Kolmeosaline teos. Lugesin. Sain targemaks. Siin on esimene osa.
Gérard Naddaf on hästi näidanud, et ehkki kreeka esimesed mõtlejad asendavad selle müütilise jutustuse mõistuspärase teooriaga maailma kohta, säilitavad nad ometi kolmetise skeemi, mis müütilisi kosmogooniaid struktureeris. Nad pakuvad välja teooria maailm, inimese ja polise päritolu kohta. See teooria on mõistuspärane, kuna üritab seletada maailma mitte isikustatud elementide vahelise võitluse kaudu, vaid „füüsiliste“ elementide omavahelise võitluse kaudu ja ühtede elementide ülekaalu kaudu teise suhtes. Selle radikaalse muutuse võtab muide kokku kreeka sõna physis […] (lk 26)
Huvitaval kombel on need kaks eeldust: elementide oma vaheline seostamine (eemale tõukumine või ligitõmbamine) ja nende koguse ehk ülekaalu või puudujäägi määratlemine viis, kuidas ükstapuha, mis umbluud „teadusliku“ pähe maha müüa.
Näiteks tõsiasi, et Jooniast pärit Anaxagorast süüdistati ateismis ja et ta oli sunnitud minema eksiili, näitab selgelt, et kreeka Väike-Aasia kolooniates arenenud uurijavaim oli ateenlastele sügavalt harjumatu. Ka kuulsad 5. sajandi „sofistid“ on sageli võõrad. Protagoras ja Prodikos pärinevad Jooniast, Gorgias Lõuna-Itaaliast. (lk 28)
Tarkus tuleb perifeeriast.
On enam-vähem kindel, et 7. ja 6. sajandi eelsokraatikud, näiteks Xenophanes või Parmenides, ja arvatavasti, hoolimata mõningatest väga vaieldavatest antiikajast pärit asitõenditest, isegi Pythagoras ja Herakleides Pontosest ei tundnud omadussõna philosophos ega tegusõna philosophein (filosofeerima), ammugi mitte nimisõna philosophia. Need sõnad ilmuvad kõige tõenäolisemalt alles 5. sajandil, „Periklese sajandil“ […] (lk 31)
Periklese sajand kõlab uhkelt, pisut suurustavalt aga sellegipoolest hästi. Üldiselt, lihtsalt huvitav tähelepanek, millele pole mõelnud varem.
Loomutäiuse (aretê) saavutamiseks ei pea enam olema erakordne isik või ülik, vaid selleni võivad küündida kõik kodanikud, niivõrd kui neile meeldib ilu ja kui nad anduvad armastusele sophia vastu. (lk 33)
Ma teadsin, et filosoofia on algusest saati olnud mingisugune skeem, kuidas võimule pääseda.
Sophia määratlemise puhul kõhklevad nüüdisaegsed tõlgendajad alati teadmise ja tarkuse mõistete vahel. […] tõeline teadmine on lõppude lõpuks oskusteadmine ja tõeline oskusteadmine on teadmine sellest, kuidas teha head. (lk 34)
Siin on mingi veider tõlkeviperus vist, aga täiesti arusaadav tegelikult.
Nii leiti 1966. aastal Ai-Khanoumist praeguse Afganistani piiril kreeklaste muistse Baktria kuningriigi linna väljakaevamisel üks lagunenud steel, mis kandis algselt, nagu Louis Robert on tõestanud, saja neljakümne Delfi maksiimi terviklikku kogu. Need kirjad oli lasknud kivisse raiuda Aristotelese õpilane Klearchos 3. sajandil eKr. Sellest ilmneb, kui tähtsaks pidas kreeka rahvas moraalset kasvatust. (lk 37)
See, et Klearchos selle püstitas on vist pigem hüpotees. Aga jah, Ai-Khanoumist vist pole ka enam midagi alles mida uurida pärast seda, kui NSVL juhtus. Ma siiski oletan, et see ei lükka ümber lõigu pointi, et kreeklased pidasid moraalset kasvatust oluliseks.
Sokrates inspireeris niihästi küünikute koolkonna rajajat Antisthensest, kes kuulutas pingestatust ja karmust ning hakkas sügavalt mõjutama stoitsismi, kürenaikute koolkonna rajajat Aristippost, kelle jaoks elamise kunst seisnes parima võtmises igast konkreetsest ettetulevast olukorrast ning kes seega ei põlanud ka jõudeelu ega mõnu ja pidi nii avaldama arvestatavat mõju epikuurlusele, kuid inspireeris ka Megara koolkonna rajajat Eukleidest, kelle tegi tuntuks tema dialektiline meetod. (lk 39-40)
Raamatus on nende koolkondade mõte illustreerida filosoofia kui ühtse elulaadi teket, hoolimata sisulistest erinevustest. Mul pole õrna aimugi, mis asi on Megara koolkond.
Peame igatahes meeles pidama, et Platoni dialoogide põhiline raamistus, lavastus, milles Sokrates peaaegu alati mängib küsitleja rolli ei ole Platoni väljamõeldis, vaid et tema kuulsad dialoogid kuuluvad „sokraatiliste dialoogide“ žanri, mis oli Sokratese õpilaste seas vägagi moes. (lk 40)
Sokratese õpilased on mingid nohikud, kes dialoogi pidamise asemel üritavad endast populaarset muljet jätta, kirjutades sellest, kuidas nad alatasa dialoogi peavad ning namedropivad kuulsusi.
Ülesanne, mille Delfi oraakel, teisisõnu jumal Apollon Sokratesele määras, on „Apoloogia“ järgi niisiis see, et ta peab tegema inimesi teadlikuks nende mitteteadmisest, nende mittetarkusest. Selle missiooni täitmiseks võtab Sokrates ise hoiaku, nagu oleks ta naiivne, keegi, kes ei tea midagi. See ongi kuulus sokraatiline iroonia: teeseldud teadmatus, lihtsameelne toon, mida ta kasutab näiteks küsitlemisel, saamaks teada, kas keegi on temast targem. (lk 42)
Pole esimene kord kui mulle kerkib pähe mõte, et äkki Sokratest peetigi lolliks ja temaga puhuti juttu ajaviiteks kui lihtsameelse külahulluga. Kuuldused tema rumalusest olid isegi Delfi oraaklini jõudnud ning seega üritasid nad kõik Sokratesele lihtsa õlalepatsutusega mõista anda, et ega meie ka ei tea kõike, ja Sokrates oli jälle natuke rõõmsam. Aga ma arvan, et me oleme seal maal, kus kogu filosoofia ajalugu veaks tunnistamine ei ole enam küsimuse all – väga mittefilosoofiline seisukoht muuseas.
Kuid sel pealtnäha läbinisti negatiivsel teadmistekriitikal on kahekordne tähendus. Ühelt poolt eeldab see, et teadmist ja tõde, nagu oleme riivamisi juba maininud, ei saa vastu võtta valmiskujul, vaid et indiviid ise peab need sünnitama. Sellepärast kinnitabki Sokrates „Theaitetoses“, et rahuldub ligimesega vesteldes ämmaemanda rolliga. (lk 44)
Vahel võiks antiikajaloo kommentaatorid julgemini teha märkusi, kuidas silmas on peetud mingit asja, mille jaoks meil on üks kõigile arusaadav sõna, aga kuna antiikajal see puudus, siis pidid nad raamatute kaupa arutlema kasutades veidraid metafoore, mis tekitavad siiani segadust. Mul oleks säärase kommentaatori vastu austus. Meetod on (vist) uusaegne sõna.
Asi pole selles, et Sokrates oleks teistest kõneosavam või säravam. Hoopis vastupidi, ütleb Alkibiades, esmapilgul tunduvad tema sõnavõtud lausa naeruväärsed:
Alati kõneleb ta mingeist koormakandjaist, eesleist, seppadest, kingseppadest ja nahaparkaleist, ning tundub, nagu räägiks ta alati ühtede ja samade sõnadega ning samadest asjadest* […] (lk 47)
*Pidusöök, 221e
Ma teadsin seda! Sokrates peab olema see kohutav tüüp, kellel on iga teema jaoks ühed ja samad kolm näidet ning kaks järeldust.
Teisisõnu, enese eest hoolitsemine ja endas kahtlemine leiab aset vaid juhul, kui ületatakse individuaalsus ja jõutakse universaalsuse tasandile, mida esindab kahe vestleja ühine logos. (lk 49)
Tõde on kommunikatsiooniprotsess, mitte selles sisalduvad väited?
Teatud piirini võime öelda, et selleks, mis Sokratest huvitab, ei olegi määratleda moraali võimalikku teoreetilist ja objektiivset sisu – seda, mida meil tuleb teha –, vaid teda huvitab teada saada, kas me tahame tõesti ja konkreetselt teha seda, mida peame heaks ja õiglaseks: kuidas meil tuleb käituda. (lk 52)
See on see iseenese elu uurimise punkt. Tegelikult on see kohutav kogemus, kui peol, pärast kolme jooki, hakkab sinuga äsja tutvunud dialoogipidaja (olles äsja tutvunud sinu eesmärkide ja motivatsioonidega), et kuidas sa täpselt kavatsed oma eesmärgid saavutada ja kas sa kavatsed midagi päriselt kõige kirjeldatu nimel midagi ka ette võtta. Rikub alati õhtu ära.
Kui Sokrates kutsub kaaskodanikke üles kõigis väärtustes ja kogu oma käitumises kahtlema ja enda eest hoolt kandma, ei suuda nood näha selles muud kui radikaalset lahtiütlemist igapäevasest elust, argistest harjumustest ja tavadest, neile tuttavast maailmast. (lk 54)
See on ka tänapäevase eneseabi paradoks. Esimene asi, mille inimesed on valmis minema viskama, on nende elu.
Kas pole Sokrates sel juhul prototüübiks tollele nii levinud – ja muide, nii ekslikule – ettekujutlusele filosoofist, kes läheb eluraskuste eest pakku oma heasse südametunnistusse?
Teisalt aga ilmub portree, mille Sokratesest maalib Platoni „Pidusöögis“ Alkibiades, ja muide ka Xenophon, meile sootuks vastupidisel kujul meest, kes osale täiel rinnal polise igapäevases elus, inimest, kes on peaaegu harilik argiinimene, kel on naine ja lapsed, kes suhtleb kõigiga nii tänavatel, töökodades kui gümnaasiumides, elumees, kes võib purju jäämata juua rohkem kui kõik teised, vapper ja südi sõjamees. (lk 54)
Aga kui ma tahan Sokratest eeskujuks võtta enda elus, siis
oleks ju mugavam uskuda, et ta on mingi suvaline ennast täis tarkpea, kes ainult latrab, kas
pole? Ja kui minuni on selline ettekujutus jõudnud, siis kas see ei tähenda, et kõik need, kes temast mingit ettekujutust on vahendanud (ehk filosoofid), on selle valiku teinud?
Merleau-Pointy on selle hästi välja toonud: „Sokratese viis alluda on viis vastu panna“*, ta kuuletub seadustele tõestamaks polise enese sees oma filosoofilise hoiaku tõde ja moraalse kavatsuse absoluutset väärtust.
*M. Merleau-Pointy, Élofe de la philosopgie et autres essais. Paris, lk 44
Seda sama mõtet võib laiendada paljudele vastupanuliikumistele. Küsimus siinkohal minu jaoks on selles, et milles see konflikt seisneb?
Kui tuleb tunnistada, et Eros ihaldab seda, mida tal pole, siis kui ta ihaldab ilu, kas ei tuleks sellest järeldada, et ta ise ei saa olla ilus, kuna tal ilu ei ole? (lk 60)
Armastus on kole.
[…] tarkade vastandiks on mittetarkade kategoorias oma mittetarkuses teadmatud võhikud, ning sellest vaatepunktist, st kontraarse vastanduse vaatepunktist, on filosoofid tarkade ja võhikute vahevormiks kui mittetargad, kes on oma mittetarkusest teadlikud – nad pole seega ei targad ega võhikud. (lk 64)
Liigne eneseteadlikkus on probleem, väidab tänapäeva teadus.
Nagu Kierkegaard, kristlane, kes tahtis olla kristlane, kuid teadis, et ainult Kristus on kristlane, teab ka filosoof, et ta ei küündi oma ideaalini ega saa kunagi täielikult selleks, kelleks ihkab saada. Nii tekitab Platon filosoofia ja tarkuse vahele ületamatu distantsi. (lk 65)
Paralleel Kierkegaardiga on huvitav. Hea, kui selguse mõttes ka teistest eluvaldkondadest võrdlusi leitakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar