Euroopa õigusajalugu 4: Õiguse ristiusustamine

1. Kreeka õigus

2. Arhailine õigus

3. Rooma õigus

4. Õiguse ristiusustamine

 

Kiriku selline tõus ei oleks olnud võimalik, kui tema käsutuses poleks olnud veenvat õpetust, mille abil ta ühelt poolt võis end siduda Rooma õigustraditsiooniga ja teisealt seda põhjalikult muuta. Sõltumatuna juutide ja roomlaste vahel seistes oli tal uus käsitlus inimesest ja sellele toetuv õpetus õigusest. Silmatorkaval moel jutlustati siin kannatuse mõttekusest. Ebaõiglast surmaotsust sümboliseeriv rist pidi solvama nii rooma õiglusmeelt kui ka juudi vaga seaduskuulekust. Ükski Rooma jurist või juudi rabi ei võinud väita, et sedalaadi kannatuses võiks leiduda mingi mõte. Kristlased seevastu jutlustasid, et rahu ei saa lõplikult saavutada ei juudi kombel rangelt kõiki seadusi täites ega rooma kombel sõjaliselt ja õiguslikult rahu luues. Pigem võib rahu olla üksnes seal, kus inimene on vastuvaidlemata valmis osakssaanud ebaõigust mõtestatuna kannatama. Rahu ei olnud võimalik oma õigusliku seisukoha ohverdamiseta. (lk 130)

Kristluse tõusulugu on jah, selline, et ei kutsu kommenteerima.

Pauluse meelest oli mõeldamatu, et kristlane tõstaks mässu riigi vastu (Rm 13, 1-7):

„Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse. Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au.“

Selle teksti tõlgenduslugu on teinud mõningaid keerdkäike ja seda on ka valesti mõistetud. Selle põhiline, ajatu sisu on aga alati kehtinud: õigus ja riik täidavad rahu kindlustavate asutistena Jumala tahet vahet isegi siis, kui nad käivad kristlasega vaenulikult ümber. Riigi poolt pealesunnitud rahugi on Jumala kingitus inimlikus ja ebatäiuslikus ilmingus. Mittekristlik riik nõuab õigusega kuulekust ja seda ka oma kristlastest kodanikelt. (lk 131-132)

Esitan kandidaadi kõige väärtuslikuma kristliku sõnumi tiitlile.

Imperialistlik ja kristlik müüt Roomast täiendasid teineteist. Rooma piiskopi juhitud maailmakiriku põhikorras peitus tema hilisema edu saladus. Ta ei sidunud end üksikute riikidega ja sellepärast ei sõltunud ka nende korraldusest. Ta visandas oma, riigist sõltumatu õiguskorra. (lk 134)

Mis oli ilmselt võimalik ainult tänu eelnevalt esile toodud seaduskuulekuse klauslile.

Rooma õiguskiriku struktuurile andsid 500. aasta paiku teoloogilise põhjenduse anonüümse idarooma autori teosed – nõndanimetatud Pseudo-Dionysios Areopagita „Taevasest hierarhiast (De vaelasti hierarchia)“ ja „Kiriklikust hierarhiast (De Ecclesiastica Hierarchia)“. Maine kirik peegeldavat taevalikku õndsuskorda. Nagu taevas on korraldatud astmeliselt alt üles, madalamailt tasemelt kõrgeimani välja, lõppedes Püha Kolmainsusega, nii tuleb ka kirik luua hierarhilisena. Hierarhiline valitsus olevat ainus Jumalale meelepärane struktuur (De Calesti Hierarchia, III, 1):

„Hierarhia on … püha korrastatus, tunnetus ja toime, mis sarnastab [sarnastab kiriku ja kõik kristlased selle sees - tlk] – niivõrd kui see on võimalik – jumalikuga, ja ülendab talle Jumalalt antud valgusega mõõdukohaselt Jumala jäljendamiseks. Jumalasarnane ilu aga [st hierarhia – tlk] – kui puhas, kui hea ja kui täiuslikkuse algus – on täielikult puhas kõigest jumalikule mittesarnasest, ja annab igaühele tema väärtuse järgi edasi oma valgust, ja teeb kõige jumalikumas pühitsuse salasuses temas pühitsetavad täiuslikuks kooskõlas oma muutumatu kujuga.“²³ (lk 135)

23. Tlk kreeka keelest Ott Ojaperv.

Kas kreeka keelne hierarchia mitte ei tähendagi ülempreestri võimu? Kas sisuliselt on see "jumalik ilu" lihtsalt selles, et kõik on ühe võimu all ühetaolised? Ma tegelikult ei saa sellest selgitusest väga aru.

Mitte vaba kutseturg, vaid kiriku vajadus määras kindlaks ametisseseadmise, karjääri ja majandusliku kindlustamise põhimõtted, nagu see oli ka ilmalikus riigiteenistuses. Antiigi ametnikeõigus elas kirikus edasi läbi mitme sajandi kogu keskaja jooksul, nii et uusajal võis ta anda selle eeskujuna moodsa riigi käsutusse. (lk 143)

See on ilmselt oluline tähelepanek. 

Ida tsesaropaptismile iseloomulik keisrikultus tegi kirikust teenindusasutuse, Rooma impeeriumi riigiasutuse ja piiskoppidest keisri ametnikud. (lk 144)

Päeva sõna: tsesaropaptism.

383. aastal asus alles 12-aastane Valentinianus II valitsema Lääne-Rooma riiki. Koos temaga tulid Milano keisripaleesse paljud ariaanidest preestrid. 385. aastal andis keiser Milano piiskopile Ambrosiusele korralduse, et see vabastaks tema käsutuses oleva kiriku ariaanliku jumalateenistuse jaoks. Kuigi keiser pidi selle nõudmise Ambrosiust toetava rahva survel tagasi võtma, eksproprieeriti lihavõttepühadeks ikkagi ariaanide tarvis üks basiilika. Seepeale hõivas rahva ohustatud kiriku. Lihavõtteööl pidas Ambrosius oma usklike keskel kuulsa kõne, milles ta arendas õpetust piiskopiametiga kaasnevast passiivse vastupanu kohustusest jumalasalgajalikule keisritroonile ja sellega seotud märtrikannatusest. Kui keisri käsk põrkus jällegi Ambrosiuse poolt oleva Milano rahva vastupanule, siis püüdis valitseja võita nüüd piiskoppi sellega, et kutsus ta vahekohtusse. Oma vastuses Valentinianus II-le selgitas Ambrosius, kus on tema arvates riigi piirid kiriku asjadega tegelemisel (Migne, Patrologia cursus completus, series Latina 16, 1005):

„Olete te kunagi kuulnud, armulisim keiser, et usuküsimustes kuuluks ilmalike kohtupidamise õigus piiskopi üle? Või peame me õukondlikus pugemises selga nii sügavale painutama, et unustame piiskopiameti – niisiis, et ma uskusin võivat teistele loovutada õiguse, mille Jumal ise on mulle andnud? … kes võiks eitada, et usuasjades … kuulub piiskoppidele kohtuõigus kristlike keisrite üle, aga mitte eales keisrile piiskoppide üle?“

Muidugi teadis Ambrosius, et just seda veendumust keiser ja ariaanid ei jaganud. Ka ei laskunud ta keisri jumalikkuse ohtlikku küsimusse. Ometi oli tal läänelikust paavstikatoliiklikust vaatepunktist õigus, kui ta uutes tingimustes sõnastas ümber vana rooma-kristliku õpetuse õiguse valitsemisest ka monarhi üle. (lk 146)

Ma arvan, et ma võidaks ka iga debati kaheteistaastasega.

Rooma kiriku roll õhtumaise õiguse suure õpetajana väljendus kõige selgemini niinimetatud Constantinuse kingituses. Kuigi juba keskajal tunnistati see 8. sajandist pärit ürik võltsituks, andis see ikkagi kiriku vaimse juhi rollile tabava sõnastuse. Niisiis oli see piltlikult öeldes ka võltsinguna tõde. See pidi tõendama õigustehingut, millega keiser Constantinus olevat 317. aastal andnud paavstile kõrgeima võimu Lääne-Rooma riigis. Riigi pealinna üleviimisel Itta olevat Constantinus andnud paavistile üle mitte ainult Rooma maavalduses, vaid ka kogu oma valitsusvõimu Lääne-Rooma riigis, Rooma linnas ning kõigis impeeriumi lääneosa provintsides ja linnades, selle kõige koos krooni ja ametiinsiigniad. (lk 150)

Paavsti võim tugineb võltsitud dokumendile. Päris muljetavaldav.

Goodid ja langobardid otsisid teed kristlusse arianismi kaudu ning olid seepärast rooma kiriku silmis hukkamõistetavad ketserid. Idagootidele läks liialt hiline pöördumine rooma kiriku juurde maksma nende riigi. Langobardid ja läänegoodid liitusid hiljem katoliku kirikuga, kuid ei suutnud ikkagi saavutada kestvat edu oma võimu säilitamisel. (lk 151)

Tänapäeval eksisteerivad Euroopa rahvused on käinud läbi õige kiriku valimise filtrist.

Seepärast kiriklikust õpetusest pärit elementidel on Edictus Rothari’s vähem kaalu nii hulga kui tähtsuse poolest. Nimetatakse küll kirikuhooneid asüülipaikadena, kuid sama hingetõmbega mainitakse ka kuningakoja asüüli. Jumala poole pöördumisel kasutab proloog rõhutatult värvivaest väljendusviisi ja räägib Kõigevägevamast, ilma et öeldaks midagi tema olemuse kohta. 643. aasta seadusraamatus puuduvad ka piiblitsitaadid, mida frankidel leidus hulgaliselt. Üks erand siiski oli: Rothari kasutas tsitaati Saalomoni õpetussõnade 21. peatükist (Edictus Rothari, cap. 2):

„Kui kuningas on kellegagi kokku leppinud kellegi tapmise osas või tapetakse mees kuninga käsul, pole sellel üldsegi süüd. Tema ja ta pärijad ei pea sellepärast kartma hagi või kättemaksu tapetult ega tema pärijailt. Sest kuna meie usu järgi on kuninga süda Jumala kätes, ei ole mõeldav, et keegi, kelle surma on kuningas käskinud, võiks olla süütu.“

Ei olnud juhus, et see säte pandi Edictus Rothari algusesesse. (lk 158)

Selline oli siis langobardide arianistlik versioon kristlikust õigusest. Kusjuures, autor märgib ka, et erinevalt enamikest germaani õigustest sisaldab ka Edictus Rothari mõningaid õiguspoliitilisi kaalutlusi karistuse määra üle, mis oli täiesti võõras teistele sarnastele õigustele.

749. aasta kokkulepe viis Karl Suure keisriks kroonimiseni paavst Leo poolt jõulu esimesel pühal, 25. detsembril 800. aastal. Selle sündmuse kujutamine ning selle tähendus oli keisril ja paavstil algusest peale erinev. Mõlema jaoks oli tähtis see, et Karl Suur võttis vastu keisri tiitli, mis seni oli olnud Bütsantsi valitsejate eesõigus. Nüüd oli maailmas kaks keisrit, nagu oli ka kaks kristlikku maailma. (lk 167)

Ja sündinud on usukonkurents. Mulle jäi see „kahe kujutamisviisi“ asi silma just selle tõttu, kuidas Einhard seda sündmus kirjeldas stiilis, et Karl ei tahtnudki paavstilt suurt midagi, aga paavst väga tahtis teda kroonida ja toppis talle krooni pähe. Karm värk.

Mida täpsemalt keiser Karli seadusandlust uurida, seda segasemaks muutub pilt. Kapitulaarid annavad küll tunnistust keisri soovist jõulise õigusloome järele, kuid praktikasse jõudis neist siiski vaid väike osa. Kui välja arvata Akvitaania jaoks mõeldud õigusaktid, siis on kapitulaaridega sama lugu nagu rahvaõigustegagi – ka reformitud Lex Salica, niisamuti Lex frisionum, Lex saxonum, Lex Thuringorum ja Lex Chamavorum ei jõudnud ilmalikku õiguspraktikasse ning neil oli tähendus üksnes kiriku ja keiserliku ülikkonna jaoks. (lk 170)

Üpirs karm lõik. Esmalt loetleme üles kõik õigusallikad, mille kaudu me tollasest õiguskorrast midagi teame ja siis lisame, et ega lihtrahva jaoks olid need lihtsalt mingid paberid.

895. aastal toimus Maini-äärse Frankfurti lähedal. Treburis kirikukogu keiser Arnulf von Känteni (850-899) eesistumisel. Arutlusel olid järjekordsed kinnitamist vajavad käsud, nende hulgas praktikast tulenevad õigusküsimused. Mida teha preestriga, keda tegi pimedaks ilmalik? Kuidas käia ümber nendega, kes haaravad kirikus mõõga järele? Kuidas tuleb matuseid korraldada ja kas ilmalikke võib kirikusse matta? Kuidas suhtuda kirikuröövi ja nunnade röövimisse? Kas piiskop tohib orja juba enne vabakslaskmist preestriks pühitseda? Kas alla 12-aastane tüdruk võib ilma eeskostja nõusolekuta nunnaks hakata? (lk 172)

Keskaegsed probleemid.

Hilisantiigist kuni kõrgkeskajani eksisteeris pihipeeglite omapärane kirjandusžanr, mille hiljem asendasid moraaliteoloogide poolt väljatöötatud pihtimist käsitlevad kogumikud (summae confessorum). Sellised patukahetsustariifide kogumikud olid eriti levinud Inglismaal ja Iirimaal. Nende ülesanne oli kergendada pihiisa tööd ja pihtija ümberkäimist Jumala õigusega. Igatahes ei olnud enam tegemist hüvitusega, puhastusmaagiaga arhailise õiguskultuuri mõttes. Forum sacramentale (sakramentaalne kohtupidamine) puhul oli tegemist patu kõrvaldamisega ebaõiguse ülestunnistamise, kirikliku karistuse ja andestuse kaudu (Wasserschleben, lk 401 jj):

„C. XCI. Kui piiskop, preester või muu ordineeritu hakkab pidevalt jooma, peab ta selle maha jätma või tuleb ta ametist tagandada.

C. XCIV. Kui vaenlased on kelleltki naise röövinud ja ta ei saa teda vabaks osta, võib ta teisega abielluda. Kui naine tuleb hiljem tagasi, siis võtku endale teine mees; samuti tuleb teha nendega, kes mere taga orjuses elavad.

C. XCVII. Kui keegi kuninga käsu all lahingus mehe tapab: 40 päeva patukahetsust.

C. CIII. Kui naine segab söögiga oma mehe seemet või teeb mingit muud keelatud asja, et seeläbi mehe armastust võita: 3 aastat patukahetsust.

C. CV. Kui poisid omavahel kaklevad: 7 päeva patukahetsust; kui nad on aga ealt vanemad: 15 päeva patukahetsust.

C. CXI. Kui preestrile teatakse lapsest, haigest või paganast ja see sureb ristimata, tuleb preester ametist tagandada.

C. CXII. Kes tapab oma ristimata poja: 10 aastat patukahetsust.

C. CXII. Kui keegi kättemaksus oma venna surma eest tapab inimese: 3 aastat patukahetsust; kui ta on meheraha maksnud: pool sellest.

C. CXXI. Kui kurat on kellegi eksiteele viinud ja ta ei tea, mida ta teeb ja tapab end ise, siis on lubatud tema eest paluda.“ (lk 174)

Nagu haikud, ainult et humoorikamad.

Juut pöördus kohtusse, sest kristlane ei maksnud talle võlga tagasi. Seal nõuti kristlaselt vannet, et ta on tõepoolest, oma väite kohaselt, summa tagasi maksnud (Legenda aurea, III, 8):

„Kristlane võttis õõnsa saua, nagu peaks ta sellele toetuma, täitis saua kuldrahaga ja tõi selle endaga kohtusse kaasa. Kui ta vanduma pidi, andis ta kepi juudile hoida ning vandus, et ta on talle rohkem tagasi andnud kui võlgu oli. Pärast vandeandmist nõudis ta kepi juudilt tagasi. Juut ei olnud pettusest aru saanud ning andiski saua tagasi. Kui pettur koju läks, tuli talle suur väsimus peale ning ta jäi ristteele magama. Siis lähenes suurel kiirusel üks vanker, sõitis magaja surnuks ka tema kepi. Selles olnud kuld veeres välja.“

Sedalaadi juhtumeid tundis keskaja õiguspraktika küllaga. (lk 175)

Küllaga? Tõsiselt?

Kiriku võitlus konsensuspõhimõtte eest kulges käsikäes võitlusega klandestiinse ehk salajase (clandestinus) abielu vastu, mis oli sõlmitud salajase kokkulepe alusel. Rouni kirikukogu otsustas 1092. aastal (Mansi, Sacrorum conciliorum nõva et amplissima collectio XX, v 38; cap. XIV):

„Abielusid ei tohi sõlmida varatult ja kiirustades. Üksnes kainemõistuslikku peigmeest ja pruuti võib (samuti) kainemõistuslik preester õnnistada; enne nende laulatamist tuleb hoolikalt uurida nende põlvnemist. Ja kui seitsme sugulasastme piires leitakse mingit veresugulust, … ei tohi neid laulatada. Preester, kes selle vastu eksib, tuleb oma ametist tagandada.“

Kui kerge ka ei olnud neist sätetest aru saada, oli neid ometi ülimalt raske õiguses teostada. Kirikul kulus veel aastasadu, enne kui ta suutis Lateraani kirikukogul 1215. aastal veresugulaste abielukeelu lõplikult tagasi võtta neljanda astmeni (Mansi, Sacrorum conciliorum nõva et amplissima collectio XXI, v 1037):

„Abiellumist takistav asjaolu peab tulevikus ulatuma ainult neljanda astme suguluseni või hõimluseni, sealt alates võib üldiselt abielukeeldu oluliselt kahjustamata sellest mitte kinni pidada. Neli sobib nimelt hästi lihaste sugulaste keeluga, mille kohta apostel ütleb, et mees ei valitse oma liha, vaid naine, ja et ka naine ei valitse oma liha, vaid mees. Sest kehas on neli mahla, kuna ta koosneb neljast elemendist.“ (lk 179)

Võrratu argumentatsioon.

Puhas õigusõpetus

See on õigusõpetus ja see on puhas. 

 

Samas tihti aga öeldakse: puhas õigusõpetus ei suuda täita oma metoodilist põhinõudmist ja on ise üksnes teatud poliitilise väärtushoiaku väljendus. Kuid millise? Fašistid kuulutavad selle õpetuse demokraatlikuks liberalismiks, liberaal- või sotsiaaldemokraadid peavad seda fašismi teerajajaks. Kommunistid lükkavad puhta õigusõpetuse tagasi kui kapitalistliku riigiusu ideoloogia, natsionalistid ja kapitalistid teevad sama, käsitades seda kord äärmusliku bolševismina, kord varjatud anarhismiga. Mõne väitel on puhas õigusõpetus vaimusuguluses katoliikliku skolastikaga, teised usuvad temas ära tundvat protestantistlikule riigi- ja õigusõpetusele iseloomulikke tunnuseid. On neidki, kes soovivad seda õpetust häbimärgistada ateismina. Ühesõnaga, ei olegi poliitilist suundumust, millest puhast õigusõpetust poleks kahtlustatud. Ometi tõstab just see asjaolu kõige paremini puhta õigusõpetuse puhtust. (lk 11-12)

Järeldus on küsitav. Suure segaduse hoiaks ära selgitus, millest see õigusõpetus „puhas“ on. Võin etteruttavalt öelda, et vastus on loomuõiguslikest selgitustest, kus õigust nähakse õigena, sest see on ratsionaalne, jumalik või looduslik ja seega õige.

Loodusteadused suutsid saavutada peaaegu täieliku sõltumatuse poliitikast üksnes seetõttu, et nende võidu eest seisis veelgi võimsam ühiskondliku huvi – tehnoloogiline progress, mida saab tagada ainuüksi vaba teaduslik uurimine. (lk 12)

Jällegi sama küsimus. Millest vaba? Vaba teaduslik uurimine ei tähenda sõltumatust poliitikast, vaid seda, et teadusliku uurimuse lõppjäreldused peaksid olema vormingus, mida saab sõltumata poliitilisest korrast rakendada. Nt gravitatsioon ei erine riigiti vmt. Õigusõpetusel ei ole midagi pakkuda, mida saaks sõltumata poliitikast rakendada, kuna õiguse rakendus ongi poliitika. Mul on suur skepsis igasuguse „puhtuse“ suhtes. Enamasti viivad puhtuseotsingud räpastesse kohtadesse.

See teooria kirjeldab ennast „puhta“ õigusteooriana, kuna on suunatud ainult õiguse tunnetamisele ja püüab eemaldada sellest tunnetusest kõik, mis ei kuulu rangelt õigusena määratletud tunnetusesemesse. Puhas õigusõpetus püüab niisiis vabastada õigusteaduse kõigist välistest elementidest. See on tema peamine metodoloogiine põhimõte. Ehkki see põhimõte võib paista enesestmõistetavana, näitab pilk traditsioonilisele õigusteadusele 19. ja 20. sajandil selgelt, kui vähe vastab see teadus puhtuse nõuetele. Jurisprudents on läbinisti ebakriitilisel viisil takerdunud psühholoogiasse ja bioloogiasse, eetikasse ja teoloogiasse. (lk 15)

Pean tunnistama, et hoolimata asjaolust, et tean olevat eetika ja õiguse kaks eraldi asja, siis sellest hoolimata tekitab huvi „puhtuse“ vastu just see, kuidas eetika õigusest eraldada. See vist iseenesest ongi põhiline vastus küsimusele millest see õigusõpetus vaba on.

Niisiis tuleb eristada teo subjektiivset ja objektiivset tähendust. Subjektiivne tähendus võib, ehkki ei pea langema kokku objektiivse tähendusega, mis omistatakse teole kõigi õigusaktide süsteemis, s.t õigussüsteemis. Oma subjektiivse tähenduse järgi pidi kuulsa Köpenicki kapteni tegu¹ olema haldusotsus. Objektiivselt polnud see aga mitte haldusotsus, vaid õigusrikkumine. (lk 17)

1. „Köpenicki kapten“ oli endine sunnitööline Wilhelm Voigt, kes vanakraamiturult ostetud kaptenimundrit kandes käskis 16. oktoobril 1906.a rühmal sõduritel endale järgneda, tungis Köpenicki raekotta, „vahistas“ linnapea ja röövis linnakassa. 1931. aastal kirjutas Carl Žuckmayer selle episoodi põhjal näidendi „Köpenicki kapten. Saksa muinasjutt kolmes vaatuses“. Tlk.

Eristus, mis tasub hilisemaks kõrvale panna. Muidugi peitub siin ka probleem, millel see eristus tegelikult tugineb? Kas pole mitte kogu õigus sellises tähenduses subjektiivne? Ja kui mitte, siis tuleks vähemalt tunnistada, et selline eristus tähendab poliitikaga segunemist ja mitte „puhas“ olemist.

Norm toimib tõlgendusskeemina. Norm ise luuakse õigusaktiga, mis omakorda saab tähenduse mõnelt teiselt normilt. Meeltega tajumatu omadus, et teokoosseisu näol on tegemist surmanuhtluse täideviimise ja mitte mõrvaga, tuleneb alles mõtteprotsessist – võrdlemisest karistusseadustiku ja kriminaalmenetlusnormidega. (lk 18)

Väga lihtne ja „puhas“ selgitus sellest, kuidas norm tõlgendab. Normid tuginevad normidele. Mul on tunne, et autor pisut ignoreerib asjaolu, et need normid, millele meie kompleksed seadused toetuvad, on seotud samavõrd inimeste endi „ebapuhta õigustajuga“, mitte pole puhtad käitumuslikud normid või teod, mida me aktiivselt mõtestame. Näiteks, inimesed eeldavad (norm), et surmamõistjal on läikiv ja poleeritud puust haamrikene ja omalaadne kostüüm. Vahest sellest piisabki, et luua kehtiv õiguskord?

Kui puhas õigusõpetus püüab tunnetada norme, kui ta püüab midagi õiguslikuna mõista, siis pole see tunnetus suunatud mingisugustele psüühilistele protsessidele või materiaalsetele sündmustele. Midagi õiguslikuna mõista ei saa tähendada muud kui mõista midagi õigusena. Tees, et õigusliku tunnetuse esemeks saavad olla vaid õigusnormid, väljendab tautoloogiat, sest õigus – millegi õiguslikuna tunnetamise ainus ese – ongi norm. Norm aga on kategooria, mida ei saa rakendada looduse valdkonnale. Kirjeldada looduses asetleidvaid sündmusi õiguslike faktidena ei tähenda muud kui väita, et kehtivad normid, mille sisu on teatud laadi vastavuses tegelikkuses juhtununuga. (lk 19)

Norm on norm on norm. Aga see ei vasta küsimusele, mis laadi vastavuses. Normi sisu tuntakse reaalsuses ära. Nt mõrvast saab mõrv pärast seda, kui teatud laadi käitumises on asetatud suhtesse õigusliku (normist lähtuva) tõlgendusega. Küsimus jääb, mis on õiguslike kategooriate endi aluseks? Mis neid "puhtana" hoiab? Miks peaks keegi tajutud sündmusi läbi normide tõlgendama? See on ise ka tegu, millel on tagajärjed. Kas õigus saab olla mitte õiguspärane?

Õigussotsioloogia ei sea uuritavaid nähtusi ühendusse mitte kehtivate normidega, vaid teiste tegelikkuse nähtuste kui põhjuste ja tagajärgedega. (lk 21)

Kõlab nagu sotsioloogia küll, jah.

Tavapärane vastuväide, et õiglus on küll olemas, kuid pole määratletav - või pole määratletav ühemõtteliselt, mis on seesama -, satub iseendaga vastuollu ning loob selle vastuoluga tüüpilise ideoloogilise suitsukatte väga valusale tõsiasjale: õiglus ongi irratsionaalne ideaal. Ükskõik kui asendamatu on õiglus inimese tahtmisele ja käitumisele, teadmisele pole ta ligipääsetav. Teadmisele on antud - täpsemini: üles antud - üksnes positiivne õigus. Mida vähem pingutatakse õigluse ja positiivse õiguse selgeks lahutamiseks, mida järeleandlikum ollakse õigust loova võimu püüde suhtes näidata õigust ka mingil viisil õiglasena, seda enam soodustatakse ideoloogilist hoiakut, mis iseloomustas klassikalist konservatiivset loomuõigusõpetust. Viimasele oli kehtiva õiguse tunnetamisest olulisem selle õigustamine, positiivse õiguse vääristamine, mis saavutatakse tõestamisega, et positiivse õiguse allikas on loomulik, jumalik või mõistuslik - niisiis täiesti õige - õiglane kord. Revolutsioonilisel loomuõigusõpetusel, mis mängib õigusteaduse ajaloos võrdlemisi väikest rolli, on vastupidine eesmärk: muuta positiivse õiguse kehtivus küsitavaks väitega, et see on vastuolus mingi absoluutse korraga. Nõnda lastakse õiguslikul tegelikkusel sageli paista halvemana, kui see tegelikult on. (lk 25-26)

Aga miks ei võiks seda teha? Siiani pole autor viidanud sellele, kus ja miks see "õiguslik tegelikkus" aset leiab. Seega, isegi kõige tühisem asi (nagu üksikisiku tujukõikumine) on sisuliselt hea põhjus õiguskorra uuega asendamiseks. Ja võib argumenteerida, et (nagu autor teebki), et puhta õigusõpetuse mõte ei olegi kehtivat korda õigustada või aidata seda uue ja parema leiutamiseks hukka, kuna see tegeleb "realistlikult" sellega, milline õiguskord on. Aga revolutsioonilised momendid õiguskorras tekivadki, mitte sellepärast, et keegi seaks kehtiva korda kahtluse alla, vaid sellepärast, et kord enam ei kehti ja õigussüsteemi alal hoidjal (enamasti riigil) tekib vajadus sellega kohaneda. Eelnevalt sisse toodud subjektiivse ja objektiivse erisus laguneb koost, kuid lisaks sellele ka võimalus üldse uurida "kehtivat õiguskorda", kuna see muutub vähemalt geograafiliselt määratlematuks.

Tunnetus rebib ikka ja jälle puruks loori, mille tahtmine asjadele laotab. Autoriteet, kes loob õigust ning püüab seepärast seda alal hoida, võib endalt muidugi küsida, kas tema tegevuse tulemuse ideoloogiavaba tunnetus on üldse kasulik. Ka need jõud, kes soovivad olemasolevat korda hävitada ja asendada selle mõne teise, paremaks peetavaga, ei pruugi osata niisuguse õigustunnetusega midagi peale hakata. (lk 27)

Kõik inimesed jaotuvad ühte neist kategooriatest. Vist.

Õigust küll ei kujutata enam ette igavese ja absoluutse kategooriana. Tunnistatakse, et selle sisu allub ajaloolisele muutumisele ning et positiivsena on õigus ajalistest ja ruumilistest asjaoludest tingitud nähtus. Ometi ei läinud idee absoluutsest õigusväärtusest päriselt kaduma, vaid elab edasi eetilises õigluse idees, millest hoiab kinni ka positivistlik jurisprudents. Ehkki otsustavalt rõhutatakse erinevust õigluse ja õiguse vahel, jäävad need vähem või rohkem nähtavate sidemetega teineteisega seotuks. (lk 28)

Kokkuvõttes loomuõigusest õiguspositivismile üleminek ei ole olnud täielik. Siin maal ma hakkan alles aru saama, et ma pole moraalseid kategooriaid päriselt enda peast kõrvale heitnud ning seepärast ka nii palju segadust.

Kui looduses on asjaolude vaheline seos kausaalsus, siis õiguses on see omistamine (sks Zurechnung). Just selles näeb puhas õigusõpetus õiguse iseäralikku seaduspära. Samamoodi nagu tagajärg viiakse tagasi põhjuseni, viiakse õigusjärelm tagasi juriidilise tingimuseni. Seda ei saa mõista nii, nagu põhjustaks juriidiline tingimus õigusliku järelmi. Viimane omistatakse juriidilisele tingimusele. Just seda peetakse silmas väidetega, et kedagi karistatakse delikti „tõttu“, sissenõue pöörati kellegi varale tasumata võla „tõttu“. Seos karistuse ja delikti, varale sissenõude pööramise ja tsiviilõigusrikkumise vahel pole mitte põhjuslik, vaid normatiivne. „Olemapidamine“, millena puhas õigusõpetus esitab positiivset õigust, väljendabki seda „omistamiseks“ nimetavat sidet ja ei midagi enamat. (lk 30)

Nüüd ma hakkan teose sisule juba pihta saama. Kuigi, see tekitab küsimusi igasuguse paralleelmaailmas toimuvate fantaasiate reaalsusele omistamise iseloomu kohta. Nt, näen kena välimusega inimest päikesepaistel muretult jalutamas. Mõtlen seksist. Oletades, et ma olen indiviid, kes muretseb palju kehtiva õiguskorra pärast ning tõlgendan seeläbi ka antud olukorda, mis seksini ei vii, siis näen ma suurt ebaõiglust ning nõuan ühiskondlikku muutust internetis.

Puhas õigusõpetus näitab, et õigust ei saa ebaõigusega rikkuda või murda, seda enam, et alles ebaõiguse teel jõuab õigus oma olemusliku funktsioonini. Ebaõigus ei tähenda õiguse olemasolu katkemist, nagu väidab tavapärane käsitlus õigusest. Hoopis vastupidi: ebaõigus kinnitab õiguse olemasolu, mis seisneb selle kehtimises – sunniakti kui ebaõiguse järelmi olemapidamises. (lk 34)

Ja nii saigi teoks see, millega ma arvasin, et autor hakkama ei saa ehk siis eetika ja õiguse eraldamine. Eetika ja teoloogia on autori järgi normatiivsed tunnetusliigid, sest nad „loobuvad kurjuse probleemi lahendamisel kurja määratlemisest palja headuse eitamisena“. Samas, laiemat pilti vaadates. Kogu see õigus kui normi omistamine jutt võib vabalt olla lihtsalt ebapädev, sest kas pole nii mitte iga spetsialiseerumise alaga. Kas füüsika pole mitte füüsikalise normi omistamine maailmale? Selline lähenemine ei vastust küsimusele, kuidas füüsikaseadus erineb seadusetähest, seega ka mitte selle kohta, kuidas õigust üldse millestki puhastada saab. Omistaja ise ei ole kunagi vaba, ei füüsikast ega ka ideoloogiast.

Seejuures jäetakse teadlikult tähele panemata käitumist saatev normatiivne mõte, kuna peetakse võimatuks uskuda, et oleva kõrval on iseseisva tähendusega olemapidava kategooria. Seadusandja või õigusteoreetiku väidet: „Seda, kes varastab, peab karistama“ käsitletakse pelgalt katsena mõjutada inimesi vargusest hoiduma seeläbi, et teised inimesed karistavad varast – püüdena luua inimestest teatud ettekujutusi, mille motiveerival toimel saavutatakse nende adekvaatne käitumine. (lk 38)

Olemapidamine on kategooria, milles peegeldub üksikisiku ettekujutus tulevikust, millest on lahutatud materiaalse maailma reaalne põhjuslikkus. Olemapidavus grupeerub ideoloogiateks ning peale ideoloogiliste narratiivide käärima minekut jääb vaid sõda identiteedi pärast – sõda õiguse üle kujutada ette olemapidamist. Tunnistades olemapidavuse kategooriat tasub siiski tervisliku eksistentsialisti kombel meenutada, et olemine on absurdne kategooria ja miski ei pea tingimata olema ja miski ei saa tingimata olema.

Pidada õigust tegelikkusega võrreldes ideoloogiaks, ent ühtlasi nõuda sellele ideoloogiavaba teooriat, pole sugugi nii vastuoluline, nagu näib. (lk 41)

Üks kõige segadusseajavam pool lehekülge jätkub sellele, mis ei vii suurt kuhugi. "Ideoloogiavaba" on ilmselt ajas tähendust muutnud. Mulle tundub, et puhtusest on siin saanud omamoodi ideoloogia. See, et miski on defineeritud millegi puudumise kaudu ei tähenda seda, et see ei sisalda midagi. Igasugune ideoloogiavastane mõttetöö on pea alati sügavalt ideoloogiline. 

Puhas õigusõpetus säilitab oma anti-ideoloogilise hoiaku seeläbi, et välistab positiivse õiguse kirjeldustest igasuguse loomuõigusliku õigusideoloogia. (lk 42)

Anti-platonism on asi, mis mulle tihti sümpaatne tundub. Küll aga jõutakse tihti niimoodi tühjale pinnale, kus aseaine puudub. Kohati on seda raamatut lugedes sama tunne. Ma tean küll seda mentaalset protsessi, kui oled ise ennast mingi alaga nii kurssi viinud, et võid alati mingitele vastandlikele seostele viidata, aga kui mingi saamatu nolk tuleb küsimusi esitama, siis ei saa ta kunagi aru, miks need asjad omavahel vastuolus ei ole, sest tema ettekujutuse lähtealuseks on mingi raamistik, millega antud teema juures pole tegelikult kuraditki peale hakata.

Nagu ülal juba märgiti, ei loobunud 19. sajandi positivism täielikult õiguse legitimeerimisest metapositiivse väärtuse abil, ehkki tegi seda üksnes kaudselt, justkui oma mõistete pealispinna all. Nii ei õigustata positiivset õigust enam mitte niivõrd sellest erineva ja kõrgema õigusega, vaid õiguse mõiste enesega. (lk 43)

Siit kumab läbi asjaolu, et õiguse õiguseks nimetamine on tegelikult loomuõiguslik õigustus status quo-le, kuna õigust kui nähtust peetakse heaks ja inimlikuks, õiguslike kategooriate puudumist seevastu ebainimlikuks. See tuletab mulle meelde ülikoolist kellegi ettekannet tööst, mis jõudis järelduseni, et töö lõpeb siis kui töö kontseptsioonina unustatakse ära ning kogu ühiskondlik tegevus toimub nö „tööväliselt“. Sellised umbteed on paratamatud kui üritatakse analüüs materiaalsetest tõsiasjadest puhastada.

Nõnda kinnitab üldine õigusõpetus, et objektiivsena on õigus norm, normikogum, s.t kord; subjektiivsena samas midagi sootuks erinevat, viimastega ühise soomõiste alla haaramatut, ja nimelt: huvi või tahe. (lk 44)

Autor siis leiab, et klassikaline idee, et subjektiivsest huvidest kasvab välja (nii loogilises kui ajaloolises mõttes) üldkehtiv kord ehk norm on rumalus. Jällegi pisut anti-platonismi. Great job!

Subjektiivne õigus ei erine objektiivsest õigusest, vaid ongi seesama objektiivne õigus, kuivõrd viimane sätestab ebaõigusjärelmi, mis on suunatud konkreetse subjekti vastu (kohustus) või annab mingi järelmi subjekti käsutusse (õigustus). Kui subjektiivne õigus taandatakse nõnda objektiivsele õigusele, tuuakse tagasi tema rüppe, siis on välistatud igasugune ideoloogiline kuritarvitus. Eeskätt aga ei piirata õiguse mõistet enam õiguskorra ühe erilise tehnilise kujundivormiga. Kapitalistliku õigusloome ajalooline tingitus võetakse arvesse juba õiguse mõistes. (lk 50)

Ühesõnaga, nii kuidas mina aru saan sellest, siis autor väidab, et isiku vabadused/õigused ei tulene isikust millegi „vabast tahetest“, „jumalast“ või „inimese eetilisest väärtusest“ kaasa antuna. Lisaks ei ole subjektiivsed õigused ka mingit sorti nagunii kehtiva õiguskorra laiendus, sest õiguskord on sund, samas kui üksikisiku autonoomia, vaba enesemääramine, on igasuguse sunnimehhanismi vastand. Autor väidab, et subjektiivne vabadus ja objektiivne sund ongi üks ja sama nähtus. Isikuvabadus on midagi, mis võtab õiguskorra ajaloolist kapitalistlikku tingitust arvesse, sest eraomand on mõneti printsiip, millele kõik ülejäänu toetub. Ma pole kuulnud näitest, kus oleks tagatud inimõigused, kuid poleks tagatud õigus eraomandile. Eraomandiga seotud õigused ilmselt eelnevad inimõigustele. Lisaks ütleb autor, et „korda, mis ei tunnusta inimesi selles mõttes vabade isiksustena, s.t korda, mis ei taga subjektiivset õigust, ei peeta üldse õiguskorraks.“ (lk 47) Ma jäin mõtlema, et feodaalkord on säärane õiguskord, milles puudub enesemääramisõigus puudub ning talupoegade poolt seda ilmselt ei peetudki õiguskorraks, vaid lihtsalt repressioonimehhanismiks. Ometi, kõrvalt vaadatuna maaomaniku vastutus on kaitsta oma talupoegi ja talupoegade vastutus on olla osa põllumajandusest ning maaomaniku vastutuse (turvalisuse) tarbeks inimkapitali ülejääki juurde toota ning kindlasti oli see juba keskajal reguleeritud mitmete õigusaktidega.

Isiku või õigussubjekti juriidiline mõiste ei tähista muud kui erinevate kohustuste ja õiguste ühtsust, s.t neid kohustusi ja õigusi sätestavate normide ühtsust. Üksikinimesele vastav „füüsiline“ isik on personifikatsioon, isiksustatud koondnimetus ühe inimese käitumist reguleerivatele normidele. „Füüsiline“ isik on kõigi nende kohustuste ja õiguste „kandja“, mida ei tohi tunnetuseset kahekordistades ette kujutada substantsina, vaid kui ühist omistuspunkti kohustuste ja õigustena reguleeritud inimkäitumise aspektidele. (lk 53)

Midagi lihtsalt mõistetavat vahelduseks.

Kui „isikut“ mõistetakse sellisel viisil, siis kaob ka näiline antinoomia üksikisiku ja kogukonna vahel, millesse takerdub traditsiooniline ühiskonnafilosoofia, kui väidab, et indiviid on samal ajal nii tervik kui osa kogukonnast. Objektiivse korra või selle rajatud kogukonna seisukohalt pole iseseisvat üksikisikut üldse olemas, sest üksikisikut kui sellist ei saa ühiskondlikule korrale suunatud teadmine haarata; arvesse tulenevad üksnes need tema teod, mis moodustavad korra sisu, s.t need, mida kord reguleerib. (lk 57)

Hea mõte. See on üks neist mõtetest, mis on mulle alati intuitiivselt ilmselge olnud, kuid samas on mul alati tunne olnud, et paljud ei nõustuks sellega. Kogukonnast rääkides üritatakse alati pöörduda isiku kõige sügavamate eetiliste ja isiklike motiivide poole rääkides mõttemallidest, kultuuritaustast jms, kuigi ilmselgelt me elame maailmas, kus kogukonna liikmed ei viitsi isegi arvet pidada, mida nende perekonnaliikmed mõtlevad, eetiliselt kaalutlevad ja kultuuriliselt hindavad.

Väide, et üksikisiku ja kogukonna vahel valitseb lahendamatu vastuseis, pole muud kui ideoloogia toetamaks teatud huvide võitlust mõne kollektiivsest korrast tuleneva piirangu vastu. (lk 57)

Siin peitubki ilmselt vastus sellele, miks „individualismist“ nii suur number tehakse. Individualistlik kultuur on see, kus keegi pole olukorraga rahul. Mitte, et rahulolematus iseenesest halb oleks.’

Ikka ja jälle tehakse katse samastada õiguskorra kehtivus ja mõjusus, mis paistab olevat põhjendatud muu seas sellega, et nõnda lihtsustuks oluliselt teoreetiline situatsioon. Ometi on see katse alati määratud luhtuma. Kui kehtivuses, s.t õiguse eripärases olemasolus, nähakse mingit laadi looduslikku tegelikust, siis ei ole võimalik tabada seda iseäralikku tähendust, millega õigus on suunatud tegelikkusele ja astub selle vastu. Üksnes siis, kui tegelikkus ei samastu õiguse kehtivusega, saab see olla viimasega kooskõlas või vastuolus. (lk 65)

Õiguskord ei sama, mis võim. Kui sul on võim, siis ei vaja sa õiguskorda. Kui sul on õiguskord, siis vajad sa võimu. „Muu seas“ on siin raamatus ka lahti kirjutatud. Seega võib olla, et ma saan millestki valesti aru. Oluline järeldus, mida sellest arutluskäigust teha, on see, et õiguskorda saab teeselda. Ja seda saab teeselda läbi totalitarismi. Totalitarismis näib kõik olevat perfektne: õiguskorda ei rikuta ning seega ei teki kunagi küsimust, kas oleks tarvis rakendada mingit sorti õigusjärelmeid. Ainuke asi, mida totalitarismis rikutakse, on see, et õiguskord ise seatakse kahtluse alla. Iga kuritegu muutub kuriteoks kehtiva korra vastu, mida (tasub tähele panna) päriselt ei eksisteeri. Hakkasin kirjutama „ekresteeri“, freudian slip.

Loomist määratlev norm asub kõrgemal, määratletud viisil loodud norm madalamal. Õiguskord pole niisiis mitte ühel astmel üksteise kõrval asetsevate õigusnormide süsteem, vaid astmeline, erinevatest õigusnormide kihtidest moodustuv kord. Normide ühtsus tekib seostes, mis väljendub selles, et ühe normi loomine ja seega kehtivus pärineb mõnest teisest normist, mille loomist määratleb omakorda mõni teine norm – regress, mis ulatub viimaks alusnormini, hüpoteetilise alusreegli ja seega kõrgeima kehtivusaluseni, mis rajab kogu loomisahela ühtsuse. (lk 68)

Mitte, et mul midagi sisukat öelda oleks. Lihtsalt tahtsin midagi „astmelise ülesehituse“ kohta tsiteerida. Peamiselt seepärast, et see on üks ettekujutus, mida Hans Kelseni mõtetest tänapäeval paljud enam ei jaga – tema arusaama, et õiguskord on terviklik ja astmeline. Mine võta kinni. Abstraktsete nähtuste ruumilise ettekujutlemisega on alati see probleem, et lõpuks jääb küsimus: kas see on üldse teema juures kuidagi oluline või räägime me tegelikult millestki muust?

Et põhiseadus soovib ka nii-öelda põhiseadusevastase seaduse kehtimist, nähtub aga tõsiasjast, et ta ei kirjuta ette mitte pelgalt seda, et seadusi peab looma kindlal viisil ja et neil peab olema või ei tohi olla kindel sisu, vaid kirjutab ette ka järgmist: kui seadus loodi nõutust erineval viisil või nõutust erineva sisuga, siis ei ole see sugugi kehtetu, vaid kehtib seni, kuni selleks määratud instants, nt põhiseaduskohus, kaotab seaduse põhiseaduses sätestatud menetluses. (lk 76)

Iga seadus, mis on vastu võetud põhiseaduses määratletud seaduslikel alustel, on kehtiv seadus, isegi kui seadustatud seaduse ebaseaduslikus on põhiseaduses seadusega määratletud, ning selleks, et sellise seaduse ebaseaduslikust seadusega seadustada, tuleb ebaseaduslik seadus põhiseaduses määratletud seaduslikus korras seaduslikult lõpetada. Ülesanne lugejale: paiguta lausesse jutumärgid õigetel kohtadele.

Nn „lünk“ pole seega midagi muud kui erinevus positiivse õiguse ja paremaks, õiglasemaks või õigemaks peetava korra vahel. (lk 87)

Mõte, mille põhjendusest raamatus ma ausalt väga aru ei saanud, kuid väidetega nõustusin sellegipoolest. Võib-olla on selline mõte seaduselüngast tänapäevaks lihtsalt omaks võetud. Kuigi, kui seaduses A on öeldud, et asjaolud B, C ja D on määratletud seaduses E ning seadus E räägib ainult asjaoludest B ja C, siis tähendab see mida? Praktiliselt on vist lõpuks tegemist ainult suhtumisküsimusega, kas sellised sisemised loogilised vastuolud peavad saama lahendatud või on see ebaoluline.

Riigi nn „koostisosad“ – riigivõim, riigiterritoorium ja riigi rahvas – kujutavad endast pelgalt riikliku korra kehtivust kui sellist, niisamuti selle korra ruumilist ja isikulist kehtivusala. (lk 102)

Õigusriik – pleonasm või tautoloogia?

Dualistlik konstruktsioon võtab paratamatult omaks fiktsiooni, mille kohaselt kehtib rahvusvaheline õigus riigi suhtes vaid juhul, kui viimane seda tunnustab. See fiktsioon lükkab ise ümber kõige sagedasema vastuväite rahvusvahelise ja riikliku õiguse suhte monistlikule konstruktsioonile: lahendamatute vastuolude võimalus nende kahe vahel. Kuidas peaksid niisugused vastuolud olema võimalikud, kui rahvusvahelist õigust tunnustab seesama „tahe“, kes kujutab endast riiklikku õiguskorda? Eriti, kui antakse endale aru, et see riigi nn „tahe“ pole muud kui antropomorfne väljend tähistamaks normide olemapidamist. Õigepoolest pole rahvusvahelise ja riikliku õiguse „vastuoluks“ nimetavalt tõsiasjal midagi pistmist loogilise vastuoluga. Tegemist on üksnes erijuhtumiga ülal käsitletud kõrgema ja madala astme normide konfliktist. (lk 116-117)

Rahvusvaheline õigus seisab kõrgemal riiklikust õigusest. Muud moodi ei saakski see olla, sest rahvusvahelise õiguse subjektiks on riigid, samal ajal kui riikliku õiguse subjektiks on isikud. Kui rahvusvahelises õiguses võetakse vastu seadus, mis läheb riigi põhiseadusega vastuollu, siis jällegi… miski pole katki. Õiguskorra olemasolu saabki nähtavaks vaid juhul kui keegi normi rikub. Hetkel veel ei ole pasanteeria nagu Viktor Orbani jaoks õigusjärelmeid leiutatud.

Puhta õigusõpetuse üks olulisemaid saavutusi on see, et teoreetiliselt kummutatakse suveräänsusdogma – peamine instrument, mida imperialistlik ideoloogia kasutab rahvusvahelise õiguse vastu. Ehkki selle saavutuse taga ei olnud mingit poliitilist siht, võib sellel ometi olla poliitiline mõju. Sest nõnda kõrvaldatakse takistus, mis on täiesti ületamatuna seisnud rahvusvahelise õiguse tehnilise edasiarendamise teel, iga katse teel jätkuvalt tsentraliseerida rahvusvahelist õiguskorda. Puhas õigusõpetus astub vastu väitele, nagu poleks niisugune arengu ühildatav rahvusvahelise õiguse loomuse või riigi olemusega, teisisõnu kõige sellega, mida väljendab suveräänsuse mõiste. Puhas õigusõpetus rebib lõplikult maski katsetelt anda suveräänsus mõiste abil loogilise ja seega loomuldasa ümberlükkamatu argumendi kuju tegelikult vaid poliitilisele argumendile, millele võib alati vastata samaväärse vastuargumendiga. (lk 123)

Nende kuldsete sõnadega lõpetan.