Algupäraselt, Jeesuse sõnades avalduvana, kuulutab kristlus peatset maailmalõppu ja jumalariigi tulekut – sõnumit, mis on kreeka vaimulaadi ja filosoofia vaatenurgast täiesti võõras, kuivõrd see asetub judaistlikku mõttemaailma, seda küll tugevalt raputades, kuid mõnesid selle põhjapanevaid mõisteid ometi säilitades. Pealtnäha ei võinud miski ennustada, et vaid sada aastat pärast Kristuse surma esitleb osa kristlasi kristlust mitte üksnes filosoofiana, st kreeka kultuuri nähtusena, vaid koguni ühe ja ainsa, igavese filosoofiana. (lk 265)
Ma usun, et see „üks ja ainus“ osa oli ikka vist üpris selgelt etteaimatav.
Kristlik filosoofia sai võimalikuks just sõna Logos mitmetähenduslikkuse tõttu. Herakleitosest saati oli Logos olnud kreeka filosoofia keskne mõiste, mis võis tähistada niihästi „sõna“, „kõnet“ kui ka „mõistust“. Iseäranis stoikud kujutlesid Logos’t ratsionaalse jõuna, mis on seesmiselt omane nii maailmale, inimloomusele kui ka igale inimesele eraldi. Seeläbi võimaldaski Johannese evangeeliumi algus Jeesust, igavest Logos’t, ja Jumala poega samastades kristlust filosoofiana esitada. (lk 266)
Monoteismi jube külg on see, et see teeb "loomulikkusest" normi. Kirjeldusest saab ettekirjutus. Sõnast saab haigus. Mõtlemisest saab reaalsuse eitamine. See lõik illustreerib seda hästi ühe sõna näitel: üks inimene saab maailma olemuseks.
Kristlikud autorid, keda nimetatakse apologeetideks, kuna nad püüdsid esitleda kristlust kreeka-rooma maailma arusaadavas vormis, kasutasid Logos’e mõistet alates 2. sajandist pKr selleks, et määratleda kristlus ühe ja ainsa filosoofiana. Kreeka filosoofidel olid nende sõnul olnud Logos’est pelgalt pudemed,* st tõese Diskursuse ja täiusliku Mõistuse elemendid, kristlased valdavad Logos’t, st tõest Diskursust ja täiuslikku Mõistust Jeesus Kristuses kehastunud kujul.[…] See kristluse teisenemine filosoofiaks võimendub veelgi 3. sajandil Aleksandrias, kus Clemens** leidis, et kristlus, mis on Logos’e täielik ilmutus, on ainus tõeline filosoofia – see, mis „õpetab meil end ülal pidama Jumala-sarnaselt ja võtma jumalikku ettehooldust kogu meie hariduse juhtprintsiibina“. (lk 266-267)
*Püha Justinus, Teine apoloogia, 8, 1 ja 13, 3
**Clemens Aleksandirast, Stromata, I, 11, 52, 3
Lihaks saanud Diskursus.
Kuid ka kreeka filosoofias oli täiesti olemas terve süstemaatilise teoloogia traditsioon, mis oli saanud alguse Platoni „Timaiosest“ ja „Seaduste“ X raamatust ning arenenud edasi Aristotelese „Metafüüsika“ XVII raamatus – traditsioon, mis tegi vahet ilmutuse erinevatel allikatel ning jumaliku tegelikkuse erinevatel astmetel ja toimeviisidel ning mis hilisema uusplatonismi ajastul kõikvõimalikud ilmutusetüübid omavahel kokku sobitas. Isegi sellest vaatenurgast võis kreeka filosoofia kristlikule filosoofiale eeskujuks olla. (lk 268)
Kahtlane. Pigem on kristlased hiljem Platonit ja Aristotelest lugenud ja tõlgendanud seda omatahtsi, mitte ei lülitunud mingisugusesse elavasse kreeka teoloogia traditsiooni.
Nagu oleme näinud, eeldavad enesetähelepanu ja valvsus ka mõtteharjutusi: tuleb mediteerida, meenutada, hoida kogu aeg „käepärast“ tegutsemise põhimõtteid, mis oleksid võimalusel kokku võetud lühikeste lausetena. Just sellele tarvidusele vastavad monastilises kirjanduses žanrid, mida nimetati Apophthegmata ja Kephalaia. (lk 272-273)
Esimene siis kuulsate õpetajate löövat ütlused kindlate olukordade kohta. Teine on peamised punktid ehk enamasti saja kaupa rühmitatud lausete kogumikud. Põhimõtteliselt nagu eneseabi hashtag sotsiaalmeedias.
Peale selle püüdsid „kristlikud filosoofid“ anda kristlikku tähendust ilmalikele filosoofilistele teemadele, üritades tekitada muljet, et harjutusi, mida nood soovitavad, on soovitatud juba Uues või Vanas Testamendis. Kui näiteks Viiendas Moosese raamatus tarvitatakse väljendit „pange tähele“, siis järeldab Basileios, et see piibli raamat soovitab filosoofilist „enesetähelepanu“ harjutust. Seda tähelepanu iseendale nimetatakse ka „südame hoidmiseks“, sest Õpetussõnade raamatus on öeldud: „Hoia oma südant enam kui kõike muud.“ (lk 277)
Meenutab neid uhhuusid, kes peale imbetsillikirjanduse lugemist selgitavad, et tänapäeva teadus kinnitab, mida nemad tänu rahvatarkusele ja alternatiivmeditsiinile on koguaeg teadnud.
Vihjed piiblitekstidele rajanevad sageli vaid allegoorilisel tõlgendusel, mis seisneb lõppude lõpuks selles, et tekstikohtadele antakse soovitav tähendus, ilma et autori kavatsusest hoolitaks. Sellist tõlgenduslaadi viljelevad antiiktekstide seletamisel muide ka paljud nüüdisaegsed filosoofid. (lk 278)
Antiiki suhtutakse teatava religioosse lugupidamisega küll. Iga tõde peab asuma juurtega antiigis, muidu see pole midagi väärt.
[…] eraldatuna neid hingestanud elulaadidest taandusid need [filosoofilised koolkonnad] pelgalt mõisteliseks materjaliks, mida teoloogilistes vaidlustes tarvitada. „Filosoofiast“, mis oli antud teoloogia teenistusse, jäi järele vaid teoreetiline diskursus ja kui uusaegne filosoofia endale 17. ja eriti 18. sajandil autonoomia võitis, kaldus ta ennast selle vaatepunktiga piirama. (lk 283)
Mis selgitab ka seda, miks on levinud ka arusaam, et uusaegne filosoofia ongi religioonikriitika. Mingi sõda religiooniga, mis filosoofia hävitas, on ju eeldatud.
Pühas Kolmainsuses omandab Isa uusplatonistliku esimese Jumala jooned ja Pojas nähakse Numeniose teist Jumalat või Plotinose Intellekti. Kuid teoloogiliste vaidluste areng viib ettekujutuseni konsubstantsiaalsest Kolmainsusest. (lk 285)
Jutt käib siis filosoofiast kui religiooni teenistuses olevast argumenteerimise viisist ja millised jäljed see varakristlusesse jättis. Arvestades, et kogu segadus filosoofias, millest ka neoplatonismis ja kristluses selged jäljed on, seisneb pika perioodi jooksul tehtud filosoofiliste tööde (ebavajalikus) üheks süsteemiks ühendamise püüdluses, siis pole ka ime, et jumalaga läheb samamoodi ehk siis oletame, et kõik on lihtsalt üks ja ärme eristustega pead vaeva. Kristlus on monoteism tänu puhtale ignorantsusele – change my mind.
„Kool“ elab muide 20. sajandini välja, niivõrd kui 19. ja 20. sajandi paavstid on katoliiklikele ülikoolidele ikka ja jälle tomismi soovitanud. Ning võib tõdeda, et täpselt nagu keskajal on ka neoskolastilise ja tomistliku filosoofia poolehoidjad pidanud filosoofiat puhtalt teoreetiliseks tegevuseks. Sellepärast ei tõstatatud küsimust filosoofiast kui elulaadist minu teada kordagi ka näiteks debatis kristliku filosoofia võimalikkuse ja tähenduse üle, mis puhkes 1930. aasta paiku. Neoskolastikust filosoof Étienne Gilson sõnastas probleemi puhtalt teoreetilistes terminites: kas kristlus on toonud filosoofiatraditsiooni uusi mõisteid ja uusi probleeme või mitte? (lk 288)
Filosoofi eluviis on modernses maailmas kujunenud kuidagi loomulikult ja sisaldab palju alkoholitarbimist.
Jacques Bouveresse on muide Wittgensteini ideede valguses imetlusväärselt analüüsinud filosoofiaprofessori karjääri, teda varitseva „intellektuaalse ja kõlbelise hukatuse“ riski:
Teatud mõttes pole talumatumat orjapõlve kui see, mis sunnib inimest ameti poolest arvamust avaldama asjade kohta, millest ta ei pruugi vähimatki teada. Ja Wittgensteini seisukohalt pole siin küsimus sugugi mitte filosoofi „teadmistes“, st teoreetiliste teadmiste varus, mida ta valdab, vaid lõivus, mis tal on tulnud isiklikult maksta selle eest, mida ta usub end tohtivat mõelda ja öelda […]. Lõppude lõpuks ei saa filosoofia olla midagi muud kui ühe näidisliku inimkogemuse väljendus.*
*J. Bouveresse, Wittgenstein, la rime et la raison, lk 74
Mulle meenus kusagilt loetud lõbus tähelepanek, et meil on terve hunnik teadusuuringuid, mis on püüdnud välja selgitada, kas moraalifilosoofia professorid on kuidagi moraalsemad inimesed kui ülejäänud ning kõik need uuringud jõuavad samale järeldusele, et ei ole.
Michel Foucault’ silmis ei alga filosoofia „teoretiseerumine“ mitte keskajal, vaid Descartes’iga. Nagu mujal juba öeldud, olen ma temaga küll nõus, kui ta ütleb: „Enne Descartes’i ei pääsenud subjekt tõele ligi, kui ta just enne ei teinud endaga teatud tööd, mis muutis ta tõele vastuvõtlikuks“ […] (lk 293)
Edasi läheb mingi rant selle osas, et Foucault on ka öelnud, et Descartes’t alates tuleb näha vaid ilmselt, mis Hadot’le ei sobi, sest Descartes räägib mediteerimisest pikalt, mis on töö iseendaga. Mul on tunne, et Foucault on võimeline rääkima ainult tõepoliitikast, mitte tõest kui sellisest ja seega on siin tegemist möödarääkimisega, sest Descartes’i meditatsioonid on juba tema isiklik töö, mitte institutsionaliseeritud ettekirjutus. Nii palju võib järeldada, kui mõista osapooli vaid karikatuuri tasandil.
Õigupoolest leidub kaks ideed, kaks võimalikku ettekujutust filosoofiast: üks, mida Kant nimetab „koolifilosoofia“ mõisteks, ja teine, mida ta nimetab „maailmafilosoofia“ mõisteks. Koolifilosoofia või skolastilise filosoofia mõistes on filosoofia vaid puhas spekulatsioon, taotleb vaid süstemaatilisust, vaid teadmise loogilist täiust. See, kes pooldab filosoofia skolastilist käsitlust, on Kanti sõnul mõistuse kunstnik, st philodoxos, „arvamuse armastaja“, kellest räägib ka Platon, too, kes on huvitatud paljudest ilusatest asjadest, kuid ei näe „ilu iseeneses“, paljudest õiglastest asjadest, kuid ei näe „õiglust iseeneses“. Kokkuvõttes tähendab see, et ta ei ole täiesti süstemaatiline, kuna ei näe universaalselt inimliku huvi ühtsust, mis filosoofilist pürgimust tervikuna hingestab. […] (lk 298)
Lõpetage filosoofide vaheline vägivald. Kant ja Platon peaksid õppima teisi filosoofe väärtustama.
Väga huvitav on tõdeda, et nii Kreekas, Indias kui ka Hiinas seisneb üks tee tarkusele ükskõiksuses, st keeldumises omistada asjadele erinevaid väärtusi, mis väljendaksid indiviidi isekat, erapoolikut ja piiratud vaatenurka – „kaevu põhjas kükitava konna“ või „tõrre põhjas oleva äädikakärbse“ vaatenurka, millest kõneleb Zhuangzi:
Ma olin kulgejana nagu kaane alla kinni jäänud äädikakärbes. Kui õpetaja poleks kaant kergitanud, siis ei taipaks ma taevasmaa suurt tervikut.*
*Zhuangzi, 17. ptk „Sügistulvad“ ja 21. ptk „Tian Zifang“
Over and out.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar