Kolmeosaline teos. Lugesin. Sain targemaks. Siin on teine osa.
Antiikajal peeti märkimisväärseks tõsiasja, et Platoni ja Speusippose õpilaste hulka olid kuulunud ka kaks naist: Axiothea ja Lasteheneia. Axiothea olevat häbenemata kandnud lihtsat filosoofirüüd – mis lubab arvat, et teiste tolle aja filosoofide kombel pidasid ka Akadeemia liikmed kinni riietumistavast, mis neid muudest inimestest eristas. (lk 79)
Lihtsust üldiselt ei peeta
häbenemisväärseks. Mis siin toimub?
Dialektikaga peaksid tulevad filosoofid „Politeia“ järgi* tegelema alles pärast teatud küpsuse saavutamist, kolmekümne- kuni kolmekümne viie aastaselt. (lk 80)
*Politeia 539d-e
Aeg on vist Leninit lugema hakata.
Olgu kuidas on, igatahes võime sellest järeldada, et Akadeemia oli vaba diskussiooni asupaik ning et skolastilist ortodoksiat ega dogmatismi seal ei olnud. (lk 82)
Huvitav palju on antiikfilosoofia uurijaid, kes selle järeldusega ei nõustuks?
[…]teadmised ei ole Platoni puhul kunagi puhtalt teoreetilised; teadmine on olemise teisenemine, ta on voorus, ning nüüd võime öelda, et ta on ka afekt. Platoni puhul võiks kehtida Whiteheadi vormel: „Mõistet rüütab alati mingi tunne.“* Teadus, koguni selline nagu geomeetria, on alati teadmine, mis haarab kogu hinge, mis on alati seotud Erose ja ihaga, tundepuhangu ja valikuga. „Puhta tunnetuse, st puhta arusaamise mõiste oli Platonile veel täiesti võõras,“ lisab Whitehead. „Professorite aeg ei olnud veel saabunud.“** (lk 89)
* Viidatud teoses: A. Parmentier, La philosophie de Whitehead et le problème de Dieu. Paris 1968, lk 222, märkus 83: „Mõistet rüütab alati mingi tunne: kas lootus või kartus, või viha, või põletav soov või analüüsimisnauding …“
** A. Parmentier, La philosophie de Whitehead, lk 410, märkus 131.
Lihtsalt üks väga poeetiline lõik teadmisest, mis annab ehk aimu ka sellest, et Platoni puhul käib jutt vähemalt teatud osas ka poeedist.
Märkigem möödaminnes, et justnimelt hellenismi perioodil, mis Aristotelese ajal algab, muutub kreeka kunst realistlikuks, kujutades ka labaseid süžeesid, alamate klasside tegelasi ja igasuguseid loomi.* (lk 104)
*J. Onians, Art and Thought in the Hellenistic Age. The Greek World View 350-50 BC. London 1979, lk 29 (seosest Aristotelese filosoofia ja hellenistliku kunsti vahel).
Mida siin vist öelda soovitakse, on see,
et Aristoteles on kunsti tõlgendaja. Ta näeb kogu maailma kunstiteosena ja tema
maitse kunstis on realism. Erinevalt varasematest perioodidest, kus uuriti
ainult asju, mida peeti tähtsaks või mingil moel argisusest kõrgemalseisvaks
nagu inimkeha või tähtede liikumine huvitub ta ka tavalisest.
„Vahetu huvi looduse ilu vastu […] on alati märk heast hingest.“* Selle põhjuseks on Kanti sõnul asjaolu, et too hing tunneb naudingut mitte üksnes looduse olendi välimusest, vaid ka selle olemasolust „ilma et segaks vahele meeleline külgetõmme või eesmärk, mille ta ise sellele omistab“. Nauding, mida tuntakse looduse ilust, on paradoksaalselt omakasupüüdmatu, huvitu huvi. (lk 105)
*Otsustusjõu kriitika (Kritik der Urteilskraft), § 42.
Huvitu huvi. See mõte on väga ilus. Mulle meeldiks seda mõelda üksikisiku tasemel. Aga samas kui mõelda looduse ilu hindamise ajaloo vastu, siis meenub, et Kant seisab looduse kõige kohutavama ekspluateerimise ajastu lävepakul.
Nagu Bodéüs on väga hästi näidanud, ei ole Aristotelese loengu näol tegemist „“loenguga“ tänapäevases tähenduses, kus õpilased püüaksid kes teab mis hilisema eesmärgi nimel hoolikalt üles tähendada õpetaja mõtteid“.* Siin ei püüta „informeerida“, valada kuulajaskonna vaimu mingit teoreetilist sisu, vaid siin püütakse õpilasi „formeerida“ ning üksiti toimetada ühist uurimistööd – see ongi teoreetiline elu. (lk 107)
* R. Bodéüs, Le Philosophe et la cité, lk 162
Säärased kasvatuslikud ideaalväited teevad mind alati skeptiliseks, kuna pedagoogid on üks väga vaimupime seltskond. Ka tänapäeva haridussüsteem ei püüa õpilasi vaid informeerida. Mõneti on informeerimise ja formeerimise erinevus võimusuhete teadvustamise aspekt. Koolikohustus tekitab neile, kes sinna minna ei soovi, paratamatult olukorra, kus formeerimisest saab ootuste osas informeerimine.
Mitte keegi pole olnud nii teadlik kui Aristoteles filosoofilise diskursuse kui teadmisvahendi piiridest.* Neid piire näeb ta kõigepealt tegelikkuses endas. Kõik, mis on lihtne, on keeles väljendamatu. Keel oma diskursiivsuse tõttu suudab väljendada vaid seda, mis on kompleksne, vaid seda, mida võib järjest osadeks jaotada. Ent keel ei suuda öelda midagi selle kohta, mis on jagamatu, nagu seda on näiteks punkt kvantiteedis; parimal juhul võib ta seda määratleda negatiivselt, selle vastandit eitades. (lk 108)
* R. Bodéüs, Le Philosophe et la cité, lk 187 jj.
Veider, et enamus filosoofilisi probleeme võib juba antiigist leida, kuid see, kus asuvad filosoofilise diskursuse piirid tundub küsimus, mida me kunagi antiikautoritega ei seosta, otsekui sooviga uskuda, et nende ajal oli veel kujutlus kõiki raskusi ületavast ja lõputust tarkust pakkuvast filosoofiast võimalik. Pole vaja mainida, et ilmselt ei olnud.
Kreeka filosoofia hellenistlikku perioodi on sageli esitletud allakäigufaasina kreeka kultuuris, mis olevat idamaadega ühendusse astudes väärastunud. […] Selline ettekujutus hellenismiajast, mis pärineb vististi 20. sajandi algusest,* moonutab tolle perioodi filosoofia kuvandit tihti veel tänapäevalgi. (lk 113)
* G, Murrat, Four Stages of Greek Religion. New York 1912 (3. tr, 1955), lk 119 jj, „The Failure of Nerve“. Peaaegu kõigi G. Murrayst hilisemate filosoofiaajaloolaste (nt Festugière’i ja Bréhier’) uurimused on sellest eelarvamusest määritud.
Natsid.
Nii või teisiti, tänu Rooma aja autoritele, nii vabariigiaegsetele (nagu Cicero, Lucretius ja Horatius) kui ka keisririigiaegsetele (nagu Seneca, Plutarchos, Epiktetos ja Marcus Aurelius), on kallihinnaline teave hellenismiaegsest filosoofiast meieni jõudnud. Sellepärast tulebki meil aeg-ajalt neile autoritele viidata, ehkki nad ise kuuluvad kõnealusest hilisemasse aega. (lk 116)
See on midagi ilmselget, mille peale ma ausalt varem väga mõelnud ei ole. Vahel aga tekivad ikka küsimused nagu miks räägitakse filosoofidest, kes elasid suure ajalise vahega kui samast fenomenist.
Küll aga avaldas kreeklastele muljet nonde „gümnosofistide“ – alasti tarkade“ – elulaad. Ajaloolane ja filosoof Onesikritos, kes samuti ekspeditsioonist osa võttis ja sellest veidi aega pärast Aleksandri surma ka kirjalikult jutustas, kirjeldab paljusid nende kommete üksikasju, sealhulgas suitsiidi enesepõletamise läbi. (lk 117)
Head eeskujud on olulised.
Niisiis, peaaegu alati, vähemalt hellenismaja lõpuni langevad, langevad omavahel kokku kool kui õpetuslik kallak, kool kui õpetuse andmise paik ja kool kui püsiv institutsioon, mille on ellu kutsunud asutaja, kellest lähtub ka koolis praktiseeritav elulaad ning sellega seotud õpetuslik kallak. Olukord muutub, kui enamik Ateena haridusasutusi hävitatakse. (lk 120)
Ma eeldan, et siin on mõeldud sõda roomlastega. Mida ma guugeldades õppisin on see, et mithridatism on praktika enese mürgi eest kaitsemiseks tarbides regulaarselt mittesurmavaid doose sihiga saavutada immuunsus. Kõik ei peagi omavahel seoses olema.
Sellest vaatepunktist paistab filosoofia olevat inimlike murede, ängistuste ja viletsuse teraapia – kusjuures selle viletsuse põhjuseks on küünikute meelest ühiskondlikud tavad ja piirangud, epikuurlaste meelest valede naudingute otsimine, stoikute meelest naudingu ja isekate huvide tagaajamine ning skeptikute meelest väärad arvamused. Kõik hellenistlikud filosoofid, pidagu nad end Sokratese pärijateks või mitte, tunnistavad koos viimasega, et inimesed on uppunud viletsusse, vaeva ja kurjusesse, sest nad elavad teadmatuses: kurjus ei ole asjades, vaid väärtusotsustes, mis on inimestel asjade kohta. (lk 124)
See lõik selgitab hästi filosoofia kui distsipliini ühtsust antiigis.
See iseäärasus eristab toonast õpetamist radikaalset õpetamisest, mis oli au sees järgmisel perioodil, keiserlikul ajastul alates 1. ja eriti 2. sajandist pKr, mil meistri ülesandeks saab tekstide kommenteerimine. (lk 125)
Tundub, et teisest sajandist alates pole see muutunud.
Koolkonna põhidogmade alatist meelespidamist pideva mälupingutuse teel nõudsid stoikud ka oma õpilastelt. (lk 128)
Siin on tegemist juba millegi monoteismilaadsega.
Sellepärast ongi dogmaatilised filosoofiad nagu epikuurlus ja stoitsism loomult rahvapärased ja misjonärlikud: kuna tehnilised ja teoreetilised arutelud jäeti spetsialistidele, võis need algajate ja veidi edasijõudnumate jaoks kokku võtta väikese hulga valemitega, mis olid omavahel tugevalt seotud ja seisnesid peaasjalikult reeglites praktilise elu jaoks. (lk 129)
„Sellepärast“ viitab siis sellele, et õpetustesse tekib teatav hierarhia, mida enne lugeda ja mida edasijõudnuna lugeda. Kuigi ma parasjagu Politeiat loen, siis on mul ikkagi küsimus, kas ka enne seda faasi eksisteerisid dogmaatilised ettekujutused, mida väljendatid ruumimetafoorides nagu „madal“ ja „kõrge“ hingeelu/tsivilisatsioon vms. Ja kuidas need varem erinesid?
Küüniku lahkulöömine maailmast on radikaalne. Ta põlgab ära kõik selle, mida tavainimesed peavad elementaarseteks reegliteks ja ühiskondliku elu möödapääsmatuteks tingimusteks: puhtuse, korraliku väljanägemise, viisakuse. Ta on meelega häbitu, masturbeerides nagu Diogenes või armatsedes avalikult nagu Krates ja Hipparchia, teda ei huvita põrmugi ühiskondlikud tavad ega kaasinimeste arvamus, ta põlgab raha, ei häbene kerjata, ei otsi elus mingit stabiilsust, elab „ilma linnata, ilma koduta, ilma isamaata viletsuses, hulkvel, üks päev korraga“. Tema pamp sisaldab vaid eluks hädavajalikku. Ta ei karda selle maailma vägevaid ja väljendab end kõikjal provotseeriva sõnavabadusega (parrhêsia). (lk 130)
Igal ühel peaks elus vähemalt üks selline eeskuju olema.
Niisiis praktiseerivad Pyrrhon ja tema õpilased meditatsioonimeetodeid. Pyrrhoni enda kohta jutustatakse, et ta otsis üksindust ja rääkis valjul häälel iseendaga; kui temalt küsiti, miks ta nõnda käitub, olevat ta vastanud: „Ma harjutan kasulikuks saamist.“ (lk 134)
Peaks ka kasulikuks saamist harjutama.
„Liha“ pole siin [epikuurluses] mingi anatoomiline kehaosa, vaid lausa fenomenoloogilises ning nähtavasti päris uues tähenduses kogu filosoofia ajaloos valu ja naudingu subjekt, st indiviid. (lk 135)
Individualistlikust perspektiivist on kogu epikuurlik ja kristlik õpetus lihahimust loobumisest alati tundunud mulle kui mingi veider autokannibalismi vorm.
Epikurose meelest on sokraatiline ja platonistlik valik hüvearmastuse kasuks pettekujutlus: tegelikult liigutab inimest üksnes naudingu ja huvide tagaajamine. Filosoofia seisneb aga oskuses otsinda naudingut mõistusega, st taotleda ainsat tõelist naudingut: puhast naudingut olemasolust. (lk 136)
Puhas nauding olemasolust eeldab surmahirmu puudumist. Eksistents on üürike asi, mis meilt kohe-kohe ära võetakse, ja seepärast on seda ka keeruline nautida. Kuigi surmahirmust ülesaamisega tegelevad ka ülejäänud koolkonnad, siis epikuurlus tundub omamoodi surmakultus olevat.
Loomulikud ja paratamatud on ihad, mille rahuldamine vabastab valust ja mis vastavad elementaarsetele, elulistele vajadustele. Loomulikud, aga mitteparatamatud on külluslike einete iha ja samuti suguiha. Ihadeks, mis pole ei loomulikud ega paratamatud, vaid tulevad tühjadest arvamustest, on rikkuse, kuulsuse ja surematuse piirideta ihad. (lk 139)
See on täpselt see, millest ma varem rääkisin. Minu eksistentsi eelduseks on suguiha ja külluslike einete iha olemasolu. Tekitab küsimuse, kas õige epikuurlane üldse soovis siia ilma sündida?
Niisiis on eesmärgiks jumalate- ja surmahirmu kaotamine. Sel otstarbel näitab Epikuros (eriti oma kirjades Herodotosele ja Pythoklesele) ühelt poolt, et jumalatel pole maailma loomisega mingit pistmist, et neid ei huvitagi maailma ega inimeste käitumine, ning teiselt poolt, et surm on meie jaoks tühiasi. (lk 141)
Ma kipun alatasa ära unustama, et selline asi nagu hirm jumalate ees on päriselt olemas ning seda tunnevad paljud inimesed. Sellest vabanemiseks on tarvis ka filosoofilist süsteemi. Mulle tundub, et see aitab paremini mõista Epikurose fenomeni.
See ongi üks Epikurose olulisi äratundmisi: ta ei kujutle jumalust jõuna, mis loob, valitseb ja sunnib oma tahet alamatele peale, vaid näeb selles kõrgema oleva täiust: õnne, hävimatust, ilu, naudingut, rahu. (lk 143)
Ühesõnaga, varem jumalate hirmu all elanu saab nüüd neid oma ideaaliks seada. Tundub üpris kohutav.
Epikurose isik mängis siin muide alati peaosa. Epikuros ise oli esitanud printsiibi: „Käitu alati nii, nagu sind näeks Epikuros“* ja epikuurlased kandsid seda juhtmõtet edasi: „Me allume Epikurosele, kelle eluviisi oleme valinud.“** Võib-olla just sellepärast omistasid epikuurlused nii suurt tähtsust ka koolkonna rajaja portreedele, mis figureerisid mitte üksnes maalidel, vaid ka sõrmustel.*** Epikuros oli oma õpilaste jaoks „jumal inimeste seas“**** - tarkuse kehastus ja eeskuju, keda matkida.
*Seneca, Moraalikirjad Luciliusele, 25, 5.
**Philodemi Peri Parrhesias. Ed. A. Olivieri. Lipsiaw 1914, lk 22
***Sellest räägib B. Frischer raamatus „The Sculpted World“.
****Epikuros, Kiri Menoikeosele, § 135; Balaudé, lk 198
Kõlab nagu Stalini elulugu.
Ühiselu nauding ei välistanud muide ka orjade ja naiste osalust. See oli tõeline revolutsioon, mis märgib ka täielikku õhkkonnamuutust võrreldes Platoni Akadeemia sublimeeritud homoseksuaalsusega. (lk 147)
„Sublimeeritud“ homoseksuaalsusega. Ma lihtsalt ei tea miks.
Ernst Hoffmann on imetlusväärselt avanud epikuurliku eluvaliku tuuma, kirjutades:
Eksistentsi tuleb kõigepealt pidada puhtaks juhuseks, et seda võiks edaspidi läbi elada kui ainulaadset imet. Kõigepealt ütleb endale selgelt aru anda, et eksistents on paratamatult ainukordne, suutmaks edaspidi pühitseda kõike, mis on temas asendamatu ja unikaalne.* (lk 149)
*E. Hoffmann, Epikur, rmt-s: M. Dessoir, Die Geschichte der Philosophie, 1. Wiesbaden 1925, lk 223.
Ma isegi ei tea enam, mis asi see epikuurlus on.
Stoitsistlik valik paigutub seega samal joonele sokraatilise valikuga ning on diameetriliselt vastandlik epikuurliku valikuga – õnn ei seisne naudingus ega individuaalses huvis, vaid hüve nõudmistes, mida sisendab mõistus ja mis on indiviidist kõrgem. Stoitsistlik valik vastandub ka platonistlikule, kuivõrd tahab, et õnn, st moraalne hüve oleks ligipääsetav kõigile maapealsetele. (lk 150)
Võrdlev filosoofia.
Kui viimaste [epikuurlaste] meelest moodustavad kehad aatomite ühenditest, ei moodustu neist tõelist ühtsust ja maailm koosneb kõrvuti asetsevatest elementidest, mis omavahel kokku ei sula. […] lõpmatus tühjuses moodustuvad lõpmatud maailmad. Stoikute meelest, vastupidi, on kõik kõiges muus, kehad on orgaanilised tervikud, Maailm on orgaaniline tervik ja kõik juhtub mõistuspärase paratamatuse läbi; lõpmatus ajas on üksainus kosmos, mis kordub lõpmatu hulk kordi. (lk 152)
Ühesõnaga epikuurlase positsioonilt on inimene üksi, eraldatud, ainukordne ja lõpuks ka tähendusetu. Ma ei saa aru, mid loogika järgi epikuurlased mõistuse või mõtlemise rolli oma maailmavaatesse toimetavad?
Marcus Aurelius soovitab meil avalduv objekt (st sündmus või asi, mis äratab meis emotsiooni) justkui „füüsiliselt“ määratleda, vaadelda seda „tervikuna tervenisti eritledes, milline ta on oma alasti olluse poolest, ja öelda endale tema oma nimi […].* Säärane harjutus seisnebki selles, et jäädakse tegelikkuse kui sellise juurde, lisamata talle väärtusotsustusi, mida sisendavad meile kokkulepped ja tavad, eelarvamused või kired:
Nagu maiuspalade ja muude selliste roogade puhul kujutlemine, et see on kala laip, see aga linnu või sea laip, või jälle, et falernumi vein – see on viinamakobara mahl, ja purpuräärisega tooga limuse verega määritud lambavill; ning sigitamisel – ematupe hõõrumine ja lima eritamine koos mingi krambiga […].** (lk 159)
*Marcus Aurelius, III, 11; vrd lk 156, märkus 372
** Marcus Aurelius, VI, 13.
Oled kunagi näinud, kuidas mõni ebameeldiv keskealine härrasmees, suutmata kõrvalistuja veganlust mitte oma probleemiks teha, märgib, et ta parasjagu sööb sea laipa, olles ise väga elevil, et suutis identifitseerida objekti reaalsuses. See ongi filosoofiline vaim!
Muide, sündmustega ei pea soostuma alles siis, kui need on juhtunud, vaid nendeks tuleb ka valmistuda. Üks tuntumaid stoitsistlikke vaimseid praktikaid seisnes „hädade“ „eelharjutamises“ (premeditatio), st ettevalmistavates harjutustes katsumusteks. (lk 160)
Stoitsism ei kõla sugugi rõõmsalt.
Hädade ja surma ettenägemise harjutusega jõuame muide märkamatult praktiseeritava füüsika juurest praktiseeritava eetika juurde. (lk 161)
St kui ma tean, mis juhtuma hakkab, siis ma pean mõtlema, kuidas ma reageerin ning tegema eetilisi otsustusi juba enne sündmust.
Astronoom Aristarchos Samoselt (3. sajand eKr) esitas hüpoteesi, et Päike ja tähed püsivad paigal ning et planeedid ja Maa keerlevad ümber Päikese, pööreldes samal ajal omaenda telje ümber. Stratonilt Lampsakosest, kes õpetas materialistlikku füüsikat, on säilinud eksperimentaalse füüsika alalt (peamiselt tühjuse kohta). (lk 163)
Aristotelliaanid rokivad täiega.
Filosoofilise diskursuse kõrvaldamiseks on tõesti vaja filosoofilist diskursust. Me tunneme skeptilist filosoofilist diskursust tänu Sextus Empiricusele, 2. sajandi lõpus pKr elanud arstile, kelle kirjutised sisaldavad ka väärtusliku teavet skeptilise filosoofiavoolu ajaloo kohta. Skeptikud pidasid elulaadi osas eeskujuks Pyrrhonit. Ent igatahes näib, et skeptilise filosoofiadiskursuse tehniline põhjendus sõnastati märksa hiljem, võib-olla alles 1. sajandil eKr: Ainesidemos* loetles üles kümme tüüpi argumente, mis õigustavad igasugusest otsustamisest hoidumist. (lk 168)
*Pürronismi põhijooned, I, 36-39, Dumont, lk 49; D. L., IX, 79-88.
Pyrrhon siis c. 360-270 eKr. Googeldasin kogemata tuntud kreeka filosoofi Purrhoni, ei leidnud marmorbüste kassidest - raisatud võimalus.
Skeptiku eluseaduseks saab elu ise, igapäevaelu, elu, mida elavad kõik inimesed: tarvitada tavainimeste kombel lihtsalt oma loomulikke ressursse, oma meeli ja mõistust, kohanduda oma riigi tavadega, seadustega, institutsioonidega; jälgida oma loomulikke soodumusi ja kalduvusi: süüa, kui on nälg, juua, kui on janu. (lk 169)
See on nii igav, et ma saan aru, miks skeptikuid enamasti eluviisiga ei seostata.
Meie käsutuses on arvukalt allikaid, mis paljastavad meile seda radikaalset muutust õpetamise viisis, mis näib olevat alguse saanud juba 2. sajandil eKr: teame näiteks, et Rooma riigimees Crassus oli 110. aastal eKr lugenud Platoni „Grogiast“ Akadeemia filosoofi Charmadase juhendamisel.* Muide, tuleb tingimata täpsustada, et filosoofiline kommentaar on kirjandusžanrina väga vana. Juba 300. aastal eKr oli platonist Krantor koostanud kommentaari Platoni „Timaiosele“. Radikaalne muutus, mis leiab aset umbes 1. sajandil eKr, seisneb asjaolus, et nüüdsest omandab filosoofia õpetamine ise teksti kommenteerimise vormi. (lk 171)
*Cicero, Oraatorist (De Oratore), I, 11, 47.
Kõik see tundub nagu kultuurikatkestus.
„Kaldea oraaklid“ näivad olevat kirjutatud ja avaldatud ilmutusena 2. sajandil pKr. Uusplatonistid peavad neid tekste pühakirjaks. Mida vanem on filosoofiline või religioosne doktriin ja mida lähemal on ta inimkonna algolekule, kus Mõistus on kohal kogu oma puhtuses, seda tõesem ja auväärsem ta on. Seega on tõe normiks ajalooline traditsioon, mõistus ja autoriteetsus langevad ühte. Kelsos, üks kristlusevastaseid poleemikuid, pani oma teose pealkirjaks „Tõeline Logos“, mõeldes selle all „Muistset normi“ või „Tõelist traditsiooni“. (lk 176)
Milleks sulle tõde kui sul on võim? Ma ei tea küll täpselt, milles tema kristlusevastased argumendid seisnevad: jumalale inimese kuju andmine?
Seega näib tõesti, et alates 2. sajandis pKr, nagu tõestavad ka arvukad allikad, hakati filosoofias nägema tõusvas joones kulgevat vaimset teekonda, mis vastab filosoofia osade hierarhiale. Eetika tagab hinge esialgse puhastamise, füüsika toob ilmsiks, et maailmal on trantsendentene alus, ja kutsub üles otsima kehatuid entiteete; metafüüsika ehk teoloogia, mida nimetatakse ka epoptikaks, sest nagu müsteeriumides, on siingi tegu initsatsiooniterminiga, teeb viimaks võimalikuks Jumala kontemplatsiooni. (lk 178)
Ma esitlen siinkohal üht enda filosoofilist alusdogmat: teadmiste, moraalsete tõdede või muude väärtuslike hingeelu elementide hierarhiasse jagamine on alati märk nende samade elementide puudumisest – vormi asendumisest sisuga.
Uusplatonism pärast Plotinost, mida esindavad ennekõike Iamblichos, Syrianos, Proklos ja Damaskios, võiks esmapilgul paista Plotinose hierarhilise süsteemi edasiarendusena. Tegelikult aga iseloomustab seda, nagu juba öeldud, hiigelsuur pingutus sünteesida omavahel kogu antiikaja filosoofia- ja religioonitraditsiooni kõige erinevamaid elemente. (lk 193)
Üritan meelde jätta. Aga ühtlasi see on ka väga veider hinnang neile filosoofidele. Asetab nad väljaspoole traditsiooni.
Ilmselt praktiseerivad nemadki filosoofiliselt askeesi ja voorust, kuid samavõrd tähtsaks või Iamblichose puhul isegi tähtsamaks peavad nad seda, mida nimetavad „teurgiliseks“ praktikaks. Sõna „teurgiline“ tekib alles 2. sajandil pKr; see on arvatavasti pärit „Kaldea oraaklitest“, kus tähistas riitusi, millel oli võime puhastada hinge ja selle vahetut kandjat“, astraalkeha, et hing saaks jumalaid kontempleerida. (lk 195)
Sellistest arengutest lugedes ma olen nii kinni arusaamas, et see on see tuntud olukord, kus autoriteetsena tunduvad sõnad võtavad sisulise tähenduse üle ning tekib teatav diskussiivne viirusklomp, mis lihtsalt säilitab oma struktuuri, ilma et keegi, hoolimata tuhandest kommentaarist, päriselt mõistaks, miks see struktuur oluline on või mida see üldse tähendab. Sellise diskursiivse viiruse ehk religiooni teke viib päris filosoofia (selle mis veel tõest huvitunud on) edasi järgmisele arenguastmele, kus neid klompe üritatakse mõtlemisest eemal hoida. Paljud on märkinud, et uusaegne filosoofia on sisuliselt religiooni kriitika.
See teurgia vallutuskäik platonismi on meie jaoks väga mõistatuslik. Raske on mõista, miks antiikaja lõpu uusplatonism teurgilised praktikad filosoofilisse praktikasse kaasas. Nagu Henri Dominique Saffrey on rõhutanud,* võib seda suhtumist seletada hilisemate uusplatonistide ettekujutusega inimese kohast jumalikkuse suhtes. Kui Plotinos arvas, et inimhing on enese teadmata alati Intellekti ja vaimse maailmaga kokkupuutes, siis hilisemad uusplatonistid arvavad, et hingel, mis on langenud kehasse, on vaja uuesti jumaliku poole tõusmiseks läbi teha materiaalseid ja meelelisi riitusi. Kokkuvõttes on tegu samasuguse skeemiga nagu kristluses, mille järgi pärispatust rüvetatud inimene saab Jumalaga ühendusse astuda vaid lihaks saanud sõna ja meeleliste märkide - sakramentide - vahendusel. Mõlema vaimse liikumise, uusplatonismi ja kristluse järgi, mis teineteisele vastandudes antiikaja lõppu valitsevad, ei saa inimene end omal jõul päästa, vaid vajab selleks jumalikku algatust. (lk 196)
* Vt A. Sheppard, Proclus' Attitude to Theurgy. - Classical Quarterly, 32. 1982, lk 212-224; H.-D. Saffrey, From Iamblichus to Proclus and Damascius. - Classical Mediterranean Spirituality. Ed. A. H. Armstrong. New York 1986, lk 250-265. 493 H.-D. Saffrey, Recherches sur le néoplatonisme après Plotin, lk 54-56.
Miks ma üldse kommenteerin kui lõpuks on samad järeldused välja toodud?
Diskursus aga on filosoofiline vaid juhul, kui ta teiseneb elulaadiks. See kehtib platonistliku ja aristotelliku traditsiooni puhul, milles filosoofiline elu tipneb mõistusel rajanevas elus. Kuid see kehtib ka küünikute puhul, kellel filosoofiline diskursus kahaneb miinimumini, vahel vaid mõne žestini; sellegipoolest peetakse ka küünikut filosoofiks, koguni filosoofia eeskujuks. (lk 197)
Väga vastupidine arusaam filosoofilisest diskursusest tänapäeval. Ühtlasi, arusaam küünikutest kui teatavas mõttes kõige minimaalsema filosoofia esindajatest, on huvitav.
Alates Karl Meuli ja Eric Robertson Doddsi töödest on šamanismis soovitud näha punkti, millest võrsub kreeka filosoofide ettekujutus hingest, hinge ja keha lahususest, ning millest tulenevad ka vaimse keskendumise tehnikad ja hinge kehaväliste rändude kujutlused. Alates Mircea Eliadest on šamanismis nähtud ka ekstaasitehnikate lähtepunkti. Mina isiklikult olen sedalaadi seletuse suhtes äärmiselt tõrges - peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks, isegi kui tunnistada seda šamanistlikku eelajalugu, ei saa sellest kuidagi järeldada, et meid huvitavatel vaimsetel harjutus- tel oleks vähimatki pistmist šamanistlike rituaalidega, kuna need harjutused on, vastupidi, seotud range vajadusega mõistusliku kontrolli järele - vajadusega, mida märkame esimeste Kreeka mõtlejate, samuti sofistide ja Sokratese juures. Seega on oht, et liiga kitsas komparativism muudab vääraks ettekujutuse, mille oleme endale kreeka filosoofiast loonud.
Teiseks, mulle näib, et filosoofiaajaloolased loovad endale šamanismist tugevalt idealiseeritud ja spiritualiseeritud ettekujutuse, mis võimaldab neil näha šamanismi igal pool. Näiteks, kas räägime ikka Sokratesest, kui nõustume Henri Jolyga:
Nüüdseks on antropoloogilise tõena omaks võetud, et Sokrates oli viimane šamaan ja esimene filosoof.*
*H. Joly, Le Renversement platonicien. Paris: Vrin 1974, lk 67-69.
Jep, meie teadmised šamanismist on kaheldava väärtusega.
Filosoofiaajaloolased pole ehk piisavalt rõhutanud seda, kui märkimisväärne osa oli antiikfilosoofia õpetamises diskursusel, mis kirjeldas tarka. Siinjuures polnud tegu mitte niivõrd tarkade või eriti silmapaistvate filosoofide konkreetsete omaduste väljatoomisega - see ülesanne oli filosoofide elulugudel -, kuivõrd targa ideaalkäitumise määratlemisega. „Mida teeks tark ühes või teises olukorras?" Sel moel kirjeldati muide erinevates koolides sageli idealiseeritud kujul omaenda elulaadi iseärasusi. (lk 252)
Enamus televisioonist on selle ümberpööratud versioon. Annab negatiivseid näiteid sellest, mida rumal inimene teeks, et mitte samu vigu korrata.
Ometi leidub üks stoitsistlik paradoks, mis on palju tähendusrikkam: see väidab, et targaks ei saada vähehaaval, vaid äkilise teisenemise teel.* Tarkust, nagu oleme näinud, ei saa olla rohkem ega vähem. Sellepärast ei saa ka üleminek mittetarkuselt tarkusele toimuda progresseeruvalt, vaid järsu moondena.
* 66 SVF, III 221 ja 539-542; Plutarchos, Kuidas aru saada edasiminekust vooruses, 75c.
Tundub nagu siin võiks olla mingi absoluut kehtestatud, aga samas ei tasu ära unustada, et filosoof ei ole tark, vaid eneseteadlik loll.
Just epikuurlik eluvalik tekitas tarviduse anda filosoofilises diskursuses materialistlik seletus universiumi tekkele, veenmaks hinge, et jumalatel maailmaga asja ei ole. (lk 254)
Kas materialistlikke selgitusi ei eksisteerinud varemgi?
