Selline raamat siis jäi jalgu. Täpsem oleks öelda kätte. Esterist täiesti puudu, üheski raamatukogus ei ole. Ei tea, mida see tähendab.
“The incorrect and ambitious conduct of those who possess much inflames in the breasts of those who do not possess so much the desire to possess more, either to avenge themselves against the former by despoiling them, or to make it possible for the latter to gain the riches and honors that they see being so badly used by the others” (D I.5) In other words, the rich do not use their largesse primarily for their own private enjoyment (let alone for public benefit) but rather to oppress poorer citizens. (lk 5)
Tuleb mainida, et eelnevalt on juttu Machiavelli küünilisusest, mis puudutab „inimloomust“. Ahnus tundub selline „inimloomuse“ osa, mis on niivõrd laialt aktsepteeritud inimlikuna, vaid tänu mõjukatele kurbadele miljonäridele, kes on varanduse nimel palju ohverdanud ja nüüd peavad õigustama enesele oma olukorda. Machiavelli jaoks on see grandi ja popolo eristus. Olles just tegelenud Platoni ja kolmikjaotustega tundub see binaarne mõtlemine palju kodusem ja tänapäevasem. Tuleb mainida, et see „ümbersõnastus“, mille McCormick teeb pole sugugi otsene. Pigem tundub järeldusena, mis vajab selgitavat lisa. See selgitus võiks olla, et kui inimese agentsust hakatakse mõõtma varanduses pole demokraatia surm kaugel, sest need, kes pürgivad suurte varanduse poole, teevad seda vaenust kaaskodanike kui agentsust mitte omava klassi vastu.
Machiavelli argues that the people, when operating within constitutional bounds, act more wisely than do either princes or the few, when similarly constrained (D I.58). Moreover, Machiavelli will help us understand that utter „perfection” is an unrealizable standard unfairly deployed by previous writers to discredit democracies and to legitimate oligarchies. (lk 6)
See on viide tähelepanekule, millest siin raamatus pikalt jutt on, et Machiavelli on üks väheseid vabariiklasi, kellel puudub hirm masside rumaluse ees. Tõsi, suur osa sellest on ebaratsionaalne ohlofoobia, aga sellegipoolest ma ei usu, et see raamat ega ka Machiavelli ise tegeleb meie mõtlemises juurdunud moraalse probleemiga, et kui rikka kodaniku võim teeb kahju vaesele kodanikule, siis on kannatajaks üks inimene, aga kui vaese kodaniku võim teeb kahju rikkale kodanikule, siis on lisaks ühele inimesele kannatajaks ka suur hulk vara, mis satub ohtu. Selline mõtlemine annab moraalse argumendi rikastele valitseda vaeste üle ja sellest mõtteviisist välja pääsemine ilma kõigi vaesestava revolutsioonita ei ole sugugi lihtne.
[Bernardo] Rucellai [1449-1514] and [Francesco] Guicciardini [1483-1540] were (in differing degrees of intentsity) critics and opponents of the democratic republic, or governo largo, founded by Friar Girolamo Savonarola after the expulsion of the Medici in 1494, a regime whose institutional centerpiece was a widely inclusive popular assembly, the Great Council. (lk 7)
Väike ajalooline vahemärkus. Savonarola: askeet, preester, dominiiklane, Augustinuse ja Thomas Aquinase austaja, Lutteri poolt hiljem ülistatud kui vajalik eelkäia reformatsioonile, kosmeetika, kunsti, peeglite, mängukaartide raamatute ja muude sekulaarse kultuuri põletaja (vt edevuse tuleriit ingl k bonfire of the vanities), kuulutas Firenze uueks Jeruusalemmaks, poodi ketserina linnaväljakul üles. Sellistele tõsiasjadele tasub mõelda, sest need panevad küsima, kui aus on tänapäevastes poliitilistes terminites üldse Machiavelli aegsest vabariiklusest rääkida.
[…] governo stretto, in which a senate, and the members of the upper class who invariably fill it, hold sway over polity. (lk 7)
Governo stretto ja governo largo on üheks läbivaks eristuseks siin. Viimane esindab siis demokraatiat ja täpsemalt machiavelliliku demokraatiat ja esimene on käsitletud teatava elitaristliku esindusdemokraatiana.
[…] highly influential scholars associated with the Cambridge School, such as Quentin Skinner and John Pocock, seriously distort Machiavelli’s thought and the republican tradition itself when they force him to serve as the spokesman par excellence of “republicanism.” Skinner consistently speaks of the many “positive resemblances” between Machiavelli’s theories and traditional Italian republicanism, and he emphasizes “the remarkable extent to which Machiavelli continued to present his defence of republican values in traditional terms. In particular, Skinner insists, Machiavelli’s thought is almost fully consonant with that of Cicero, the paradigmatic aristocratic republican of the ancient world. (lk 8)
Cambridge’i koolkonna suunal on siin palju kriitikat. Kuigi mul igasugune arusaam sellest vaidlusest puudub, siis pean välja tooma, et antiikautorite peenemate nüanssideni tõlgendamine tundub mulle üpris lootusetu ettevõtmine. Vabalt võib olla, et siin pole probleemiks Machiavellist arusaamine, vaid erinevad arusaamad Cicerost.
Pocock, conversely, carefully distinguishes Machiavelli’s preference for a democratic republic from, in particular, Guicciardini’s more decidedly patrician predilections. Nevertheless, due to a preoccupation with political contingency, with the question of the “temporal finitude” of republics, Pocock conceals the oligarchic character of modern republicanism by recasting it in a distinctly Machiavellian light […] If Pocock had been concerned less with “the politics of time” and more with politics as such, he might have more accurately titled his book The Guicciardinian Moment. (lk 9)
Ühesõnaga, kaasaegne vabariiklus on guicciardiinlik ja elitaarne, mitte machiavellilik ja rahvalik. Pococki teose nimi on muidugi „The Machiavellian Moment“, mida lühikokkuvõttena selgitab raamatust tihti esitatud tsitaat: „The Machiavellian moment is a name for the moment in conceptualized time in which the republic was seen confroncting its own temporal finitude, as attempting to remain morally and politically stable in a stream of irrational events conceived as essentially destructive of all systems of secular stability.“ Ühesõnaga, väljumine keskajast nõudis momenti, kus kerkis esile aeg kui lõplik, piiratud ressurss, igaviku hülgamine ja vältimatu hävingu aktsepteerimine. Mulle tundub see kuidagi selgitavat, miks sekulaarsed kodanikuideaalid sündisid mitte igavikule suunatud religioosse poliitika taandumisest vaid selle radikaliseerumisest. Need ideaalid on osa lõplikust aktsepteerimisest, et elu on lihtsalt ajutine asjade korraldus, millele järgneb taevariik. Usk ei ole enam õigustus maistele asjade korraldusele, vaid maine asjade korraldus on ajutine ja juhuslik, mis tuleb meil vastavalt oma tõekspidamistele ja moraalsele karakterile ümber korraldada.
Cambridge-associated scholars highlight with considerable skill certain normative advantages that republicanism offers in contrast with contemporary liberal democracy: for example, promotion of nonxenophobic patriotism, attention to the common good, emphasis on duties as opposed to rights, and the formulation of an unusually broad notion of liberty. (lk 10)
Raske öelda kuivõrd on tegemist õlgmehikesega. Ma tegelikult ei arva, et see eristus on pelgalt USA keskne kuigi esmapilgul nii paistab. Minu jaoks on see eristus, mida siin esitletakse vabariikluse ja liberaaldemokraatia vahelise eristusena, alati olnud sisuliselt varamodernsuse ja hilismodernsuse eristus. Tasub ka märkida, et see raamat on 2011 avaldatud, samas kui „The Machiavellian Moment“ on avaldatud 1975 ja Skinneri tööd vist ka kusagil 70ndate lõpust. Mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma mõistan, et ega teisel pool müüri keegi ka väga tervemõistuslikult ei mõelnud.
Guicciardini is the largely unacknowledged father of modern democracy understood as elective oligarchy, a cleverly reconstructed version of governo stretto: Guicciardini combined unqualified elections and wide suffrage within a framework that anticipated modern representative government and its major spokesmen, such as James Madison and Joseph Schumpeter. (lk 11)
Nüüd ma pean mõtlema, mis neid kahte näidet ühendab? James Madison on mingi daddy (ma ei tea, kuidas founding father eesti keelde tõlgitakse). Jospeh Schumpeter tundub leidvat, et demokraatia kui poliitiliste huvide poolt hääletamine, kus valimiste võtjad realiseerivad need huvid, miks nende poolt hääletati, on ebarealistlik. Pigem on tegemist lihtsalt turumehhanismiga, kus poliitikutel tuleb käituda enam-vähem normaalselt, et mitte ebasoosingusse langeda.
In ancient, medieval, and Renaissance republics, „the people“ referred to both (a) the citizen body in its entirety and also (b) the poorest, nonwealthy, or non-elite majority of the citizenry. (lk 12)
Tõdemus, et enne rahvuslust on vabariikides olnud klassikonflikti tunnistamine normiks. Minus tõstab pead jälle skeptilisus, sest McCormick ei paista väga rõõmus saabunud universalismi üle, kus rahvas on kõik kodanikud. Ma arvan, et me peaks olema, sest mis on muutunud, on see, et meie majanduslik mõtlemine on liikunud arusaamalt, et vara on lõplik hulk, arusaamani, et vara võib igaüks juurde toota ja seega pole kellegi varanduslik seisus poliitiliselt tähenduslik. See on hea. Muidugi, USA kontekstis on see problemaatiline, sest seal on siiani inimeste varanduslik seisus poliitiliselt tähenduslik, aga seda on keelatud ametlikult tunnistada.
Thus, efforts to ameliorate the political impact of class division by formally acknowledging it in a legal-constitutional manner – that is, by pursuing institutional means that permit poorer citizens to moderate formally the significant advantages that the wealthy enjoy informally – do not confine individual citizens to lifelong or generation-spanning social stigmatization and psychological debilitation. (lk 13)
Sellele eelneb veel lehekülg samaväärseid mitte väga tähenduslikke tähelepanekuid, mis vajavad (eriti USA kontekstis) püsivat selgitamist, sest parempoolne diskursus sotsiaalabi jmt hüvede käsitlus eeldab eksitavalt, et (1) vaene kodanik on vajalik ainult potentsiaalse rikkana, seega tema toetamine lihtsalt toetamise pärast on ebamõttekas ja (2) rikas kodanik on püsivalt rikas ja ei vaja oma rikka inimese hüvedeks vaest inimest. Võiks olla ilmselge, et see arusaam teenib ainult sotsiaalse mobiilsuse välistamise hüve (st soovi olla teistest rikkam võttes ülejäänutelt võimalused), mis ei taga ühiskonna üleüldist jõukust.
[…] an emphasis on elite accountability may in fact reinforce the excessively passive quality of citizenship within contemporary electoral democracies rather than initiate a genuine corrective to this problematic trend. (lk 15)
Üks üpris hea enesekriitiline märkus autori poolt, sest kuigi tegeletakse nii poliitikas osalemise kui eliidi vastutuse küsimusega, siis suund tundub olevat rohkem viimasel.
Machiavelli’s writings suggest, in fact, that attempts to separate participation from accountability, or what we would call positive from negative forms of liberty, exhibit either a philosophical conceit that contributes to the inefficacy of popular government or an aristocratic bias that necessarily facilitates an inflation of elite prerogative. (lk 16)
Sellega hinnanguga
lõpetan sissejuhatuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar