Machiavellian Democracy - part III

 

John Dunn recently reminds us of an essential point made by Moses Finley decades ago: Western philosophy emerged in hostile response to democratic politics and society. Dunn and Finley highlight the enormous overlap between the oligarchic and philosophic critiques of Athens, an overlap best exemplified by Plato’s and, to a lesser extent, Aristotle’s writings. (lk 143)

Mina pakuks vaidlusele, kas Platon on totalitaristlik järgmise kompromissi. Nimelt, küsimus pole mitte üksikus filosoofis, vaid asjaolus, et filosoofia ja demokraatia ei käi hästi kokku. Filosoofia on julgelt ja suurelt eksimise kunst. Seal, kus demokraatia parandab püsivalt iseennast läbi masside osaluse ja võimu jaotumise filosoofia võtab ette aina suuremaid eksimusi.

The writings of Italian authors associated more directly with “republicanism” as such are just antidemocratic and oligarhically inclined, and can also be situated in close proximity to subversions or usurpations of popular governments: I refer specifically here to the philosopher-statesmen Marcus Tullius, Cicero, Leonardo Bruni, and Francesco Guicciardini. (lk 143)

Vabariikluse maine on nii kehv, et isegi diktaatorid ei taha oma riikidele “vabariik” nimeks panna (alati on mingi “demokraatlik…”), sest annaks äkki ära, mis värk on.

[…] Roman citizen-soldiers were gradually forced into worsening poverty as senators and their clients refused to share public lands with them; in fact, they even refused to employ poor citizens to work such lands, opting to hire much cheaper slave labor instead. The more the people clamored for land redistribution, the more the senate advocated the conquest of ever more distant lands. They did so hoping to acquire territory that only nobles, and not plebeians, could afford to make profitable. As a result of such policies, citizen-soldiers began to live for ever-longer periods of time with their commanders away from Rome, and thus became economically dependent on their generals, individuals to whom, instead of the republic, they now pledged their loyalty. (lk 143)

Siinkohal tuleb ära mainida ka, et autor ei süüdista Cicerot teadlikus pleebe jõustavate institutsioonide hävitamises, vaid sarnaselt Machiavellile üritab näidata, kuidas väheste huvid ei ole riigi huvid ja Cicerole surmaga lõppev kodusõdade kurss on juhuslikult kokkulangev aristokraatlik-vabariikliku usuga „parimate meeste“ valitsemisse, kuid samas mitte ka niiväga juhuslikult, arvestades, et väheste ja paljude huvid kipuvad alatasa omavahel konfliktis olema.

[…] Bruni, whom Hans Baron famously identified as the founder of Florentine civic republicanism, served as intellectual spokesman for the oligarchy replaced generations of popular rule exercised through guild corporatism in the Florentine Republic. Bruni celebrated, in classical philosophical terms, practices of popular “participation” that, in fact, had been quite recently denuded of any significance by the oligarchy headed by the Albizzi family. (lk 143-144)

Leonardo Bruni on kolmeosalise ajaloo kontseptsiooni algataja ja mind väga häirib, et ma tean tema seda punases hõlstis portreed, aga ma ei tea kuskohast või miks. Vabalt võib olla ükstapuha milline ajalooraamatu kaas. See konflikt tundub rohkem filosoofilise kui poliitilise iseloomuga. Natuke ehk liiga palju omistades võib väita, et klassikaline vabariiklus koos oma positiivsete vabaduste ja kohustustega omistab inimelule eesmärgi tema eest ja on seeläbi võimeline inimesi ka väärtuslikemaks või vähem väärtuslikemaks liigitama. Tänapäevane liberalism mõistab vabadust negatiivsetes terminites. See küsimus kuivõrd saavad poliitikud aru, et osalus, mida nad pakuvad on tähendusetu, ei jaotu sellel skaalal väga hästi. Küll aga siit raamatust võiks kaasa võtta mõttetera, et kui osalemine poliitikas on tagajärjetu, st pole päris, siis rahva arvamus kipub olema märkimisväärselt radikaalsem, kui juhul kui osalemisel on reaalsed poliitilised tagajärjed. Seega, võlts osalus poliitikas on alati hea viis kuidas klassikalise vabariikluse elitaarsust õigustada, sest kui rahva arvamusest midagi ei sõltu, siis arvavad nad üpris debiilseid asju.

[…] Guicciardini crystallized the aspirations of wealthy and notable citizens within republics and served as a crucial if unrecognized conduit between the republicanisms of Cicero and James Madison. After the Medici’s expulsion in 1494, Florence reinstated popular government: a governo largo characterized by a large, Athenian-style citizen assembly and, eventually, by magistrate appointment procedures that mixed lottery and election. In protest, Guicciardini proposed simple election as the proper mode of appointing magistrates and the establishment of a senate, where policy would be more substantively discussed and better decided than in the Great Council. (lk 144)

Guicciardini Wikipedia andmetel ka historiograafias selle poolest tuntud, et kasutas valitsuste dokumente allikatena. Ta oli see tüüp, kes Machiavellit elus hoiab nagu ma aru saan, arvestades, et Guicciardini sõbrad üpriski julgelt vabariigi kukutavad ja Machiavelli rolli küsitavaks muudavad. Seetõttu tundub, et siin on ka omajagu annus poliitilist realismi. Kui mõni gild või perekond on piisavalt võimukas, et edukas riigipööre korraldada ja ükstapuha kes pukki panna, siis miks ei peakski süsteem nende soovidele vastu tulema?

Following Quentin Skinner in certain important respects here, Pettit credits Machiavelli alongside Cicero, Harrington, Sydney, and Montesquieu as an author who does not embrace a “positive concept of liberty,” who does not associate freedom with “a self-determining democracy,” and who does not, first and foremost, prioritize “participation.” (lk 146)

Aiman vastuväiteid tulemas.

It might be said that Machiavelli’s theory legitimizes the people’s “natural” disposition of passivity while also justifying an “unnatural” or learned active political posture. Conversely, Machiavelli’s assertion that the elites’ appetite to dominate is insatiable, whether or not this can be demonstrated in every case, necessitates the extra-electoral safeguards against them, such as the class-specific offices and popularly judged political trials that I discussed in previous chapters, as well participation that is not only active but also antagonistic. (lk 146)

Kõike, mida lihtrahvas teeb peab kuidagi põhjendama ja põhjenduseks on rahva soov mitte olla… sõna „dominate“ võib tõlkida ka lihtsalt kui „valitsema“. Rahvas ei soovi, et teda valitsetakse. Semantilised pisiasjad. See on küll oluline on see, et rahvas vajab tegelikult motiveerivat põhjendust valitsemisest osa võtmiseks. Vabatahtlik kodanikuühiskond nagu tänapäeval tavaks, on ülimalt ebaefektiivne.

Pettit observes that „the worst hit,“ if armed with a veto when confronted with onerous but socially necessary policy proposals, “would be likely to block the initiative in the hope of inducing others to bear the costs.” In such circumstances, society as a whole would never benefit from advantages to be gained by, say, progressive tax arrangements, power plants, antipollution legislation, or needle exchange programs. (lk 151)

Parempoolse poliitika igapäevane reaalsus.

Furthermore, are countermajoritarian institutions more likely to serve the interests of privileged, well-resourced, and already insulated minorities rather than those of genuinely vulnerable minorities? The record of such institutions actually protecting the vulnerable minorities is, after all, decidedly mixed. (lk 153)

Spetsiifliselt vähemusi kaitsevad institutsioonid tekitavad priviligeeritud ja haavatavad vähemused või eksisteerib see jaotus juba varem?

Pettit’s extra-electoral, contestatory institutions function much more like the countermajoritarian ones typifying liberal constitutionalism – namely, upper legislative chambers and supreme courts – than they do popularly contestatory ones such as the Roman tribunate or the guild-specific, lottery-based practices characterizing Florentine politics. After all, elite-dominated, countermajoritarian institutions such as upper houses and supreme courts, despite being charged with the protections of minorities, nevertheless have proven notoriously susceptible to capture by or collusion with entrenched, highly resourced interest groups. (lk 155)

USA suunas üks kuri lõik.

Pettit worries that when the people confront issues such as sentencing or prostitution, rather than “consider the overall consequences of each arrangement and make a rational choice,” they instead take an unreflective “moral stand” and encourage their representatives, via the threat of punitive electoral sanction, to make bad policy. Pettit speculates that, in such circumstances, voters may use the ballot “primarily as a way of expressing their personal, often heartfelt stand on some issue of moral or religious significance”; to his mind, they are likely to “use their vote for the pleasure of expressive satisfaction.” (lk 156)

Siin on nii ilmselge ka asjaolu, et valitud esindajad teevad täpselt seda sama – eeldavad, mida valija neilt ootab ning võtavad vastu moraaliseerivaid ja rumalaid poliitikaid. Pettit’ poolt lahenduseks pakutav depolitiseerimine on ilmselt antidemokraatliku liikumise alge.

Pettit himself flirts with a creeping expansion of policy spheres that are largely insulated from popular judgement when, in another instance, he identifies public prosecution as a task that ought to be depoliticized. This is, I remind readers, one of the primary spheres over which Machiavelli assigns the people ultimate judgement (D I.7-8) (lk 157)

Varasemast on mul jäänud mulje, et Machiavelli räägib spetsiifiliselt poliitilise loomuga süüdistustest.

While Pettit […] sometimes gestures to the notion that elite prerogative is the greatest threat posed by contemporary democracy, he usually writes, especially when prescribing institutional reforms, as though majority tyranny is clearly the maximum political danger. (lk 158)

20. sajand oli ka väga selgelt omaette ajastu, kus „rahvas“ ja „enamus“ ei tähendanud enam seda, mida nad peaksid tähendama, vaid muutusid poliitilise sisuga mõisteteks, mille tähendusega üritati mängida. Seega, „enamuse türanniat“ võib mõista ka kui lihtsalt ideoloogilist kalduvust habeme ja vuntsidega ideolooge järgida. Võimalik, et see on ka kirjanduslik võte. Selleks, et raamatut poliitikast lugeda peab lugeja kaasa saama uskumuse, et ta on nüüd targem kui „rumalad“ ja „märatsevad“ massid. Preservatiividele apelleerimiseks peab sellist värki tegema. Nägin kusagil uuringut, et liberaalid vaatavad verd, õnnetusi ja katastroofe pikemalt ja preservatiivid vaatavad inimesi, kes selliseid asju vaatavad rohkem. „Rumala massi“ demonstreerimine on preservatiividele erilisuse tunde tekitamiseks valitud kunstiline vahend.

Ultimately, what exactly will keep expert commissioners sufficiently depoliticized, impartial, and attentive to the common good? Pettit’s answer is deeply Ciceronian: such commissioners wish to enhance “their reputation,” and to satisfy their “desire for esteem.”

Oh, for fuck’s sake!

Perhaps Pettit has good cause to be suspicious of opinions that average people express in conventional polls with no legally binding consequence. He draws on evidence suggesting that, when questioned for such polls, people very often express “frustration or exasperation or malice or something of the kind,” since, in such context, they know that they are not responsible for their opinions. (lk 160)

See vajab aeg-ajalt meelde tuletamist.

[…] Machiavelli thought that people collectively should guard against false negatives (i.e., ensure that government policies accurately reflect common avowable interests) by exercising legislative judgement themselves and that they should guard against false positives (i.e., object to government policies that adversely affect common interests) by directly exercising judicial authority and by quasi-directly exercising contestations through the tribunician veto. (lk 164)

Lihtsalt pani mõtlema kuivõrd see valeposiitivne/-negatiivne siin mõistmisel abiks on. Pean seedima seda veel hetke või paar.

[…] they [Cambridge scholars] neglect the fact that, in both practice and theory, republicanism has legitimated considerable arbitrary intervention by socioeconomic elites into the lives of ordinary citizens. (lk 166)

Julged süüdistused.

[…] I emphasize three important elements common to the republicanisms of Pettit, Cicero, Bruni, and Guicciardini: (1) each marginalizes or constrains the place of popular participation within the politics of republics; (2) each isolates general election as the principal means of appointing magistrates (that is, they reject or eschew alternatives involving lottery, an election-lottery mixture, class or occupational quotas for offices, etc.); and (3) each confers on a rather senatorial set of elites wide deliberative and decisional prerogative over policy questions concerning the common good, without formulating any clear criteria by which one could ascertain the appropriate limits to be placed upon elite judgement. (167-168)

Mul on halb harjumus igasugu asju õigustada, aga see kõik kõlab nagu esindusdemokraatia. Kas ei seisne nimetatud autorite aupositsioon just selles, et nad on meie maailmakorda pisut ennetanud? See, kuivõrd nad demokraatia vaenlased olid, pole niiväga teema.

[…] lotteries keep socioeconomic elites from monopolizing public offices, and elections supposedly sanction political elites retrospectively. (lk 173)

Üks neist asjadest on tänapäeva demokraatiatest enamasti puudu.

Political philosophers from Aristotle to Machiavelli assumed, and the many republics they analyzed confirmed, that the primary conflicts within republics would ensue between wealthy and less wealthy citizens. Why then did late- and post-eighteenth-century republicans abandon conceptual and institutional class-specificity while drafting their constitutions? When not in the excessively ochlophobic state of mind mentioned before, perhaps many were heartened by what seemed to be a dawning “pluralist” commercial age when a wide spectrum of social groups, relatively equal in power and influence, might supplant the rich/poor citizen cleavage that prevailed in the republics of previous ages. (lk 179)

Läänemaailma vabariiklus pole ehitatud just väga kindlale alusvundamendile.

Canada, Brazil, Denmark, and even China, among others, have empowered various „minipopuluses“ to participate directly in constitutional politics by, for instance, drafting electoral reform proposals, and such countries have voluntarily adopted the policy recommendations of these citizen assemblies on issues such as energy conservation and irradiated foods. (lk 182)

See on hea koht, kus lõpetada.

Machiavellian Democracy - part II

Machiavelli identifies at least three arenas in which the people exercise better judgement than do any other political actors, specifically, princes and the few: deciding political trials, appointing magistrates, and creating legislation. (lk 65)

Kõlab usutavalt. Sellele on mõned eeldused ka, millest hiljem juttu tuleb.

Small bodies like Florence’s executive committees, such as the Eight of Ward, with which Machiavelli was very familiar, are too prone to intimidation, collusion, or bias when they decide the fate of members of the ottimati. On the contrary, the sheer size of an assembly comprised of the entire citizenry, Machiavelli seems to suggest, (a) allows individual citizens the anonymity necessary to render judgement without worry of reprisal, and (b) overwhelms and neutralizes specific individuals or small “sects” who are motivated by partisan considerations for or against the accused (D I.7). (lk 67)

Massides peitub jõud.

Machiavelli argues that the friends and families of a citizen who has “committed wrongs” become partisan foes of the people that resorts to “extraordinary” – that is, arbitrarily violent – means. But when a prominent and powerful wrongdoer is punished through ordinary public and legal procedures, even or especially by the people, his family and friends do not subsequently become enemies of the people or partisans against the republic (D I.7). (lk 68)

Aristokraatlik impulss levib seal, kus puuduvad formaalsed protseduurid.

Machiavelli suggests that republics actually benefit when they correct this tendency by allowing the people to decide, publicly and officially, the difference between political fact and fiction. (lk 69)

Isegi kuulujuttude avalik lahkamine on vabariigile tugevdava mõjuga.

After all, Machiavelli observes, it was not false public opinion that ultimately undermined the Florentine Republic, but rather the republic’s failure to allow the people to transform their raw opinion into substantive judgement on Guicciardini, Valori, and Soderini – judgement that would have preempted the ensuing destructive behavior engaged in by elites. (lk 69-70)

Avalik arvamus pole kunagi kellelegi halba teinud.

Machiavelli attributes the people’s ability to discern better policies in no small part to their desire not to be dominated and to the correlation between this desire and the common good. (lk 78)

Vabadus on avalik hüve.

Whether or not he was aware of them, Machiavelli never mentions the Roman practices of weighing and ordering votes in ways that favored better-propertied citizens in the centuriated assembly. (lk 78)

Machiavelli maalib kallutatud pildi Rooma Vabariigist.

Why did all the writers treat the people so unfairly? Because they had no reason to fear otherwise: the writers perpetuated the bad opinion of the people prevalent in oligarchic and courtly circles, according to Machiavelli, “because everyone speaks badly of peoples freely and without fear, even while they reign” (D I.58). (lk 80)

Hea tähelepanek.

Tyranny, according to Machiavelli, arises when there exists “too great a desire of the people to be free and too great a desire of the nobles to command,” and when the ensuing conflict between them does not result in a situation where both “agree to make a law in favor of freedom” (D I.40) (lk 85)

Ma ootasin juba tükk aega midagi, kust saaks midagi “vabaduse vastast” välja lugeda. Üldjoontes on seni kõik olnud liiga positiivselt raamistatud. Lihtrahva vabadusepürgimustel peavad olema ka miskid negatiivsed tagajärjed.

The plebeians had demanded and numerous tribunes had tried to pass agrarian reforms since the earliest days of the republic. From the very beginning, the patricians had been putting into their own “custodial care” public lands and territories acquired from conquered enemies that in principle belonged to the entire commonwealth. When the people and the tribunes sought legal redress, Machiavelli claims that the senate responded by sending armies even farther afield to seize provinces that the plebs would not covet, or at least that they could not plausibly afford to make profitable (D I.37) (lk 87)

Selline poliitika siis tegi väejuhid ülearu võimukaks, laiendas impeeriumit üleliia palju ja tekitas üleliia palju majanduslikku ebavõrdsust.

Machiavelli indicates here and elsewhere that the senate’s self-aggrandizing economic-military strategies led to Ceasarism more directly than did the people’s inclination to worship “one man” who exhibited the ability and willingness to beat down the nobles. (lk 89)

Selles, et aadel on süüdi, mitte rahvas, on siin läbiv.

Republics without tribunes, Machiavelli suggests, succumb either to military defeat, due to their inability to arm the people (e.g., Sparta and Venice), or to fairly immediate princely usurpation, due to their inability to prevent the grandi from visiting harm upon the popolo (e.g., Syracuse and Hereclea).

Näited tekitavad küsimusi.

Machiavelli, conversely, advises republics to maintain separate assemblies for citizens of different social classes. Rosseau’s theory of assemblies is egalitarian in principle, but not in practice; Machiavelli’s is explicitly inegalitarian in a way that, counterintuitively, may produce more egalitarian outcomes – or at least results that are more intensely contestatory of power and privilege. (lk 100)

Sotsiaalse klassi karm reaalsus on ühtepidi muidugi ajastu märk, aga teisalt kõik hilisemate teoreetikute eelduseks saab olema rojalistide jms kontingenti tahaplaanilie surumine, st muu hulgas ka sotsiaalsete klasside teatav hävitamine.

Not surprisingly, then, Machiavelli’s neo-Roman proposal for noble- and popolo-specific institutions in the Discourses avoids two major errors committed by popular republics in the history of Florence: on the one hand, losing the support of lesser guildsmen or the suttoposti (resident laborers and taxpayers not formally organized into guilds); and, on the other, as mentioned previously, making outright enemies of the magnate class above the guilds. As for the first mistake, Machivelli’s lifelong campaign for a citizen militia, drawn not only from the residents of Florence but also from inhabitants of the surrounding countryside, if enacted, would have ensured the loyalty of the popolo minuti and the sottoposti and swelled the numbers of citizens available to the city as soldiers, taxpayers, and potential magistrates. […]

As for the enmity of the Florentine magnates of grandi, the Plorentine popolo disenfranchised them in an effort to halt their incessant acts of physical violence and political against common citizens. This course of actions rendered Florentine popular government perpetually unstable as the disenfranchised magnates were always eager to (a) aid an external enemy against the city with members of the “major,” wealthier guilds , especially those engaged in banking and finance, to shut out the lower guilds of merchants and artisans and undermine the republic. Machiavelli’s model ensures the grandi of their place within a republic: it maintains a senate and initially permits an aristocratic monopoly over military command. (lk 102)

Alamklass ja ülemklass saab põhimõtteliselt sõjaväes kokku, kus üks teist kamandab. Btw, selle rahvamilitia kohta on öeldud, et aristokraadid olid alati selle vastu.

Provoking the people by excluding them from the most powerful magistracies and providing them a subordinate magistracy that is nevertheless theirs exclusively is Machiavelli’s way of better empowering the people, both psychologically and institutionally, to make elites accountable. On the one hand, common citizens will no longer suffer from the delusion that they are effectively exercising the higher offices that they regularly attain but within which they are marginalized. On the other, they will not be overwhelmed by the ottimati within the new magistracies created for them alone; the manner in which they are appointed and the short terms they enjoy protect them from cooptation, coercion, and corruption by the ottimati. (lk 106-107)

Siin on midagi ära tabatud.

Throughout his service to the republic, Machiavelli was the constant target of anonymous charges, almost invariably originating with Sodernini’s adversaries among the ottimati, charges aimed at removing the Gonfalonier’s “puppet” (mannerino) from secretarial, military, or diplomatic posts or inhibiting him from discharging his responsibilities in them. (lk 120)

Shame.

The Giovanni Guicciardini episode in the Discourses suggests that despite class animosity, the general public will give a noble (a) fairer hearing within the formal procedures of a political trial than in the murky dens and alleyways that echo calumnies, and (b) a fairer hearing than will magistrate, even one acting in the name of the people, and, especially, an imported foreigner. (lk 121)

Tänapäeval on meil mingid asjad kohtupidamises sõltuvad sellest, kas on olemas “avalik huvi” või mitte. Võib argumenteerida, et kui kohtumõistjad ise esindavad seda huvi kaob juba hulk pingeid ära.

[…]the people do not generally fear or suspect prominent citizens individually, even if they hate the grandi as a class (D I.47).

Huvitav tähelepanek. Mulle meenus kohe sada vandenõuteooriat, mis on ehitatud üksikisiku ümber. Mitte, et ma väitega ei nõustuks.

Guicciardini and his eighteenth-century constitutionalist heirs, most notably the American founders, overcompensate in an ochlophobic manner for the purportedly arbitrary and excessive use of exile, ostracism, and public punishment in ancient popular governments: they both tighten the legal procedures of political trials and exclude the general citizenry from them. (lk 136-137)

Selline hinnang siis USA asutajatele.

Machiavellian Democracy - part I

Machiavelli even suggests that the people can differentiate and prioritize between appearances and outcomes – if, in fact, the two are fundamentally distinct: after all, outcomes themselves have appearances and all appearances are certainly not false. (lk 22)

Machiavellit/Machiavellist lugedes saadab alati selline äratabamise moment, et see on keskne teema, miks makjavellism on väga negatiivse alatooniga sõna. See eristus välimuse ja tulemuse vahel on üks neist paljudest teemadest.

Cynically inclined readers should also note how Machiavelli affiliates himself directly with the people throughout The Prince. […] Machiavelli wrote to the Gonfalonier’s [Piero Soderini] nephew, with words that presage The Prince by seven years, “I am looking not through your glass [i.e., that of a young patrician], in which nothing is seen but prudence, but rather through the glass of the many, who have to judge the end of things as they are done and not the means by which they are done.” (lk 22)

Ja samal leheküljel järgmine tüüpjuhtum: eesmärgid ja vahendid. Kas viimane õigustab esimest või õigustab esimene viimast? - saa teada tänasest reality tv show osast: debiilikud andmas hinnanguid asjadele, millest nad midagi ei jaga.

Machiavelli describes the people’s appetites in finite terms, while he presents the grandi’s appetite as unquenchable: the people wish “only” not to be oppressed by the few, an outcome that can be achieved concretely, whereas the grandi’s appetite to dominate is insatiable – there is no point at which they definitively achieve this end. (lk 24)

Kui see niimoodi sõnadesse panna, siis on see ilmselt üks vastuoluline seisukoht.

In Florentine parlance, the term “alteration” (alterazione) connotes both a change of plans and a political coup. (lk 25)

Kujutle kui võimuvõtmised on nii harilikud, et suvalistele sõnadele hakkab tekkima võimuvastaseid konnotatsioone. Keelepolitsei halvim unenägu.

In at least two other places, one each in The Prince and the Discourses, he recounts with apparent approval how a group of elites is explicitly hacked to pieces (P I3) or implies that they should have been (D I.27). (lk 26)

Loogika jätkub siin, et kui keegi on liiga suur, siis tuleb ta otseses mõttes väiksemateks tükkideks teha. Sama „too big to fail“ probleem rakendatud inimestele ja elegantselt lahendatud.

Machiavelli associates the maturation of the Roman Republic with the establishment of its three principal parts: a tamed princely power in the consuls, a somewhat chastened aristocratic power in the senate, and an insurgent popular power indirectly reflected by the tribunes of the plebs and directly embodied in the citizen assemblies where votes were weighted in favor of wealthier citizens. (lk 31)

Okei.

A large subset of contemporary democratic theory would have one believe that the central issue at stake in democratic founding hinges on a logical-normative question of origins: how can the authority (or force) necessary to found a democracy be justified before such action was ever legitimated democratically? Fortunately, historical and empirical studies of democratic transitions suggest that this “democratic paradox” bewitching so many theorists of democracy – so much so that it has them and their conceptualized regimes figuratively chasing their tails – is largely beside the point. Democracies and governi larghi, from ancient Athens and Rome to contemporary Poland and Chile, emerge out of authoritarian regimes, whether autocratic or oligarchic. The organizational and institutional choices available to democratizing forces in such regimes are always constrained by the kinds of structures within which (and against which) they operate. (lk 35)

Huvitav kõrvalehüppe tänapäeva demokraatlikku teooriasse.

In these opening chapters of the Discourses, Machiavelli sets the parameters of a political bargain, the terms of which he hopes to maneuver his dedicatees into accepting: the grandi constrain their appetite for complete domination of the people at home, granting the latter institutions such as the tribunate and popular assemblies and practices such as public accusations, so that people may sere as the regime’s “guard of liberty.” (lk 37)

Varsti hakkan seda raamatut lugema. Jah, ma tean, mul on endal ka piinlik.

Ruccelai founded the reading group named after his family gardens, the Orti Oricellari, ostensibly as a forum for humanist literati with a particular interest in the neo-platonism of Marsilio Ficino. But like other platonically inclined "academies," the Orti also served as a haven where young aristocrats aired their grievances against the purported ignorance of the popolo and the supposed opressivness of the popular regime under which they lived. Many of the young grandi who would participate in the overthrow of the governo largo, the ouster of Soderini, and the restoration of the Medici in 1512 were participants in the Orti Orcellari. (lk 39)

Väga praktiline vastus problemaatilisele küsimusele, mis side on Platoni ja totalitarismi vahel.

The people move in succession from one power grab to another: from demanding the establishment of the tribunes, to possession of one consular office, then to both of them; from desiring the praetors and the censors for themselves to favoring a proto-Caesar such as Marius. The noble spokesmen accuse the people of using men such as Marius as a stick, “to beat down the nobility,” and hence accelerating the destruction of the republic. (lk 50-51)

Nõnda kõneleb grandi.

Clearly, the grandi will not cede any power to the people either out of the goodness of their hearts or on the basis of sound reasoning. And while Machiavelli seems willing to leave the dispute deadlocked, he suddenly resorts to an almost unannounced criterion to break the stalemate: the prospect of empire. (lk 51)

See on midagi, mida marksistid 20. sajandi alguses taasavastavad: lihtne rahvas eelistab klassihuvidele imperialismi. Kui imperialismi eelistab ka kõrgklass, siis on klassihuvide probleem lahendatud.

Republics are usually ruined because the grandi empower a prince to help them dominate the people when laws and institutions are no longer at least partially sufficient to this end (D I.I6). Or, they are ruined because the people enlist a prince to protect them from the grandi when laws and institutions no longer do so (D I.7). Either way, the fault lies with the oppressive nature of the grandi. (lk 60)

Word.

One of Machiavelli’s principal intentions as far as the dedicatees are concerned is to make them ponder whether there is more to be gained long-term as Brutuses than as his ill-fated and rightfully ill-regarded sons. (lk 60)

Super! See annab Machiavelli tekstile eesmärgi. Küsimus, millest paraku paljud mööda vaatavad. Peale „Politeia“ ja sellega seotud sekundaarkirjanduse lugemist tahan ma alati mõista, kuidas on teksti tõlgendaja teksti eesmärgist aru saanud, enne kui ma kedagi usaldan.

Mis on antiikfilosoofia? Kolmas osa: Katkestus ja jätk. Keskaeg ja uusaeg.

 


 
Kolmeosaline teos. Lugesin. Sain targemaks. Siin on kolmas osa.

Algupäraselt, Jeesuse sõnades avalduvana, kuulutab kristlus peatset maailmalõppu ja jumalariigi tulekut – sõnumit, mis on kreeka vaimulaadi ja filosoofia vaatenurgast täiesti võõras, kuivõrd see asetub judaistlikku mõttemaailma, seda küll tugevalt raputades, kuid mõnesid selle põhjapanevaid mõisteid ometi säilitades. Pealtnäha ei võinud miski ennustada, et vaid sada aastat pärast Kristuse surma esitleb osa kristlasi kristlust mitte üksnes filosoofiana, st kreeka kultuuri nähtusena, vaid koguni ühe ja ainsa, igavese filosoofiana. (lk 265)

Ma usun, et see „üks ja ainus“ osa oli ikka vist üpris selgelt etteaimatav.

Kristlik filosoofia sai võimalikuks just sõna Logos mitmetähenduslikkuse tõttu. Herakleitosest saati oli Logos olnud kreeka filosoofia keskne mõiste, mis võis tähistada niihästi „sõna“, „kõnet“ kui ka „mõistust“. Iseäranis stoikud kujutlesid Logos’t ratsionaalse jõuna, mis on seesmiselt omane nii maailmale, inimloomusele kui ka igale inimesele eraldi. Seeläbi võimaldaski Johannese evangeeliumi algus Jeesust, igavest Logos’t, ja Jumala poega samastades kristlust filosoofiana esitada. (lk 266)

Monoteismi jube külg on see, et see teeb "loomulikkusest" normi. Kirjeldusest saab ettekirjutus. Sõnast saab haigus. Mõtlemisest saab reaalsuse eitamine. See lõik illustreerib seda hästi ühe sõna näitel: üks inimene saab maailma olemuseks.

Kristlikud autorid, keda nimetatakse apologeetideks, kuna nad püüdsid esitleda kristlust kreeka-rooma maailma arusaadavas vormis, kasutasid Logos’e mõistet alates 2. sajandist pKr selleks, et määratleda kristlus ühe ja ainsa filosoofiana. Kreeka filosoofidel olid nende sõnul olnud Logos’est pelgalt pudemed,* st tõese Diskursuse ja täiusliku Mõistuse elemendid, kristlased valdavad Logos’t, st tõest Diskursust ja täiuslikku Mõistust Jeesus Kristuses kehastunud kujul.[…] See kristluse teisenemine filosoofiaks võimendub veelgi 3. sajandil Aleksandrias, kus Clemens** leidis, et kristlus, mis on Logos’e täielik ilmutus, on ainus tõeline filosoofia – see, mis „õpetab meil end ülal pidama Jumala-sarnaselt ja võtma jumalikku ettehooldust kogu meie hariduse juhtprintsiibina“. (lk 266-267)

*Püha Justinus, Teine apoloogia, 8, 1 ja 13, 3

**Clemens Aleksandirast, Stromata, I, 11, 52, 3

Lihaks saanud Diskursus.

Kuid ka kreeka filosoofias oli täiesti olemas terve süstemaatilise teoloogia traditsioon, mis oli saanud alguse Platoni „Timaiosest“ ja „Seaduste“ X raamatust ning arenenud edasi Aristotelese „Metafüüsika“ XVII raamatus – traditsioon, mis tegi vahet ilmutuse erinevatel allikatel ning jumaliku tegelikkuse erinevatel astmetel ja toimeviisidel ning mis hilisema uusplatonismi ajastul kõikvõimalikud ilmutusetüübid omavahel kokku sobitas. Isegi sellest vaatenurgast võis kreeka filosoofia kristlikule filosoofiale eeskujuks olla. (lk 268)

Kahtlane. Pigem on kristlased hiljem Platonit ja Aristotelest lugenud ja tõlgendanud seda omatahtsi, mitte ei lülitunud mingisugusesse elavasse kreeka teoloogia traditsiooni.

Nagu oleme näinud, eeldavad enesetähelepanu ja valvsus ka mõtteharjutusi: tuleb mediteerida, meenutada, hoida kogu aeg „käepärast“ tegutsemise põhimõtteid, mis oleksid võimalusel kokku võetud lühikeste lausetena. Just sellele tarvidusele vastavad monastilises kirjanduses žanrid, mida nimetati Apophthegmata ja Kephalaia. (lk 272-273)

Esimene siis kuulsate õpetajate löövat ütlused kindlate olukordade kohta. Teine on peamised punktid ehk enamasti saja kaupa rühmitatud lausete kogumikud. Põhimõtteliselt nagu eneseabi hashtag sotsiaalmeedias.

Peale selle püüdsid „kristlikud filosoofid“ anda kristlikku tähendust ilmalikele filosoofilistele teemadele, üritades tekitada muljet, et harjutusi, mida nood soovitavad, on soovitatud juba Uues või Vanas Testamendis. Kui näiteks Viiendas Moosese raamatus tarvitatakse väljendit „pange tähele“, siis järeldab Basileios, et see piibli raamat soovitab filosoofilist „enesetähelepanu“ harjutust. Seda tähelepanu iseendale nimetatakse ka „südame hoidmiseks“, sest Õpetussõnade raamatus on öeldud: „Hoia oma südant enam kui kõike muud.“ (lk 277)

Meenutab neid uhhuusid, kes peale imbetsillikirjanduse lugemist selgitavad, et tänapäeva teadus  kinnitab, mida nemad tänu rahvatarkusele ja alternatiivmeditsiinile on koguaeg teadnud.

Vihjed piiblitekstidele rajanevad sageli vaid allegoorilisel tõlgendusel, mis seisneb lõppude lõpuks selles, et tekstikohtadele antakse soovitav tähendus, ilma et autori kavatsusest hoolitaks. Sellist tõlgenduslaadi viljelevad antiiktekstide seletamisel muide ka paljud nüüdisaegsed filosoofid. (lk 278)

Antiiki suhtutakse teatava religioosse lugupidamisega küll. Iga tõde peab asuma juurtega antiigis, muidu see pole midagi väärt.

[…] eraldatuna neid hingestanud elulaadidest taandusid need [filosoofilised koolkonnad] pelgalt mõisteliseks materjaliks, mida teoloogilistes vaidlustes tarvitada. „Filosoofiast“, mis oli antud teoloogia teenistusse, jäi järele vaid teoreetiline diskursus ja kui uusaegne filosoofia endale 17. ja eriti 18. sajandil autonoomia võitis, kaldus ta ennast selle vaatepunktiga piirama. (lk 283)

Mis selgitab ka seda, miks on levinud ka arusaam, et uusaegne filosoofia ongi religioonikriitika. Mingi sõda religiooniga, mis filosoofia hävitas, on ju eeldatud.

Pühas Kolmainsuses omandab Isa uusplatonistliku esimese Jumala jooned ja Pojas nähakse Numeniose teist Jumalat või Plotinose Intellekti. Kuid teoloogiliste vaidluste areng viib ettekujutuseni konsubstantsiaalsest Kolmainsusest. (lk 285)

Jutt käib siis filosoofiast kui religiooni teenistuses olevast argumenteerimise viisist ja millised jäljed see varakristlusesse jättis. Arvestades, et kogu segadus filosoofias, millest ka neoplatonismis ja kristluses selged jäljed on, seisneb pika perioodi jooksul tehtud filosoofiliste tööde (ebavajalikus) üheks süsteemiks ühendamise püüdluses, siis pole ka ime, et jumalaga läheb samamoodi ehk siis oletame, et kõik on lihtsalt üks ja ärme eristustega pead vaeva. Kristlus on monoteism tänu puhtale ignorantsusele – change my mind.

„Kool“ elab muide 20. sajandini välja, niivõrd kui 19. ja 20. sajandi paavstid on katoliiklikele ülikoolidele ikka ja jälle tomismi soovitanud. Ning võib tõdeda, et täpselt nagu keskajal on ka neoskolastilise ja tomistliku filosoofia poolehoidjad pidanud filosoofiat puhtalt teoreetiliseks tegevuseks. Sellepärast ei tõstatatud küsimust filosoofiast kui elulaadist minu teada kordagi ka näiteks debatis kristliku filosoofia võimalikkuse ja tähenduse üle, mis puhkes 1930. aasta paiku. Neoskolastikust filosoof Étienne Gilson sõnastas probleemi puhtalt teoreetilistes terminites: kas kristlus on toonud filosoofiatraditsiooni uusi mõisteid ja uusi probleeme või mitte? (lk 288)

Filosoofi eluviis on modernses maailmas kujunenud kuidagi loomulikult ja sisaldab palju alkoholitarbimist.

Jacques Bouveresse on muide Wittgensteini ideede valguses imetlusväärselt analüüsinud filosoofiaprofessori karjääri, teda varitseva „intellektuaalse ja kõlbelise hukatuse“ riski:

Teatud mõttes pole talumatumat orjapõlve kui see, mis sunnib inimest ameti poolest arvamust avaldama asjade kohta, millest ta ei pruugi vähimatki teada. Ja Wittgensteini seisukohalt pole siin küsimus sugugi mitte filosoofi „teadmistes“, st teoreetiliste teadmiste varus, mida ta valdab, vaid lõivus, mis tal on tulnud isiklikult maksta selle eest, mida ta usub end tohtivat mõelda ja öelda […]. Lõppude lõpuks ei saa filosoofia olla midagi muud kui ühe näidisliku inimkogemuse väljendus.*

*J. Bouveresse, Wittgenstein, la rime et la raison, lk 74

Mulle meenus kusagilt loetud lõbus tähelepanek, et meil on terve hunnik teadusuuringuid, mis on püüdnud välja selgitada, kas moraalifilosoofia professorid on kuidagi moraalsemad inimesed kui ülejäänud ning kõik need uuringud jõuavad samale järeldusele, et ei ole.

Michel Foucault’ silmis ei alga filosoofia „teoretiseerumine“ mitte keskajal, vaid Descartes’iga. Nagu mujal juba öeldud, olen ma temaga küll nõus, kui ta ütleb: „Enne Descartes’i ei pääsenud subjekt tõele ligi, kui ta just enne ei teinud endaga teatud tööd, mis muutis ta tõele vastuvõtlikuks“ […] (lk 293)

Edasi läheb mingi rant selle osas, et Foucault on ka öelnud, et Descartes’t alates tuleb näha vaid ilmselt, mis Hadot’le ei sobi, sest Descartes räägib mediteerimisest pikalt, mis on töö iseendaga. Mul on tunne, et Foucault on võimeline rääkima ainult tõepoliitikast, mitte tõest kui sellisest ja seega on siin tegemist möödarääkimisega, sest Descartes’i meditatsioonid on juba tema isiklik töö, mitte institutsionaliseeritud ettekirjutus. Nii palju võib järeldada, kui mõista osapooli vaid karikatuuri tasandil.

Õigupoolest leidub kaks ideed, kaks võimalikku ettekujutust filosoofiast: üks, mida Kant nimetab „koolifilosoofia“ mõisteks, ja teine, mida ta nimetab „maailmafilosoofia“ mõisteks. Koolifilosoofia või skolastilise filosoofia mõistes on filosoofia vaid puhas spekulatsioon, taotleb vaid süstemaatilisust, vaid teadmise loogilist täiust. See, kes pooldab filosoofia skolastilist käsitlust, on Kanti sõnul mõistuse kunstnik, st philodoxos, „arvamuse armastaja“, kellest räägib ka Platon, too, kes on huvitatud paljudest ilusatest asjadest, kuid ei näe „ilu iseeneses“, paljudest õiglastest asjadest, kuid ei näe „õiglust iseeneses“. Kokkuvõttes tähendab see, et ta ei ole täiesti süstemaatiline, kuna ei näe universaalselt inimliku huvi ühtsust, mis filosoofilist pürgimust tervikuna hingestab. […] (lk 298)

Lõpetage filosoofide vaheline vägivald. Kant ja Platon peaksid õppima teisi filosoofe väärtustama.

Väga huvitav on tõdeda, et nii Kreekas, Indias kui ka Hiinas seisneb üks tee tarkusele ükskõiksuses, st keeldumises omistada asjadele erinevaid väärtusi, mis väljendaksid indiviidi isekat, erapoolikut ja piiratud vaatenurka – „kaevu põhjas kükitava konna“ või „tõrre põhjas oleva äädikakärbse“ vaatenurka, millest kõneleb Zhuangzi:

Ma olin kulgejana nagu kaane alla kinni jäänud äädikakärbes. Kui õpetaja poleks kaant kergitanud, siis ei taipaks ma taevasmaa suurt tervikut.*

*Zhuangzi, 17. ptk „Sügistulvad“ ja 21. ptk „Tian Zifang“

Over and out.

Machiavellian Democracy - Introduction: Liberty, Inequality, and Popular Government

Selline raamat siis jäi jalgu. Täpsem oleks öelda kätte. Esterist täiesti puudu, üheski raamatukogus ei ole. Ei tea, mida see tähendab.

“The incorrect and ambitious conduct of those who possess much inflames in the breasts of those who do not possess so much the desire to possess more, either to avenge themselves against the former by despoiling them, or to make it possible for the latter to gain the riches and honors that they see being so badly used by the others” (D I.5) In other words, the rich do not use their largesse primarily for their own private enjoyment (let alone for public benefit) but rather to oppress poorer citizens. (lk 5)

Tuleb mainida, et eelnevalt on juttu Machiavelli küünilisusest, mis puudutab „inimloomust“. Ahnus tundub selline „inimloomuse“ osa, mis on niivõrd laialt aktsepteeritud inimlikuna, vaid tänu mõjukatele kurbadele miljonäridele, kes on varanduse nimel palju ohverdanud ja nüüd peavad õigustama enesele oma olukorda. Machiavelli jaoks on see grandi ja popolo eristus. Olles just tegelenud Platoni ja kolmikjaotustega tundub see binaarne mõtlemine palju kodusem ja tänapäevasem. Tuleb mainida, et see „ümbersõnastus“, mille McCormick teeb pole sugugi otsene. Pigem tundub järeldusena, mis vajab selgitavat lisa. See selgitus võiks olla, et kui inimese agentsust hakatakse mõõtma varanduses pole demokraatia surm kaugel, sest need, kes pürgivad suurte varanduse poole, teevad seda vaenust kaaskodanike kui agentsust mitte omava klassi vastu.

Machiavelli argues that the people, when operating within constitutional bounds, act more wisely than do either princes or the few, when similarly constrained (D I.58). Moreover, Machiavelli will help us understand that utter „perfection” is an unrealizable standard unfairly deployed by previous writers to discredit democracies and to legitimate oligarchies. (lk 6)

See on viide tähelepanekule, millest siin raamatus pikalt jutt on, et Machiavelli on üks väheseid vabariiklasi, kellel puudub hirm masside rumaluse ees. Tõsi, suur osa sellest on ebaratsionaalne ohlofoobia, aga sellegipoolest ma ei usu, et see raamat ega ka Machiavelli ise tegeleb meie mõtlemises juurdunud moraalse probleemiga, et kui rikka kodaniku võim teeb kahju vaesele kodanikule, siis on kannatajaks üks inimene, aga kui vaese kodaniku võim teeb kahju rikkale kodanikule, siis on lisaks ühele inimesele kannatajaks ka suur hulk vara, mis satub ohtu. Selline mõtlemine annab moraalse argumendi rikastele valitseda vaeste üle ja sellest mõtteviisist välja pääsemine ilma kõigi vaesestava revolutsioonita ei ole sugugi lihtne.

[Bernardo] Rucellai [1449-1514] and [Francesco] Guicciardini [1483-1540] were (in differing degrees of intentsity) critics and opponents of the democratic republic, or governo largo, founded by Friar Girolamo Savonarola after the expulsion of the Medici in 1494, a regime whose institutional centerpiece was a widely inclusive popular assembly, the Great Council. (lk 7)

Väike ajalooline vahemärkus. Savonarola: askeet, preester, dominiiklane, Augustinuse ja Thomas Aquinase austaja, Lutteri poolt hiljem ülistatud kui vajalik eelkäia reformatsioonile, kosmeetika, kunsti, peeglite, mängukaartide raamatute ja muude sekulaarse kultuuri põletaja (vt edevuse tuleriit ingl k bonfire of the vanities), kuulutas Firenze uueks Jeruusalemmaks, poodi ketserina linnaväljakul üles. Sellistele tõsiasjadele tasub mõelda, sest need panevad küsima, kui aus on tänapäevastes poliitilistes terminites üldse Machiavelli aegsest vabariiklusest rääkida.

[…] governo stretto, in which a senate, and the members of the upper class who invariably fill it, hold sway over polity. (lk 7)

Governo stretto ja governo largo on üheks läbivaks eristuseks siin. Viimane esindab siis demokraatiat ja täpsemalt machiavelliliku demokraatiat ja esimene on käsitletud teatava elitaristliku esindusdemokraatiana.

[…] highly influential scholars associated with the Cambridge School, such as Quentin Skinner and John Pocock, seriously distort Machiavelli’s thought and the republican tradition itself when they force him to serve as the spokesman par excellence of “republicanism.” Skinner consistently speaks of the many “positive resemblances” between Machiavelli’s theories and traditional Italian republicanism, and he emphasizes “the remarkable extent to which Machiavelli continued to present his defence of republican values in traditional terms. In particular, Skinner insists, Machiavelli’s thought is almost fully consonant with that of Cicero, the paradigmatic aristocratic republican of the ancient world. (lk 8)

Cambridge’i koolkonna suunal on siin palju kriitikat. Kuigi mul igasugune arusaam sellest vaidlusest puudub, siis pean välja tooma, et antiikautorite peenemate nüanssideni tõlgendamine tundub mulle üpris lootusetu ettevõtmine. Vabalt võib olla, et siin pole probleemiks Machiavellist arusaamine, vaid erinevad arusaamad Cicerost.

Pocock, conversely, carefully distinguishes Machiavelli’s preference for a democratic republic from, in particular, Guicciardini’s more decidedly patrician predilections. Nevertheless, due to a preoccupation with political contingency, with the question of the “temporal finitude” of republics, Pocock conceals the oligarchic character of modern republicanism by recasting it in a distinctly Machiavellian light […] If Pocock had been concerned less with “the politics of time” and more with politics as such, he might have more accurately titled his book The Guicciardinian Moment. (lk 9)

Ühesõnaga, kaasaegne vabariiklus on guicciardiinlik ja elitaarne, mitte machiavellilik ja rahvalik. Pococki teose nimi on muidugi „The Machiavellian Moment“, mida lühikokkuvõttena selgitab raamatust tihti esitatud tsitaat: „The Machiavellian moment is a name for the moment in conceptualized time in which the republic was seen confroncting its own temporal finitude, as attempting to remain morally and politically stable in a stream of irrational events conceived as essentially destructive of all systems of secular stability.“ Ühesõnaga, väljumine keskajast nõudis momenti, kus kerkis esile aeg kui lõplik, piiratud ressurss, igaviku hülgamine ja vältimatu hävingu aktsepteerimine. Mulle tundub see kuidagi selgitavat, miks sekulaarsed kodanikuideaalid sündisid mitte igavikule suunatud religioosse poliitika taandumisest vaid selle radikaliseerumisest. Need ideaalid on osa lõplikust aktsepteerimisest, et elu on lihtsalt ajutine asjade korraldus, millele järgneb taevariik. Usk ei ole enam õigustus maistele asjade korraldusele, vaid maine asjade korraldus on ajutine ja juhuslik, mis tuleb meil vastavalt oma tõekspidamistele ja moraalsele karakterile ümber korraldada.

Cambridge-associated scholars highlight with considerable skill certain normative advantages that republicanism offers in contrast with contemporary liberal democracy: for example, promotion of nonxenophobic patriotism, attention to the common good, emphasis on duties as opposed to rights, and the formulation of an unusually broad notion of liberty. (lk 10)

Raske öelda kuivõrd on tegemist õlgmehikesega. Ma tegelikult ei arva, et see eristus on pelgalt USA keskne kuigi esmapilgul nii paistab. Minu jaoks on see eristus, mida siin esitletakse vabariikluse ja liberaaldemokraatia vahelise eristusena, alati olnud sisuliselt varamodernsuse ja hilismodernsuse eristus. Tasub ka märkida, et see raamat on 2011 avaldatud, samas kui „The Machiavellian Moment“ on avaldatud 1975 ja Skinneri tööd vist ka kusagil 70ndate lõpust. Mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma mõistan, et ega teisel pool müüri keegi ka väga tervemõistuslikult ei mõelnud.

Guicciardini is the largely unacknowledged father of modern democracy understood as elective oligarchy, a cleverly reconstructed version of governo stretto: Guicciardini combined unqualified elections and wide suffrage within a framework that anticipated modern representative government and its major spokesmen, such as James Madison and Joseph Schumpeter. (lk 11)

Nüüd ma pean mõtlema, mis neid kahte näidet ühendab? James Madison on mingi daddy (ma ei tea, kuidas founding father eesti keelde tõlgitakse). Jospeh Schumpeter tundub leidvat, et demokraatia kui poliitiliste huvide poolt hääletamine, kus valimiste võtjad realiseerivad need huvid, miks nende poolt hääletati, on ebarealistlik. Pigem on tegemist lihtsalt turumehhanismiga, kus poliitikutel tuleb käituda enam-vähem normaalselt, et mitte ebasoosingusse langeda.

In ancient, medieval, and Renaissance republics, „the people“ referred to both (a) the citizen body in its entirety and also (b) the poorest, nonwealthy, or non-elite majority of the citizenry. (lk 12)

Tõdemus, et enne rahvuslust on vabariikides olnud klassikonflikti tunnistamine normiks. Minus tõstab pead jälle skeptilisus, sest McCormick ei paista väga rõõmus saabunud universalismi üle, kus rahvas on kõik kodanikud. Ma arvan, et me peaks olema, sest mis on muutunud, on see, et meie majanduslik mõtlemine on liikunud arusaamalt, et vara on lõplik hulk, arusaamani, et vara võib igaüks juurde toota ja seega pole kellegi varanduslik seisus poliitiliselt tähenduslik. See on hea. Muidugi, USA kontekstis on see problemaatiline, sest seal on siiani inimeste varanduslik seisus poliitiliselt tähenduslik, aga seda on keelatud ametlikult tunnistada.

Thus, efforts to ameliorate the political impact of class division by formally acknowledging it in a legal-constitutional manner – that is, by pursuing institutional means that permit poorer citizens to moderate formally the significant advantages that the wealthy enjoy informally – do not confine individual citizens to lifelong or generation-spanning social stigmatization and psychological debilitation. (lk 13)

Sellele eelneb veel lehekülg samaväärseid mitte väga tähenduslikke tähelepanekuid, mis vajavad (eriti USA kontekstis) püsivat selgitamist, sest parempoolne diskursus sotsiaalabi jmt hüvede käsitlus eeldab eksitavalt, et (1) vaene kodanik on vajalik ainult potentsiaalse rikkana, seega tema toetamine lihtsalt toetamise pärast on ebamõttekas ja (2) rikas kodanik on püsivalt rikas ja ei vaja oma rikka inimese hüvedeks vaest inimest. Võiks olla ilmselge, et see arusaam teenib ainult sotsiaalse mobiilsuse välistamise hüve (st soovi olla teistest rikkam võttes ülejäänutelt võimalused), mis ei taga ühiskonna üleüldist jõukust.

[…] an emphasis on  elite accountability may in fact reinforce the excessively passive quality of citizenship within contemporary electoral democracies rather than initiate a genuine corrective to this problematic trend. (lk 15)

Üks üpris hea enesekriitiline märkus autori poolt, sest kuigi tegeletakse nii poliitikas osalemise kui eliidi vastutuse küsimusega, siis suund tundub olevat rohkem viimasel.

Machiavelli’s writings suggest, in fact, that attempts to separate participation from accountability, or what we would call positive from negative forms of liberty, exhibit either a philosophical conceit that contributes to the inefficacy of popular government or an aristocratic bias that necessarily facilitates an inflation of elite prerogative. (lk 16)

Sellega hinnanguga lõpetan sissejuhatuse.