Algusest peale kujundas linna palet mitmekesisus. Roomlased ei saanud tugineda ühisele päritolule. Põhjapanevat ühtsust ei loodud mitte bioloogiliselt, vaid õigusega. Õigusega kui jumalik, püha õigus (fas), õiguskäsk (ius) ja esiisade tava (mos maiorum) said Roomat ühendavaks ja säilitavaks jõuks. (lk 77)
See nn "püha õigus" on siinkohal veider kõrvalmoodustis, mis tundub rohkem nagu esiisade tava jumalatest põhjendusi otsinud külg. Tänapäeva inimesele natuke harjumatu, et tava/traditsiooni võib põhjendada nii inimeste pärimuse kui ka jumalate heakskiiduga. Kas tavade selline kaheksjaotus oli olemas kõikjal arhailistes kultuurides või on see mingi Rooma asi?
Rooma kodanikud jagunesid kaheks: maaomanik oli patriits ja maatu ehk vaene oli proletaar (proletarius). Tema ainus vara, vanadus- ja sotsiaalkindlustus olid tema järeltulijad (proles). Nemad pidid teda häda korral ülal pidama. Niisiis vajas ka proletaar ellujäämiseks perekonda. Ometi põlistasid patriitsid varatuid kodanikke nende lõdvema perekondliku organisatsiooni tõttu „isatuiks“. (lk 78)
Proletariaat tähendab sisuliselt "järeltulijate tootjaid". See on see jälestusväärne osa populatsioonis, mida me nimetame tänapäeval "kärgperekonnaks". Mis, järele mõeldes, võikski olla termin, mida kasutatakse ainult ainsuses, et anda düstoopilist mesilastaru hõngu meie ühiskonnale.
Pean tunnistama, et minu jaoks on üllatav, et juba nii ammu edu järglaste saamisel ja edu sotsiaalses struktuuris olid omavahel pöördvõrdelises seoses. Sellist nähtust üldiselt seostatakse modernse ühiskonnaga. Arvatavasti pärineb see arusaam, et tegemist modernse ja seega ebaloomuliku nähtusega kusagilt Mussolini aegsest katoliiklikust rassipropagandast ja haridussüsteem on valgetele "unustanud" öelda, et see ei vasta tõele.
Roomas nagu teisteski arhailistes kultuurides ei antud seda õnnistusrikast, samas ka ohtusid kätkevat maagiaga seotud vormelikogumit rahva kätesse. Teisalt jällegi jõuti juba 6. sajandil eKr selle õiguse avalikustamiseni. Ka selles ilmneb Rooma õigusmõtlemise eripära, nimelt et õigusest sai varakult kõigi kodanike ühine asi, preestrite salateadusest põhikorra ja riigi üldiselt tuntud alus. (lk 79)
Res publica.
Siinkohal tahaksin õhku (internetieetrisse) visata ühe ajalooteoreetilise seisukoha. Olen siinkohal veel "Moosese eristuse" mõju all, aga... Arhailiste maagiliste riituste ja õigussüsteemi erinevus - nii palju kui mina mõistan - seisnebki peamiselt õiguse avalikus loomus ja maagia saladuses hoitud loomus. Mõeldes piiblimüüdile, kus rahvale antakse kümme käsku ja sellega üritatakse välja murda maagilisest mõtlemisest, tekib paratamatult küsimus, kas monoteism tekib seaduste avalikustamise tagajärjel? Sest seadused (kui mõjukate juhtide omavaheliste kokkulepete jms näol) kehtivad kindlasti varem. Kuid alles seaduse avalikuks tegemisega muutuvad oluliseks negatiivsed eristused: mis seadus kuhu maani kehtib. See on lihtsalt mingi seostevõrgustik, mille mu aju suutis lugemise kõrvalt kokku panna.
Kaheteistkümne tahvli seadused olid küll Roomale eriomased, kuid roomlased rõhutasid alati kreeklaste abi nende koostamisel. (lk 82)
Hattenhauer leiab, et on raske öelda, kas need seadused said nii mõjukaks tänu sellele või selle kiuste, aga siin nad on. Tuleb välja, et nad on üpris temaatiliselt jaotatud.
I tahvel käsitles esmajärjekorras kohtukohustust. […] Kostja asemel võis kohtusse tulla kolmas isik (vindex), kuid hageja pidi sellise vahetusega ainult siis nõustuma, kui vindex oli temaga seisuselt võrdne. Kohus võis kesta vaid päikeseloojanguni. (lk 83)
Kohtusse kohale ilmumine nagu aru saada, oli üldse üks vanaaja suurimaid õiguslikke probleeme.
II tahvlist on eriti vähe säilinud ja see paistab reguleerivat kohtumenetlust. […] II tahvlis sisaldus säte protsessitagatiste kohta, mis olid tuntud ka Põhja-Euroopas. Protsess algas sellega, et mõlemad pooled panid välja teatud summa ning kinnitasid seda vandega. Eduka protsessi korral saadi sissemakstud summa tagasi, kaotaja jäi aga kautsjonist ilma. (lk 83-84)
Vähe säilinud? Ma olen saanud aru, et mingeid ümberkirjutatud versioone sellest on terve Euroopa täis.
III tahvel reguleeris otsuste täideviimist. […] Kui selles tahvlis leidubki vana õigusliku omaabi riismeid, siis ei saa jätta ka tähelepanuta seaduse püüet piirata kreeditori võimu ja näha ette võlgniku kaitse. Vabariiklikus Roomas puudusid riiklik täitemenetlus ja riiklik kohtukorraldus. (lk 84-85)
Kui siit midagi kaasa võtta, siis see, et "õiguslik omaabi" on hea termin, millega naabrile lõuxi kütmist viisakalt presenteerida.
IV tahvlis oli reguleeritud isavõim (patria potestas), Rooma riigi ja ühiskonna alustugi. Perekonnaisal ei olnud mitte ainult õigust vastsündinud ebardeid tappa, ta võis ka täiskasvanud lapsi surmaga karistada. Talle kuulus absoluutne koduvõim, manus (käsi), mis tegi ta kõikide perekonnaliikmete piiramatuks valitsejaks. (lk 85)
See on ka täiega veider, et nn "ebardite" tapmise juttu on ilmselt igaüks kuulnud, aga see, et perekonnas sai rahumeeli surmaotsuseid langetada, on kuidagi põhikooli ajalootunnis kõrvust mööda läinud.
Hiljem lisanud abielu stabiilsuse huvides veel kohustus anda tagasi naise kaasavara. Sai mees abielludes äialt vara, pidi ta selle lahutuse korral tagasi andma. Sellist viisi kindlustada abielu püsivust vara abil võime näha ka teistes õigustes. (lk 85)
Nii et kaasavara on abielu kestuse tagamise mehhanism?
V tahvel reguleeris pärimisõigust. Ka siin on juba loobutud arhailisest õigusest. […] Muistne, tänapäeval seadusjärgseks nimetatav pärimine suguluse alusel on küll säilitatud, kuid see on seatud astme võrra testamendist allapoole. (lk 86-87)
Testamendijärgne pärimine! Jee! Oma testamendiga määran, et kogu mu maapealne vara tuleb vahetada viieeurosteks ja anda sellele, kes suudab neist viieeurostest kaardimaja ehitada. Ma tunnen, et mu jutt ei ole väga sisukas siinkohal. Lihtsalt, iidsed kultuurid ei tundnud testamente, sest nad ei tundnud kirja.
VI tahvel reguleeris ka igamist ja sellega seoses abielunaise seisundit. Juba tunti abieluvormi, kus naine ei olnud enam mehe õigusvõimu ehk käe (manus) all, ehkki mees võis igamise abil saada õigusvõiku oma naise üle:
„naine, kes ei taha tähtaja möödumisel oma mehe manus’e alla minna, peab igal aastal oma mehe majast kolm ööd ära olema ja nii abielumehe aastase manus-igamise katkestama.“ (lk 86)
Esimest korda lugesin, siis hakkasin naerma. Selgituseks: "Igamine on omandiõiguse tekkimine teisele isikule kuuluva asja pikaajalise, vahetpidamatu ja heauskse valdamise tagajärjel." (Vikipeedia)
Asjaõigusseaduse kohaselt toimub Eestis igamine viie aasta jooksul. Aga igamine ja abielunaise seisund? Kui sa kasutad naabrinaist ühe aasta pikkuse perioodi jooksul iga öö, siis muutub naabrinaine sinu naiseks?
VII tahvel reguleeris naabrusõigusi nii linnas kui ka põllumajanduses. VIII tahvlis oli juttu deliktiõigusest: needmisest, laimamisest, kehavigastustest, nõidumisest, öisest põlluvilja vargusest, süütamisest, lubamatust puude maharaiumisest, varastamisest, aga ka hädakaitsest ning teolt tabatud varga kohtlemisest. Siia kuulus ka eeskiri, mis kaitses klienti patroonipoolsete õiguste kuritarvituste eest:
„Kui patroon oma klienti petab või talle ülekohut teeb, olgu ta neetud.“ (lk 87)
See küsimus kui suurt õiguskaitset needmises päriselt nähti tekitab minus siiani pisut segadust. Või oligi see mõeldud solvanguna ja mitte tõsiselt võtmiseks? Või kasutati Roomas seda needmise varianti, siis kui eeldatati, et tegu on mingisuguse lumpeniga, kes nagunii usub igast rämpsu? Kui nii, siis kui kaugel me oleme olukorrast, mil me hakkame valgekrae kuritegevust karistama tsakrate kinnikeeramise ja nende energiavibratsioonide madalamale astmele lülitamisega maagiliste kristallide abil?
IX tahvli karistusõiguslik sisu ei ole endast otseseid jälgi jätnud. Siin olevat sisaldunud eesõiguste (privilegia) keeld, samuti karistus riigireetmise eest. Tõenäoliselt seisis siin ka oluline õiguslik põhimõte, et kedagi ei saa hukata teisiti kui kohtuotsuse alusel. X tahvel sätestas matustega seotud õigusküsimusi ning sealt on näha, kui oluline oli roomlasele ja tema suguvõsale esivanemate kultus. (lk 87)
Järjekordne massiivne ajalooline teooria. Kas Roomlaste ranged seadused, mis keelasid surnutele asju kaasa panna (isegi kuldhambad võeti välja) ja keeld surnuid linna piires matta andis kuidagi alust selleks paljukiidetud Rooma konservatiivsuseks? Idee siis seekord selline, et võimalused mälestada füüsiliste objektide näol nagu suured hauakambrid keset linna jms jäid ära. Seega minevikukultus seadis end väljaspool vahetult tajutavat sisse, muutudes teatavaks püsiväärtuseks?
Kaks viimast tahvlit kujutasid endast hilisemaid täiendusi, patriitside tagasipöördumist traditsiooni juurde, seega reformi reformimist. Näiteks keelati siin abielu patriitsi ja plebei vahel (connubium). Tõsi, see säte tühistati peagi. (lk 87)
Huvitav oleks teada, mis selle keelu (või selle tühistamise) õiguslik põhjendus oli. Kohalik Adolf eksperimenteeris rassipuhtusega või oli mingi sisuline poliitiline vaidlus ka?
Roomlased pidasid võimu ahvatlusi väga ohtlikeks ning tegid kõik, et konsulitest ei saaks diktaatoreid. Kuid nad teadsid ka hästi, et hädaaegadel ei tule sellise põhikorraga toime. Otsustamisvõim pidi olema ühtne, kui ohus oli kogu riik, eriti sõjas. Sellest lähtuti ka Kaheteistkümne tahvli seaduste väljaandmisel, kui nende autorid varustati diktaatoriliku seadusandluspädevusega. Nii oli see ka Puunia sõdade ajal (264-146 eKr). (lk 89)
Ajaloo lugemise võlu on see, et lugeja peab korraga mõistma, et selleks, et õigesti teksti mõista, tuleb tal "diktaatori" negatiivsed kõrvaltähendused oma ajastu eelarvamustena kõrvale jätta ning näha seda kui neutraalset sõna, aga teisalt tuleb tal mõista, et sõnal "diktaator" on negatiivne kõrvaltähendus tänu ajaloolistele protsessidele, mis roomlasi alles ees ootavad.
Ametid olid korraldatud hierarhiliselt. Patriitsides ametnike hierarhia kõrval olid ka plebeidest ametnikud: rahvatribuunid (tribuni plebis). Neidki valis rahvas üheks aastaks. Patriitsid tagasid nende puutumatuse. Rahvatribuunidele kuulus ius aucilii – oma vaheleastumisega (intercessio) kaitsesid nad rahvast magistraatide, ametnike õigusvastaste abinõude eest. Peale selle võisid nad kutsuda kokku rahvakoosolekut (concilia plebis), mille otsused (plebiscita) omandasid hiljem (287/286 eKr) üleriigilise seaduse jõu. Aja jooksul said rahvatribuunid õiguse pidada ka teisi avalikke ameteid. (lk 89)
See teos ei ava väga tausta, kuid ma olen Mary Beardi "SPQR"-i lugemisega poole peal, et Rooma teemale natuke tausta anda ja mulle tundub, et Rooma eripära suuresti seisneb selles, et varakult hakkas toimuma seisustevaheline kommunikatsioon, millel olid tagajärjed. Plebeid protestisid, mässasid ja laamendasid oma õiguste nimel. Tegemist ei olnud sugugi mingi loomuliku arenguga. Palju harilikum põllumajanduslikes ühiskondades tundub mulle olevat, et arenevad välja erinevad kultuurid, mis muudavad erinevad staatused peaaegu erinevateks liikideks, mis omavahel ei lävi.
Preetor (praetor) oli küll konsuli omast vanem amet, kuid ikkagi astmelt madalam. See amet näib algselt pärinevat preestrite kolmikkolleegiumist. Algselt oli preetor oma ametiaastal ühteaegu ka väejuht ja kõrgema poliitilise võimu kandja. Konsuliameti sisseseadmise järel võttis preetor üle õigusemõistmise juhtimise. Ta nimetas poolte nõudmisel eraisikust kohtuniku ja andis välja hagivormelid, millega kohtunik oli seotud. Umbes 242. aastal eKr jagati amet kaheks: preetor urbanus Rooma kodanike ja preetor peregrinus võõramaalaste vaheliste õigusvaidluste jaoks. (lk 89-90)
Oluline tähele panna: sisuline vaidlus toimus mingi hagivormeli raames, mingit erilist kõnekunsti siin ei rakendatud.
367. aastal eKr lahutati kõrgematest magistraatidest tsensoriamet. Kummagi tsensori kohustus oli kodanike maksujõulisuse hindamine ja maksude sissenõudmine. Veelgi tähtsamaks kujunes hiljem lisandunud kommete järelevalve, eelkõige üha mõjuvõimsamaks muutuva senati suhtes. Seepärast said tsensorid 312. aastal eKr senati täiendamise õiguse. Ka võisid nad teatud juhtudel kodanikke senaatoriseisusest välja arvata, et tagada kõrgema riigiorgani kõlbeline puhtus. (lk 90)
Haldusjärelvalve.
Rooma juriste ei huvitanud filosoofia. Õiguse põhiküsimuste abstraktsele selgitamisele pühendudes esinesid nad orjadest ja koduõpetajatest, kunstnikest ja kirjanikest kreeklaste kultuurikooli teraste õpilastena. Roomlaste juures leidis elavat vastukaja eelkõige stoa filosoofia humaansus, kuid õiguspraktikat suutis see mõjutada vaid väga pikkamisi. Klassikalist õiguskorda ius civile Kreeka filosoofid mõjutada ei suutnud. Praktilistes asjades jäid Rooma juristid niisama iseseisvaks, kui sõltuvaks muutusid nad kreeklastest filosoofilistes küsimustes. (lk 90)
See tüüpiline Kreeka ja Rooma vastandus.
Ius civile oli tsiviilõigus selle sõna tõelises mõttes. See ei olnud õigus, mille kõikvõimas riik oleks kehtestanud oma alamtele õiguslikuks lävimiseks, see ei olnud maskeeritud avalik õigus. See oli kodanike õigus, kodanike poolt kodanike jaoks välja arendatud ja kasutatav. Ka siis, kui riik astuski talle vastu käskides, sundides või karistades, oli see ikkagi kodaniku asi. Riik ei olnud ülesem ega kodanikud madalamal. Suured Rooma õpetlased, eelkõige Cicero ja Seneca ei väsinud kunagi seda hoiakut rõhutamast ja alal hoidmast: „Sinu asjaga on tegemist (Tua res agitur)!“ (lk 94)
Täiesti kasutatav loosung.
Õigusemõistmises avaldus selline olukord kohtukorralduse omalaadses jagunemises avalik-õiguslikuks ja eraõiguslikuks osaks. Menetluse avas preetor, kes ise oli tulnud oma ametisse kodanike hulgast. Kõigepealt uuris ta poolte seisukohti nende õigusliku kandvuse mõttes. Seejuures ei olnud ta oma otsustes sugugi vaba. Ainult nendel juhtudel, kus õigus nägi ette hagiõiguse, täpsemini küll hagivormi (actio), võis preetor nimetada eraõigusliku kohtuniku (iudex). Actio ei olnud materiaalõiguslik nõue tänapäeva mõttes, vaid protsessuaalne vahend. Preetor pidi teadma, kas vastav actio on olemas või mitte. Nende arv oli piiratud ning seda ei saanud suvaliselt laiendada. […] Ius civile ei kaitsnud ükskõik millist moraalset õigustatuna näivat taotlust. (lk 94-95)
Ma pole päris kindel, kas ma lõpuni aru saan, mis asi on actio, aga see tundub kohtumenetluseks mingi valem olevat, millest tulenevalt X'i võidu korral juhtub nii ja Y'i võidu korral juhtub nii tuletatakse.
Sel kombel kujundati ka kodanike õigusteadvust. Kus nähti kaaskodanikust kohtuniku avalikult asja arutamas ja vaidlusalusele asjale kaasa elamas, seal oli huvi õigusküsimuste vastu kerge tekkima. Kodanike hulgas kujunes välja püsiv asjatundjate kiht, amatöörjuristidest eliit. (lk 95)
Meenub paratamatult see, kuidas eelnevas peatükis üks ülbe roomlane (Tacitus) enda elu mänguga kaalule panemist germaanlaste hulgas hukka mõistis. Kas selline kollektiivne asi erineb tegelikult mängust, kui filosoofiliselt pole küsitud, mis on õiglane ja tegelatakse lihtsalt erinevate valemite kokkusobitamisega?
Rooma õigus oli kaasuste õigus ning kasuistlikuks jäi see ka siis, kui oli valatud seaduse vormi. Ainult umbusk teoreetiliselt leitud õigusliku tõe vastu tegi võimalikuks järgmise sätte (Digesta 50, 17, 202):
„Igasugune mõiste määratlemine tsiviilõiguses (ius civile) on ohtlik, sest vaid harva juhtub, et seda ei saa ümber lükata.“Õigust ei valatud mõistetesse, ja vastupidi, mõistete valdamine ei tähendanud veel täisväärtusliku õiguse olemasolu.
Õiguse areng jätkus samal moel ka siis, kui Kreeka filosoofide vaated hakkasid Roomas laiemalt levima. Juba varem oli Roomas räägitud aequitas’est, kuid mitte seda õiglust silmas pidades, millest kreeklased lugu pidasid. Kui Celsus kirjeldas õigust kui ars boni et aequi, tähendas aequum lihtsalt kohasust. Aequitas ei olnud ius’i vastand, vaid selle sisu kirjeldus. Alles kreeklased õpetasid range õigus (ius strictum) ja õiglase õigus (ius aequum) vahel vahet tegema. Viimane pidi esimest korrigeerima ning mõlemad olid teineteise vastandid. Cicero kasutas järgmist õigusvanasõna:
„Summum ius – summa iniuria. (Ülim õiglus on (ühtlasi) ülim ebaõiglus).“Selline väide sai võimalikuks alles siis, kui seadusetähele hakati vastandama inimlikust eetikast pärinevat õiglust. (lk 96)
See vist vastab minu eelnevalt püstitatud küsimusele. Õiguse sisu määratlemist mõisteti ohuna, kuna inimmõistuse abstraheerimise võimet ei usaldatud piisavalt. Pre-modern problems.
Hagemisvõimaluste puudumine ei saanud vormivabalt sõlmitud tehingute korral pikemat aega kesta. Asja õiglaselt, ex aequo et bono kaaludes aitas preetor järk-järgult arendada uusi hagivorme. Alguses käsitas ta kehtivas õiguses puuduvaid nähtusi fiktsioonina ja reguleeris vaid õigusjärelmeid. Oma kaalutlsues lähtus ta õiguskäibe usaldatavusest, heast usust (ex bona fide). Nii jõuti heas usus teostatud tehingute (bonae fidei negotia) tunnustamiseni. […] See oli siiski kõike muud kui ebalev üleskutse umbmäärasele kaalutlemisele. Seda tehti veendumusest, et bona fides ja aequum et bonum (õiglane ja hea) on osa õigusest endast. [...] Preeotir ametiõiguses leidus ruumi uuele, kreekalikule aequitas'ele, mis nüüd tähendast õigust eetilises mõttes. Nii muudeti õigustegevuse usaldatavus hagetavaks ning tõrjuti salakavalus ja näilisus tehingute sõlmimisest. Lepingupartnerite sõnade tagant püüti leida nende tahet ning panna see kehtima. (lk 97)
Preetorid hakkavad kehtestama uusi hagivorme. Õiguspraktika hakkab arendama ise ennast, mitte alal hoidma traditsiooni. See on järjekordne erinevus preestrite klassist.
Preetori sellise edikti võttis üle ka tema ametijärglane. Kogenud juristidega nõu pidanud, täiendas ta seda, kuni edikti hakati selle iga-aastase väljakuulutamise tõttu kutsuma eductum perpetuum (alaline edikt). 130. aastal pKr kinnitati see kodifitseeritud õigusena. Nii tekkis ius civile kõrvale preetorite loodud õigus, ius honorarium. Sellest ajast peale olid olemas ius civile omand ja omand preetorite õiguse järgi. Segunematult seisid mõlemad õigussüsteemid teineteise kõrval, kuni preetorite õigus tõrjus vana kviriitliku kodanikuõiguse ka Roomas kõrvale. (lk 97-98)
Ta respekteeris senaatoreid, tegemata välja nende poliitilisest jõuetusest. Ta oli nõus võtma vastu senati auavaldusi – tiitleid, triumfikäike, aumärke, kuid loobus diktaatorivõimust. Roomas ei olnud ühtegi seadust, mis oleks andnud Augustusele valitseva seisundi. […] See, et ta ei anastanud, vaid ostis välja jagatava maa, oli Rooma õigusliku meelelaadi väljendus. See nõudis tohutul hulgal rahalisi vahendeid. Augustus muretses need, kui ta omandas suure eravara (fiscus). Varsti ületas see oma osakaalult ja finantsiliselt riigikassa (aerarium). Võim rahanduse ja sõjaväe üle olid omavahel tihedalt seotud. Ometi austas Augustus ka siin esiisade kombeid, ei puudutanud riigiomandit ja valdas oma fiscus’t eraõiguse järgi. Kodanike silmis oli see suur eelis, et võimsale keisrile võis kohtu kaudu esitada varalisi nõudmisi nagu igale teisele õiguskaaslasele. (lk 99-100)
Gaius Octavius tundub täpselt selline inimene, kelle eluloo kirjeldus paneb mind välja sülgama sarkastilisi ebavõrdsusele viitavaid kommentaare. Ma ütleks, et on olemas mingi piir, näiteks kui kellegi isiklik varandus on suurem kui jõukaima riigi oma, siis kaotab igasugune alandlikus, voorus ja hea tahe oma tähenduse lihtsalt külmade faktide ees. Sellises olukorras, kus kellegi isiklik bilanss hoiab tervet maailma stabiilsena kaotab igasugune ratsionaalne mõtlemine oma tähenduse ja mingit sorti vaaraokultus muutub täiesti loogiliseks järelmiks.
Keiserlike korralduste (constitutiones) kogumõiste hõlmas mitmesuguseid tahteavaldusi. Keiser kehtestas uut õigust korraldustega, väljendas järelpärimise peale oma õiguslikult siduvat arvamust reskriptidega, andis ametnikele ja kodanikele mandaatide abil teada oma tahte ja jagas õiguslikult siduvat teavet. Mida aeg edasi, seda vähem oli keiser oma seadusandluses seotud vormiga. Andekate juristide nõuanded andsid tema õigusele praktilise kasutamiskõlblikkuse ja pikaaegse elujõu. Kui keiser Justianus lasi 6. sajandil kodifitseerida Rooma imperaatorite seadusandluse, võis ta toetuda kogu keisrite ajastu rikkalikule traditsioonile, mille õigus oli püsinud imetlusväärselt elavana. Ka Rooma juristid kohtlesid keisrite korraldusi veel sajandeid pärast nende väljakuulutamist respektiga ning suhtusid neisse samasuguse õigustruudusega, mida nad olid ilmutanud vabariigiaegse õiguse suhtes. (lk 103)
Kas see on see, mis juhtus Rooma ajalooga? Pikalt kujunenud traditsioon pandi lõpuks keiserlike suvadega ühte patta? Ammu juba enne Mary Beardi "SPQR"-iga alustamist tajusin, et Rooma ajalugu on umbes nagu natsi tankide ajalooline uurimine: mingi veidra siseringi huvi, mille eesmärk ei ole ajalooline tõde välja selgitada.
Augustuse uuendusprogrammis oli keskne koht orjandust ja perekonnaõigusi käsitlevatel seadustel. Hilise vabariigi ajal oli hakatud üha enam orje vabaks laskma, eriti testamendiga. Niimoodi vabakslastud olid Rooma üle ujutanud ja täiendanud proletariaati. Nad suurendasid seda rahuolematut hulka, keda tuli suure raha eest lõbustada. (lk 103)
Orjade poole pealt pidurdati seaduse jõuga orjade vabakslaskmist.
Peeti meeles, et riigi aluspõhjaks oli Rooma perekond. Augustus püüdis takistada perekonnaelu allakäiku. Ta pidas tähtsaks arvuka ja perekondlike sidemetega kindlustatud Rooma kodanikkonna säilimist. Abielu ja perekond tuli päästa kombelanguse küüsist. Tuli jälle sõlmida abielusid ja sünnitada lapsi. Abiellumine tehti seadusega kohustuslikuks kõigele Rooma kodanikele. Ka lesestunud ja lahutatud pidid uuesti abielluma. Mitte küll mehe, aga naise abielurikkumise eest kehtestati jälle iidne surmanuhtlus. Järglaskonna suurendamist ergutati pärimisõiguslike sanktsioonidega – vallalisuse ja lastetuse tagajärjeks olid kõrgemad maksud ja lõpuks võidi pärimisjärglus üldse välistada. Sellistest sanktsioonidest olid vabastatud kolme või enama abielus sündinud lapsega pered. Kolm last sünnitanud vaba naine ja neli last sünnitanud vabakslastud orjatar pidi saama õiguslikuks iseseisvaks. (lk 103-104)
Ühesõnaga, piirata vabadusi ja sundida abielluma. Kas konservatiivne poliitiline platvorm on läbi aegade samasugune püsinud?
Vabariiki jõudis Rooma kahe sammuga: kuningate minemakihutamise ja pleebsiga sõlmitud lepinguga. Kahte sammu oli vaja ka vananenud vabariigi toomiseks keisrite ajastusse: võimu stabiliseerimist Caesari ja selle kujundamist printsipaadina Augustuse poolt. Ka teed anarhiast hilisantiiki rajasid kaks meest kahe sammuga: Diocletianus ja Constantinus Suur. Mõlemad olid illüürlased. Neid oli kujundanud kodukoha pikaajaline sõjaväeline traditsioon, sest just seal tuli kaitsta riiki põhja poolt pealetungivate gootide vastu. Distsipliini ja visadusega lõid nad eeldused võimu uueks kindlustamiseks. (lk 109)
See "kahe sammu mudel" on lihtsalt huvitav eritilühikokkuvõtte Rooma ajaloost.
Need saavutused moodustasid pinnase, millel Diocletianus sai riiki ka sisepoliitiliselt ümber korraldada. Kõigepealt tuli ületada sõjaväe võim ja sellest tingitud riigijuhtumise ebakindlus. Tulevikus ei pidanud iga uus keiser konkurentidega võimu pärast võitlema ja päevast päeva oma elu pärast värisema. […] Illüürlase eeskuju ja mõõdupuu oli vana Rooma. Riigi kindlustamiseks kutsus ta ametisse teise augustuse kui võrdõigusliku kaasvalitseja. Need kaks valitsejat omakorda adopteerisid kaks järgmist illüürlast tseesaritena, pikaajaliselt ette nimetatud ametijärglastena. Neljavalitsus, tetrarhia, pidi taastama püsiva keskvõimu, kus tseesarid võtsid augustuste lahkudest nende ameti üle ja kutsusid omalt poolt uued tseesarid. Võimu oli senigi üle antud lapsendamise teel, nüüd pidi see toimuma tetrarhias. Diocletanus tahtis õigeaegselt võimalikke troonipretsedente valitsemisse kaasata ja võtta väeosadelt ära parimad kandidaadid uute sõdurkeisrite ülesupitamiseks. Riik jäi kestma. Dioletianus sai aega selle sisemiseks ümberkorraldamiseks, kuigi hästi mõeldud troonipärimiskord varises pärast tema lahkumist kokku ja sõjavägi pöördus vana sõdurkeisrite troonileseadmise kombe juurde tagasi. Ometi tõi tetrarhia ühe põhjapaneva muutuse – impeeriumi jagamisse nelja ossa, kus igaühes valitses üks augustus või tseesar. (lk 109)
Elagu tetrarhia!
Kui Constantinus viis riigi valitsuse üle itta, kaotas Rooma lõplikult selle, mis seni oli üksnes kahtluse alla langenud – oma tähenduse maailma poliitilise keskpunktina. Nagu on näidanud Diocletianus, võis riiki valitseda ka teistest linnadest. Kui Rooma suutistki teiste seas säilitada aukoha, siis impeeriumi valitseti meelsamini mujalt kui Roomast. Itaaliat võis edukalt valitseda ka Milanost (alates 405. aastast) või Ravennast. Konstantinoopoli rajamine näis viitavat Rooma lõpule, kuid samas oli see ka uus algus. Constantinus võttis itta kaasa vana metropoli ehitusplaanid ja valitsusstiili ning sundis isegi riigieliidi perekondi uude linna kolima. Ometi ei kuuletunud tema valitsejatahtele üks vankumatu institutsioon – Peetruse Tool. Paavsti ei saanud Constantinus ümber asustada. Konstantinoopolis pidi ta piirduma patriarhiga. Paavst ei võinud jätta maha apostlite hauda, kirikule Issanda poolt näidatud kohta. Ta jäi Rooma ja pidas seda väga tähtsaks, et keisri võim ei saanud selles seisukohas midagi muuta. See asjaolu avas linnale uue tuleviku ja tegi ta teisel viisil ikkagi maailma keskpunktiks. Rooma vaim läks üle kirikule. See kujundas teatud vastuolus Bütsantsi kiriku seisukohtadega Lääne-Rooma kristluse ning andis sellega teise aluse Õhtumaa ja ladina Euroopa õiguskultuuri tekkimisele. Kui väga oli muutunud Rooma teadlik oma vastandusest Bütsantsile, näitab paavst Johannes II kiri 534. aastast keiser Justianusele Konstantinoopolisse. Keisri tahtel pandi see Justianuse Codex’i algusesse (Codex 1, 1, 8, pr):
„Teie tarkuse ja vagaduse suure kuulsuse all, minu kõige kristlikum vürst, särab eriti hiilgava tähene, et Te usuinnukusest ja kristlikust armastusest, hästi tundes kiriku õpetusi, säilitate aukartuse Rooma Tooli ees, millele allub kõik, ja tunnistate teda keskpunktina …“ (lk 112-113)
See "keskpunkt" olemine käib kiriku ajaloost veidralt tihedalt läbi. Will they ever learn?
Läänegoodid tulid Galliasse mitte vaenlaste, vaid föderaatidena. […] Germaani traditsiooni ei püütudki hoida. Läänegoodid tahtsid õppida Roomalt ja hoida õpitut ning tegid seda eeskujulikult. Nende õiguse üleskirjutuste, üldnimetusega Lex Visigothorum, ahel ulatub 5. sajandi lõpust kuni 8. sajandini. (lk 117)
Ok.
Kõik niinimetatud germaanlaste või barbarite õigused (lex barbarorum) reedavad oma kuninglike loojate tahet mõjutada õiguse kujunemist, kuid üksnes läänegootide ja langobardide tekste arvestati ja rakendati kohtutes. Seevastu eelkõige Lex Salica oli õigusakt, millel polnud ka kõigis hilisemates töötlustes vähimatki tähendust praktika jaoks. […] Sama käib burgundide, alemannide, baierite, friiside, kamaavide ja sakside õiguse kohta. (lk 118)
Kirjakultuur oli lihtsalt rikaste moeasi, mitte praktilise väärtusega?
Hilisantiigi kultuuriline produktiivsus seisnes olemasoleva teadmise säilitamises. Originaalsuspüüd, õigusteadusliku väitluse taotlemine ei olnud voorus, vaid patt. Nii ei olnud enam põhjustki oodata õiguselt enamat ja vallata õigust rohkem, kui oli vajalik igapäevastes tehingutes. Hilisantiigi Rooma õigus ei olnud halvem, vaid teistmoodi õigus. Geniaalne läänegoot Alarch II sai sellest aru ning tegigi seda, mis oli tema aja ning järeltulijate jaoks vajalik ja võimalik. Ta pani kirja provintsis alalhoitud Rooma pärandi ja võib-olla tegi sellega Rooma õiguse säilitamiseks ja selle eest hoolitsemiseks sama palju kui Corpus iuris civilis’e looja keiser Justinianus. (lk 119)
Säärane mentaliteet oli ilmselt tajutav veel renessanssiperioodil.
Seevastu Lex Salica seisund on selles suhtes eriline. […] Kuningas Chlodovech võttis ristiusu varakult vastu. Erinevalt gootidest ja langobardidest juhtis ta oma rahvast algusest peale õigeuskliku Rooma kiriku juurde. Kui tema vajas õiguse üleskirjutamist, siis näib, et mitte üksnes Rooma õigusemõistmise jäljendamiseks. Tema kuningaõigus Lex Salica piirdub enamasti frankide traditsioonilise õiguse kirjapanekuga. Frankidel, kes ei osanud lugeda ega vallanud ladina keelt. Polnud selle tekstiga midagi peale hakata. Õiguspraktika ei vajanud veel kirjalikku õigust, nii et motiivid pidid olema teised. Probleemi võtme näib andvat seadusekogu proloog (Monumenta Germaniae Historica. Leges IV, 2, 3 jj):
„Õilis frankide rahvas,
Jumala looja rajatud,
vapper sõjas,
kindel rahuliidus,
rikkumata oma puhtuses,
julge, kärmas ja äge,
äsja katoliku usku pöördunud,
ketserlusest prii,
et on veel vanades kommetes kinni,
Jumala abiga otsides
tarkuse võtmeid,
pürgides oma kommete järgi
õigluse poole,
püsides aumeeles.“22
See on kultuuskeel ja koguni Vana Testmendi oma. Kuningas Chlodovech lasi piiskop Remigiusel väljendada Jumala arvamist oma frankide kohta. Nüüd otsis ta ühenduspunkti kiriku õpetusega ning leidis kohaseima ja kohustaivaima eeskuju Jumala liidusõlmimise loos oma rahvaga Siinai mäel. Seal anti uus seadus ja Jumal pani selle ise kivitahvlitele kirja. Kas ei ole siin ilmne mõte, et vaimulike käest saadud õigus viis rahva uue seisundi vastavusse vanatestamentliku eeskujuga? Piibli mõtete kasutamine ja otsene tsitaat (5. Ms 4, 8) näitasid, et tegemist on Siinai liidusõlmimise peegeldusega. Frank Chlodocech loobus antiigi eeskujust, mis võlus veel läänegoote ja leidis uue eneseteadvustuse Piiblis. Ta kasutas küll antiigi õiguse üleskirjutuse moodust, kuid läks sellest juba sammukese edasi. Oma Lex Salica’ga asetas ta frankide vana kuningriigi uuele, vanatestamentlikule alusele – ühendas oma isikus ristusueelse õigustraditsiooni ja kristliku õpetuse ning kujutas ristiusku pöördunud frangi rahvast uue Iisraelina. Sellega algas õhtumaise õiguse ristiusustamise edukaim ajastu. (lk 126-127)
22. Tlk Jaan Kaplinski
See on päris julge väide, aga jah... see tõesti ei erine Vanast testamendist väga.
Minu jaoks jääb Rooma õiguse teema lõpetuseks küsimus, et mis annab seadusele selle jõu? Roomlased ise, kes oma õiguskorda võrdlemisi muutumatuna hoidsid, ilmselt ei filosofeerinud selle üle. Hilisemad jäljendajad tahtsid õiguskorda, ilma mõistmata, mis seadustele nende jõu andis. Kogu see roomlaste ülistamine nende "praktilise meele" pärast võib tekitada ekslikke arusaamu nagu ülejäänud Euroopa rahvad ei oleks kuidagi praktilised selle tõttu, et neil ei olnud massiivset impeeriumi, mida õiguskeele abiga hallata.
