asjaolu, et valitud esindajad teevad täpselt seda sama – eeldavad, mida valija neilt ootab ning võtavad vastu moraaliseerivaid ja rumalaid poliitikaid. Pettit’ poolt lahenduseks pakutav depolitiseerimine on ilmselt antidemokraatliku liikumise alge.

Pettit himself flirts with a creeping expansion of policy spheres that are largely insulated from popular judgement when, in another instance, he identifies public prosecution as a task that ought to be depoliticized. This is, I remind readers, one of the primary spheres over which Machiavelli assigns the people ultimate judgement (D I.7-8) (lk 157)

Varasemast on mul jäänud mulje, et Machiavelli räägib spetsiifiliselt poliitilise loomuga süüdistustest.

While Pettit […] sometimes gestures to the notion that elite prerogative is the greatest threat posed by contemporary democracy, he usually writes, especially when prescribing institutional reforms, as though majority tyranny is clearly the maximum political danger. (lk 158)

20. sajand oli ka väga selgelt omaette ajastu, kus „rahvas“ ja „enamus“ ei tähendanud enam seda, mida nad peaksid tähendama, vaid muutusid poliitilise sisuga mõisteteks, mille tähendusega üritati mängida. Seega, „enamuse türanniat“ võib mõista ka kui lihtsalt ideoloogilist kalduvust habeme ja vuntsidega ideolooge järgida. Võimalik, et see on ka kirjanduslik võte. Selleks, et raamatut poliitikast lugeda peab lugeja kaasa saama uskumuse, et ta on nüüd targem kui „rumalad“ ja „märatsevad“ massid. Preservatiividele apelleerimiseks peab sellist värki tegema. Nägin kusagil uuringut, et liberaalid vaatavad verd, õnnetusi ja katastroofe pikemalt ja preservatiivid vaatavad inimesi, kes selliseid asju vaatavad rohkem. „Rumala massi“ demonstreerimine on preservatiividele erilisuse tunde tekitamiseks valitud kunstiline vahend.

Ultimately, what exactly will keep expert commissioners sufficiently depoliticized, impartial, and attentive to the common good? Pettit’s answer is deeply Ciceronian: such commissioners wish to enhance “their reputation,” and to satisfy their “desire for esteem.”

Oh, for fuck’s sake!

Perhaps Pettit has good cause to be suspicious of opinions that average people express in conventional polls with no legally binding consequence. He draws on evidence suggesting that, when questioned for such polls, people very often express “frustration or exasperation or malice or something of the kind,” since, in such context, they know that they are not responsible for their opinions. (lk 160)

See vajab aeg-ajalt meelde tuletamist.

[…] Machiavelli thought that people collectively should guard against false negatives (i.e., ensure that government policies accurately reflect common avowable interests) by exercising legislative judgement themselves and that they should guard against false positives (i.e., object to government policies that adversely affect common interests) by directly exercising judicial authority and by quasi-directly exercising contestations through the tribunician veto. (lk 164)

Lihtsalt pani mõtlema kuivõrd see valeposiitivne/-negatiivne siin mõistmisel abiks on. Pean seedima seda veel hetke või paar.

[…] they [Cambridge scholars] neglect the fact that, in both practice and theory, republicanism has legitimated considerable arbitrary intervention by socioeconomic elites into the lives of ordinary citizens. (lk 166)

Julged süüdistused.

[…] I emphasize three important elements common to the republicanisms of Pettit, Cicero, Bruni, and Guicciardini: (1) each marginalizes or constrains the place of popular participation within the politics of republics; (2) each isolates general election as the principal means of appointing magistrates (that is, they reject or eschew alternatives involving lottery, an election-lottery mixture, class or occupational quotas for offices, etc.); and (3) each confers on a rather senatorial set of elites wide deliberative and decisional prerogative over policy questions concerning the common good, without formulating any clear criteria by which one could ascertain the appropriate limits to be placed upon elite judgement. (167-168)

Mul on halb harjumus igasugu asju õigustada, aga see kõik kõlab nagu esindusdemokraatia. Kas ei seisne nimetatud autorite aupositsioon just selles, et nad on meie maailmakorda pisut ennetanud? See, kuivõrd nad demokraatia vaenlased olid, pole niiväga teema.

[…] lotteries keep socioeconomic elites from monopolizing public offices, and elections supposedly sanction political elites retrospectively. (lk 173)

Üks neist asjadest on tänapäeva demokraatiatest enamasti puudu.

Political philosophers from Aristotle to Machiavelli assumed, and the many republics they analyzed confirmed, that the primary conflicts within republics would ensue between wealthy and less wealthy citizens. Why then did late- and post-eighteenth-century republicans abandon conceptual and institutional class-specificity while drafting their constitutions? When not in the excessively ochlophobic state of mind mentioned before, perhaps many were heartened by what seemed to be a dawning “pluralist” commercial age when a wide spectrum of social groups, relatively equal in power and influence, might supplant the rich/poor citizen cleavage that prevailed in the republics of previous ages. (lk 179)

Läänemaailma vabariiklus pole ehitatud just väga kindlale alusvundamendile.

Canada, Brazil, Denmark, and even China, among others, have empowered various „minipopuluses“ to participate directly in constitutional politics by, for instance, drafting electoral reform proposals, and such countries have voluntarily adopted the policy recommendations of these citizen assemblies on issues such as energy conservation and irradiated foods. (lk 182)

See on hea koht, kus lõpetada.