Ütlen niisiis, et pärilike, oma valitseja suguvõsaga harjunud valduste hoidmisel kerkib esile märksa vähem raskusi kui uutes valdustes – piisab vaid sellest, kui ei astuta üle eelkäijate kehtestatud korrast ning käiakse hiljem paindlikult ajaga ühte sammu; nii et tavapäraste oskuste puhul jääb säärane valitseja alati troonile, kui pole just mõnd tavatut ja peatamatut jõudu, mis ta võimust ilma jätab; ja ka võimust ilmajäänuna võidab ta selle tagasi niipea, kui anastajat mingi õnnestus tabab. (lk 21)
24. Originaalis: De principatibus mixtis (Segatud heterogeensetest printsipaatidest). Näiteks Prantsuse kuningriik [regno] oli Prantsuse kuningale põliseks printsipaadiks, mingi uue printsipaadi lisandumisel muutus see segatuks; teatud soodustegurite mõjul muutus lisandunud uus printsipaat vana printsipaadiga üheks tervikuks ning Prantsuse kuningriik muutus Prantsuse kuningale taas põliseks printsipaadiks.
Machiavelli eristab niisiis erinevaid võime: pärilik
ainuvõim, segavõim, millest ta teeb pikemalt juttu. Lisasin siia märke, mis käib pealkirja "Segavõim" kohta. Üldiselt räägib ta siiski vaid ainuvõimust selle erinevates vormides, kuigi kiidab väga paljuski erinevaid valitsemise vorme, mis seda pole. Selles mõttes on tegemist ikkagi eneseabiraamatuga üksikule, kurvale valitsejale.
Kõigepealt, kui see pole läbini uus, vaid on kui liiges (nii et koosvõetuna võib kõike otsekui segatuks nimetada), siis on võimu ebakindlus esmajoones tingitud sellest loomulikust raskusest, mis kerkib esile igasuguse vastse võimu puhul: olukorra parandamise lootuses meeleldi nõus isandat välja vahetama, haaravad sellest lootusest tõugatuna relvad võimulolija vastu, ja pettuvad oma ettevõtmises, sest kogevad hiljem olukorra halvenemist. See tuleneb teisest loomulikust ja tavapärasest tarvidusest, mida vastne vallutus endaga kaasa toob; nõnda on sulle vaenlasteks kõik need, keda sa maad hõivates kahjustasid ja samas ei saa sa säilitada sõpradena neidki, kes su sinna kutsusid, kuna sul pole võimalik rahuldada neid nii, nagu nemad ootasid ja ka jõuliste meetmete rakendamine ei tule kõne alla, sest sa oled nende ees tänuvõlglane – olgugi et kellegi sõjavägi võib olla väga tugev, provintsi sisenemiseks läheb tal ikkagi tarvis selle asukate abi. (lk 25)
Tuleb välja, et maade vallutamine on päris keeruline ja destabiliseeriv tegevus. George W. Bush ilmselt pole seda lugenud.
Ja sellise valduse allutajal, kes omandatud ka hoida tahab, peab olema kaks hoolt: esiteks, et põlise valitseja suguvõsa oleks kõrvaldatud; teiseks, et kohapealsed seadused ja maksud jääksid muutmata; sel moel sulab vastomandatu üpris lühikese ajaga omandaja põlisvaldusega üheks tervikuks. (lk 27)
Mulle tundub, et selle väite tõesus on vananenud. Millal keegi viimati liitis vallutuse teel edukalt midagi oma riigiga?
Roomlased pidasid omandatud provintsides neid asju hoolikalt silmas; nad asutasid kolooniad ja toetasid nõrgemaid võimumehi, suurendamata nende tugevust; nad ohjeldasid tugevaid ja mõjukaid ega lasknud seal au sisse tõusta tugevatel võõramaalastel. Näidete toomisega tahan piirduda Kreeka provintsiga, kus roomlased toetasid ahhaialasi ja aitoollasi, hoidsid vaos Makedoonia kuningriiki ja ajasid maalt välja Antiochose;41 (lk 29-30)
41. Kirjeldatud sündmused leidsid aset ajavahemikus 192-189 eKr (Titus Livius XXXVII).
Kolooniate loomise all, nagu ma aru saan, peab Machiavelli silmas kogu maavalduste ja vara ümber jagamist uutele kodanikele, nii et vanad võimulolijad hajuvad ja tekib lihtsalt uus majanduslik kord. Üpris selline sovijetlik teguviis - odav ülal pidada.
Omandamissoov54 on tõesti väga loomulik ja tavaline asi; ning kui inimesed teevad seda, mida nad suudavad, siis on ikka nii, et neid kiidetakse ja ülistatakse ega mõisteta hukka; hukkamõistu ja eksitusega on aga tegemist siis, kui nad ei suuda ja tahavad ikka oma, ükskõik mis viisil. (lk 33)
54. Võib ka: vallutamis-, saavutamissoov [desiderare di acquistare].
Elutarkus.
Sellest tuleneb üldine seaduspärasus, mis harva ekslikuks osutub – kui üldse: hukkub see, kes aitab kellelgi teisel tugevneda, sest säärane võimsus on kutsutud abistaja poolt esile tema osavuse või jõu abil, ja nii esimene kui teine neist kahest äratab tugevaks saanus kahtlusi. (lk 34)
Järgmine elutarkus, mille saab kokku võtta, et aita teisi ainult seni, kuni sinust päriselt abi ei ole. Mul on tunne, et enamus juba teadsid seda enne mind. See vähemalt selgitab nende "abivalmis" käitumist.
Meie päevil on kirjeldatud kaht valitsemisviisi erinevust, näiteks Türklase63 ja Prantsuse kuninga valitsemist. Kogu Türklase monarhia on valitsetud ühe sinjoore poolt; teised on tema teenrid; jagades kuningriigi sandžakkideks, määrab Türklane neisse ametisse erinevad haldureid, keda ta vahetab ja paigutab ümber oma suva järgi. Prantsuse kuningas ent on ametis ümbritsetuna suurest hulgast oma alamate poolt tunnustatud ja armastatud põlist päritolu sinjooridest, kellel on omad eesõigused, mida kuningas ennast ohtu seadmata tühistada ei saa. (lk 37-38)
63. St Türgi sultani.
Türgi on kuidagi väga neutraalne näide, mida Machiavelli ühe juhusliku mõtte illustreerimiseks kasutab. Üritan siin enda jaoks pilti kokku panna. Nagu ma aru saan, siis on väga tugev konsensus selles osas, millal "Valitseja" täpselt kirjutatud on, puudub. Wikipedia ütleb, et 1513 levisid mingid versioonid. Enne seda kui Suleiman I hakkas Euroopa vastu tõsist huvi ilmutama, mis oli umbes kümme aastat hiljem. Muuseas, ma just õppisin, et eesti keeles on ta Suleiman I Tore - kas pole tore? Tahaks lausa smailiemotikoni lisada, aga hoian ennast nii madalale laskumast.
Seepärast tuleb Türklase ründajal arvestada sellega, et ta leiab vastase eest täiesti ühtse ja üksmeelsena, ja tal tuleb loota rohkem omaenese jõule kui teiste lahkhelidele; kui aga Türklane on võidetud ja tema sõjavägi lahinguväljal pöördumatult puruks löödud, siis jääb sissetungija ainsaks mureks valitseja suguvõsa; kui ka see on kõrvaldatud ei jää enam kedagi, keda tarvitseks karta, sest ülejäänuil puudub kodanike usaldus; ja nii nagu võitja ei saanud enne võitu oma tulevaste alamate peale loota, nii ei pea ta pärast võitu neid kartma.
Vastupidiselt juhtub kuningriikides, mida valitsetakse nii nagu Prantsusmaad; mõnd kuningriigi parunit enda poole võites saad sa sinna hõlpsasti siseneda - eks leidu rahulolematute ja uutmishimuliste hulgas sääraseid alati. Eelnimetatud põhjustel võivad nad avada sulle tee riiki ja kergendada su võitu; seda hiljem säilitada soovides põrkud sa lõputute raskustele, mida su teele veeretavad nii need, kes sind abistasid, kui need, keda sa maha surusid. Sulle ei piisa ka valitseja suguvõsa kõrvaldamisest, sest maale jäävad alles eelnimetatud härrased, kes saavad uute muudatuste eestvedajaiks; ja et sul ei õnnestu neile meele järele olla ega neid kõrvaldada, jääd sa võimust esimesel ebasoodsal hetkel ilma. (lk 38-39)
Võib-olla ebavajalikult pikk tsitaat, aga siin võib peituda mingi tõde rahvusriikide ja demokraatia evolutsiooni kohta. See oli minu jaoks üks huvitavamaid mõttekäike kogu teosest, vähemalt ajaloo vaatenurgast hinnatuna.
Kui omandatavad valdused on harjunud elama oma seaduste järgi ja vabana, nagu öeldud, siis on neid hoida soovival valitsejal oma soovi täideviimiseks kolm võimalust: esiteks – teha nad maatasa teiseks – asuda sinna isiklikult elama; kolmandaks – lasta neil edasi elada oma seaduste järgi, nõuda sisse maksud ja moodustada kohapeal väheste valitsus72, mis hoolitseks, et vallutatud maa jääks sinu vastu sõbralikuks. (lk 43)
72. St panna ametisse oligarhiline valitsus [stato di pochi].
Enne mainisin, kuidas Machiavelli vallutustega maavalduste liitmine jutt tundub olevat nagu aegunud. Vabu ja oma tavadega maavaldusi liitmiseks on tal vist ainult üks tõsiseltvõetav nõu: maatasa teha.
Ütlen niisiis, et läbini vastse võimu puhul, kus ka valitseja on uus, satutakse võimu säilitamisel suurematele või väiksematele raskustele, olenevalt sellest, kas võimu saavutanud on suurema või väiksema võimekusega. Ja et selline sündmus nagu lihtkodanikust valitsejaks saamine eeldab kas või võimekust [virtú] või õnne [fortuna], siis tundub, et esimene või teine neist kahest võib raskusi suuresti leevendada; ometi on kindlamini püsima jäänud see valitseja, kes on tuginenud vähem saatusele [fortuna]. (lk 47)
"Võimekus" ja "saatus" tundub, et on Machiavelli jaoks väga selged võimumehhanismide kulgemise rajad. Quentin Skinner räägib oma Machiavelli analüüsis neist lähemalt. Praegu ei oska midagi tarka öelda. Lihtsal panen kõrvale.
Seetõttu pani ta provintsi etteotsa messer Remirro de Orco117, julma ja teoka inimese, ning andis talle väga suured volitused. See mees taastas provintsis lühikese ajaga rahu ja üksmeele, saavutades seejuures väga väljapaistva reputatsiooni. Kuna hiljem tärkas kahtlus, et sedavõrd ülemäärane võim võib muutuda vihatuks, siis otsustas ta, et see pole enam sobilik ning korraldas provintsi südames tsiviilkohtu väga väljapaistva eesistuja juhatusel, kus igal linnal oli oma esindaja118. Ja kuna hertsog mõistis, et möödunud karmused on kutsunud esile mõningast vaenu, siis – et puhastada kodanike meeli ja võita nad täielikult enda poole – tahtis ta näidata, et kui mõni julmus leidis aset, siis ei sündinud see temast, vaid ministri karmist ja järsust iseloomust. Haaranud sellest ettekäändest laskis ta mehe ühel hommikul kahes tükis Cesena linnaväljakule puupaku ja verise noa kõrvale välja panna.119 Vaatepildi julmus ühtaegu rahuldas ja jahmatas kodanikke. (lk 59-60)
117. Cesare Borgia kasutas oma majordoomus Remirro de Orcot Romagna rahustamiseks ning kõrvaldas ta pärast ülesande täitmist 1502.a detsembris (Remirro de Orcot süüdistati toiduainetega spekuleerimises ja sidemetes Magione vandenõulastega). Firenze saadikuna sel ajal Cesare Borgia juures viibinud Machiavelli oli sündmuste pealtnägijaks.
118. Esindaja, kaitsja (advokaat) [lo avvocato] esines nii kaitsja kui süüdistaja rollis.
119. Sündmus leidis aset 26.XII 1502.
Lugesin raamatukogust võetud eksemplari ja siia kõrvale on teinud keegi märkuse "GENIAALNE!" Ei vaidle anonüümse märgetetegijaga, kuid siiski oleksin skeptiline, kas pikaajalise valitsemisstrateegiana enese tehtud halva lunastamiseks inimeste pooleksraiumine toimib.
Ning eksib see, kes usub, nagu paneksid värsked heateod kõrgelseisvaid isikuid unustama vana ülekohut ja solvanguid. (lk 63)
Kui nad ei ole just aktiivsed meediatarbijad.
Mõned võiksid hämmastuda, millest oli tingitud, et Agathokles ja veel mõned temasarnased said pärast arvutuid reetmisi ja julmusi elada pikka aega muretult ja ohutult oma isamaal ning kaitsta end välisvaenlaste ees ja nende kaaskodanikud ei sepitsenud eales nende vastu vandenõu, samas kui paljud teised pole suutnud säilitada julmuse abil võimu isegi rahuajal, saati siis veel ebakindlal sõjaajal. Usun põhjust peituvat selles, kas julmusi kasutatakse hästi või halvasti.151 Hästi rakendatuiks võib nimetada neid (kui on lubatud nimetada halba heaks), mida vajadusest ennast kindlustada sooritatakse ja mille juurde ei jääda hiljem püsima, vaid muudetakse need, mis harvast hakatusest hoolimata aja jooksul ennemini sagenevad kui vaibuvad. (lk 70-71)
151. Arutluses (I rmt, 9. ptk) lausub Machiavelli, et laita tuleb seda, kes rakendab vägivalda hävitamise eesmärgil, mitte seda kes rakendab julmust headel eesmärkidel (näiteks Romulus).
Jutt käib siis neist, kes on tõusnud võimule kuritegelikul teel. Agathokles on siis üks Sürakuusa türann, kes sai hiljem Kartaago käest kõvasti tappa. Machiavelli "üllatuses", et kuidas on võimalik on brutaalne ja julm ning ühtlasi elada muretult ja turvaliselt, ongi vist see tema ajastul eksisteerinud monoteismi poolt kaasa toodud moralistliku hägu müür, millest läbi närijana me teda tunneme.
Sestap tuleb kahjuteod sooritada üheskoos, et nad vähem maitstuna vähem kahjustaksid; heategusid ent tuleb sooritada piskuhaaval, et neist paremini maiku saadaks. (lk 71)
Järjekordsed elutarkused Machiavellilt.
Spartalaste valitseja Nabis pidas vastu terve Kreekamaa ja rohkete võitudega pärjatud168 Rooma armee piiramisele ning kaitses nende eest oma isamaad ja võimu; ning ootamatult esilekerkinud hädaohus piisas talle enda kindlustamisest väheste eest, olnuks aga rahvas tema vastu vaenulik, siis poleks sellest talle piisanud. Ja ärgu keegi vaielgu mulle vastu kulunud kõnekäänuga, et see, kes tugineb rahvale, tugineb mudale;169 (lk 77)
168. It: vittoriosissimo; 1891: võiduka [vittorioso].
169. St võib ka: lämule, kõntsale, sopale [sul fango]; eesti keeles on tavaks öelda: rajab oma plaanid liivale.
See "kulunud" kõnekäänd leiab kindlasti kasutust. Nabis oli siis iseseisva Sparta viimane valitseja. Oli ka suur varade ümberjagaja ja orjade vabastaja, kes oli ilmselgelt populaarne ja üritas Makedoonia ja Roomaga korraga toime tulla.
Hiljem olid neil väepealikeks Bartolommeo da Bergamo, Ruberto da San Severino, Conte di Pitigliano210 ja teised nendesarnased; noilt meestelt tuli aga veneetslastel karta kaotust, mitte edu – nagu juhtuski hiljem Vaila all211, kus veneetslased kaotasid ühe päevaga selle, mis nad kaheksasaja aasta jooksul suure vaevaga olid saavutanud. Põhjus peitub siin selles, et palgavägedest sünnivad ainult loiud, pikalevenivad ja hädised vallutused ning kiired ja ennekuulmatud kaotused. (lk 97)
210. Vastavalt: Bartolomeo Colleoni da Bergamo (1400-1475) sai Garavaggio lahingus (1448) lüüa Fr. Sforzalt; Roberto da San Severino (1418-1487) juhtis veneetslaste sõjaväge võitluses Ferrara pärast ("Soolasõjas" 1482-1484); Pitigliano krahv Niccolò Orsini teenis veneetslasi sõjas Cambrai liiga vastu (1508-1509).
211. Valiate (Agnadello) all said veneetslased 1509.a märtsis hävitavalt lüüa Cambrai liiga vägedelt.
Senikaua kuni palk tiksub pole võita tarvis?
Esimesena tõi sedalaadi sõjaväele kuulsust romagnalane Alberigo da {Conio}213. Teiste hulgas kasvasid selle mehe õpetuse najal üles Braccio ja Sforza, kes olid omal ajal Itaalia asjade otsustajaks. Pärast neid tulid kõik teised, kes on juhtinud {palgavägesid}214 meie päevini välja. Ja nende oskused on viinud selleni, et Itaaliat on tallanud Charles ja röövinud Louis, rõhunud Fernando ja teotanud šveitslased.215 (lk 97-98)
213. 1891, 1559: Como. Cuneo krahv Alberigo da Barbiano (1344-1409) asutas Compagnia di Santa Giorgio (Püha Jüri väesalk), esimese palgasõdurite väesalga Itaalias.
214. 1550: Itaalia vägesid.
215. Vastavalt: Charles VIII; Louis XII; Fernando II Katoliiklane; šveitsi palgasõdurid (Navarra (1500) ja Ravenna (1512) lahingus).
Uuuu-uuuu! Semgaliiid!
Kokkuvõttes on palgavägede juures ohtlikum nende {laiskus}223, abivägede juures – vahvus. Seepärast on tark valitseja alati hoidnud sedalaadi vägedest ja eelistanud neile isiklikke; pidamata võõraste relvade abil saavutatud võitu tõeliseks, on ta eelistanud pigem kaotada oma kui võita võõra väega. (lk 102)
223. 1848: laiskus ja aeglus.
Kaotamine on ka variant?
Rooma keisririigi languse peamisele põhjusele mõeldes näeme, et kõik sai alguse sellest, kui roomlased hakkasid palkama väeteenistusse goote: just nimelt sealtmaalt hakkasid keisririigi jõud nõrgenema ja kogu roomlastelt kaduv tublidus üle gootidele. (lk 104)
Parem kui enamik "teooriaid" Rooma languse kohta.
Francesco Sforza sai tavalisest inimesest Milano hertsogiks tänu sellele, et oli relvastatud; tema pojad langesid hertsogist tagasi lihtinimesteks,229 sest hoidusid väeteenistusega kaasnevatest raskustest. (lk 109)
229. Esimene poeg, Ludovico il Moro, kaotas hertsogkonna 1500.a; teine poeg Massimiliano kaotas hertsogkonna teist korda 1515.a septembris; 1512-1515 oli ta hertsog (Tavaliselt väidetakse, et teos valmis MAchiavellil 1513.a, kuid antud lause ei sobi selle arvamusega kokku.)Nagu ma mõistan, siis 1513 kuni trükini 1523 võis "Valitsejasse" mõningaid täiendusi lisanduda.
[…] – nii räägitakse, et Aleksander Suur jäljendas Achilleust, Cesar Aleksandrit, Scipio Kyrost. Cenophoni kirjutatud Kyrose eluloo231 läbilugenuile jääb vaevalt Scipio elust märkamata, kuivõrd tõi Kyrose jäljendamine Scipio vooruslikkus, südamlikkus, haritus ja väärikus kooskõlas Kyrose vastavate omaduste, mis Xenophon tema kohta kirja on pannud. (lk 111)
231. Machiavelli peab silmas Xenophoni kirjutatud Pärsia kuninga Kyros II Suure (559-529 eKr) elulugu Kyropedeia't.
Lihtsalt huvitav jada jäljendamisi.
Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes; ning paljud on kujutanud enestele ette vabariike ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust olemasolust pole kunagi kuuldud; ja et see, kuidas elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada, siis kogeb pigem hukku kui püsimajäämist see hingeline, kes jätab tehtava selle nimel, mida ta tegema peaks, sest eks tule ju kõrvalekaldumatult ausat ja korralikku eluviisi järgida tahtval inimesel paratamatult hukkuda nende paljude keskel, kes pole head. Sestap on oma võimu säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele. (lk 115)
Tegelik ja kujuteldav tõde on huvitav eristus.
Tean igaüht möönvat, et oleks kiiduväärt kui valitsejal oleksid kõigist eelnimetatud olemas need, mida peetakse heaks; et tal aga ei saa neid kõiki olemas olla ega oleks tal ka võimalik neid ausalt ja kõrvalekaldumatult järgida – see poleks juba inimlikult võimalik236 –, siis peab valitsejal jaguma sedavõrd taipu, et osata vältida hukkamõistu nende pahede pärast, mis võtaksid talt võimu;237 ja neist, mis tal võimu ei võta, tuleks võimalust mööda hoiduda, kui ta aga seda ei suuda, ei tarvitse ta neist suuremat hoolida. Samuti ei tarvitse ta hoolida häbisse langemisest pahede tõttu, milleta tal oleks raske võimu säilitada – eks leita ju kõike hoolikalt arvesse võttes mõni voorusena näiv asi, mille järgmine viiks vastu hukule ja mõni teine, pahena näiv asi, mis viib järgimisel turvalisuse ja heaoluni. (lk 116)
236. St inimloomus ei võimaldaks seda; sõna-sõnalt: inimlike tingimistu tõttu, mis seda ei võimalda [per le condizioni umane che non lo consentono].
237. St ei tule vältida mitte niivõrd pahesid kui nende avalikukstulekut.
Järjekordsed elu õppetunnid Machiavelliga.
Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks242 ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist – aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda põlatakse ja vihatakse – heldus viib sind välja nii põlguse kui vaenuni. (lk 121)
242. Helde olemaks on vaja kulutada, kulutamine ent vähendab seda, mida kulutatakse, ja ühtlasi võimalust olla helde.
See vooruste jaotus selle baasil, kas need voorused on ennast säilitavad või ennast kulutavad on ka vist üks asi, mis peaks igas eneseabiõpikus olema.
Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud kui kardetud või {vastupidi}248 Vastuseks öeldakse, et ütleks tahta olla nii ühte kui teist; et aga nende ühitamine on keeruline, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud – juhul , kui tuleks üks neist kahest kõrvale jätta. (lk 126)
248. 1905, 1891: kardetud kui armastatud.
See vaidlus, nagu ma mõistan, eksisteeris enne Machiavellit juba tükk aega.
Pealegi on inimestel vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb ennast armastama, kui seda, kes paneb ennast kartma, sest armastust hoiavad alal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe – kuna inimesed on alatud ja halvad –, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis {ei jäta sind iial}249. (lk 126)
249. 1550: ei kao kunagi
Kes lööb see armastab? Armastuse ees on väiksem aukartus kui hirmu ees?
Hannibali imetlusväärsete ettevõtmiste hulka arvatakse ka see, et tema tohutus, igasugustest inimestest kokkupandud sõjaväes, mis oli juhitud sõdima võõrale maale, ei tekkinud eales ühtki lahkheli – ei sõdurite endi vahel ega nende suhetes valitsejaga, seda nii tema ebaedus kui edus. See ei saanud sündida muust kui Hannibali ebainimlikkust julmusest, mis – kõrvuti arvukate teiste väljapaistvate omadustega – muutist ta sõdurite silmis alaliselt austatuks ja kardetuks; ning ilma selleta poleks tema teistest väljapaistvatest omadustest sellise tulemuse saavutamiseks piisanud. Järelemõtlematud ajalookirjutajad imetlevad ühest küljest Hannibali sõjakäiku ning mõistavad teisest küljest hukka selle peamise eelduse.
Selle õigsust, et Hannibali teistest väljapaistvatest omadustest poleks piisanud, võib hinnata Scipio252 näite varal, {mis pole haruldane mitte ainult tema ajas, vaid on seda ka kõige teiste teadaolevate juhtumite seas}253: Scipio sõdurid tõusid Hispaanias tema vastu üles ja ainumaks põhjuseks oli see, et ülemäärasest leebusest andis Scipio neile rohkem vabadust, kui sõjaväeline kord seda ette nägi. (lk 127)
252. Publius Cornelius Scipio (u 235-183 eKr) sõdis 211-206 eKr prokonsulina Hispaanias (206 eKr tõusis sõjavägi tema vastu üles); võitis 202 eKr Zama lahingus Hannibali ja kogu II Puunia sõja. Vastased süüdistasid teda selles, et erakorralisiv volitusi kasutades olevat ta ohustanud vabariiklikku korda. Machiavelli tugineb Titus Liviuse Ajaloole (XXVIII).
253. 1905: märgitud lauseosa on sulgudes.
Tõesti erakordne sündmus, kui võidukas ja hinnatud väejuht kannatab ainult selle tõttu, et ta on liiga leebe. Huvitav kui palju selles tõde on?
Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks255 seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud. (lk 128)
255. It: Concluda adunque, tornando allo essere temuto e amato; st vaidlusteema, kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi, lõpetuseks.
Hirm allub kontrollile ja armastus mitte.
Peaksite niisiis teadma, et on olemas kaks võitlusviisi: üks seaduste, teine jõu abil; esimene on omane inimestele, teine loomadele; et aga esimesest sageli ei piisa, tuleb abi otsida teisest. Seetõttu peab valitseja oskama hästi kasutada nii inimest kui looma. (lk 131)
See loomalikuse jutt on vist väike ninanips üldiste humanistlike tõekspidamiste suunal.
Et valitsejal on niisiis tarvis osata kasutada hästi ja õigesti ära looma omadusi, tuleb tal võtta neist endale eeskujuks rebane ja lõvi259; sest lõvi ei suuda kaitsta end püüniste, rebane huntide eest. Nõndaks siis tuleb olla rebane, et tunda ära püünised, ja lõvi, et hirmutada eemale hundid. (lk 131)
259. Cicero De officiis I, 13, 41.
Mõttekäik, mida Kreutzwald edasi arendab.
[…] et aga inimesed on alatud ja halvad ega peaks sulle antud lubadust, ei tule ka sinul täita neile antud lubadust. Ja veel ealeski pole valitsejal lõppenud otsa seaduslikud ettekäänded oma sõnamurdlikkuse kaunistamiseks. (lk 132)
Inimesed: alatud ja halvad. Selge. Machiavelli mõttekäigud ei paku valitsejatele väga tuge selles osas, et lõppkokkuvõttes on need inimesed, kelle üle valitsetakse ning see kõik tekitab küsimuse, miks üldse hästi valitseda?
Üks praeguseaja valitseja, keda pole sobilik nimetada ei jutusta ealeski muust kui rahust ja aususest, {on aga ise mõlema suurim vaenlane}269; ning nii üks kui teine, oleks ta neid järginud, jätnuksid ta mitut puhku ilma {reputatsioonist või võimust}270. (lk 133)
269. 1550: puudub.
270. 1550: võimust ja reputatsioonist; 1891, 1905: reputatsioonist ja võimust; 1950: reputatsioonist või võimust.
Ei saanud ka tollal ilma väikeste ärapanemisteta kirjutada.
Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks – sellest tuleb valitsejal hoiduda kui karist ja näidata üles leidlikkust, et tema tegudest tundaks ära väärikust, vaprust, tõsidust ja kindlameelsust[…] (lk 137)
Huvitav, mida tollel ajal naiselikkuse all täpselt silmas peeti?
Meie päevil kuulub hästi korraldatud ja valitsetud kungriikide hulka Prantsuse kuningriik ning sealt leitakse arvutult häid ja korralikke organiseeringuid283, millest sõltub kuninga vabadus ja julgeolek; neist tähtsaim on parlament284 ja tema mõjuvõim: sest kuningriigi valitsemise korraldaja – kes oli teadlik võimumeeste auahnusest ja jultumusest ning arvas, et neile on tarvis suuraudu, mis juhiksid neid õiges suunas, ning oli teisest küljest teadlik hulkade hirmule rajatud vaenust nobiilide vastu ja soovis neid kaitsta – ei tahtnud, et nende küsimuste lahendamine oleks ainuüksi kuninga hool; ja seepärast, et võtta kuningalt see koorem – nii et ta saaks olla nobiilidega, soosides populaarne285 ja populaaridega, soosides nobiile –, asutaski ta vahekohtu, et oleks keegi, kes kuningat koormamata lööks nobiile ja toetaks nõrgemaid. (lk 140)
283. St põhiseadusliku iseloomuga institutsioone, seadusi ja korraldusi [costituzione].
284. Philippe IV Ilus (1285-1314) kutsus 1302.a kokku generaalstaadid (États genéraux).
285. Populaarideks nimetati Vanas-Roomas demokraate, rahvaparteid, siin tähendab sõna feodaalaristokraatia tähtsusetult madalamaid esindajaid jt seisuselt madalamal asetsevaid kodanikke.
Generalstaadid oli Machiavelli eluajal vist üpris ilma võimuta organisatsioon?
Kõigepealt tuleb märkida, et kui teistel tuleb valitsejaametis rinda pista üksnes nobiilide auahnuse ja kodanike jultumusega, siis Rooma keisritel oli veel kolmas raskus: neil tuli taluda sõdurite julmust ja saamahimu. (lk 141)
Oluline tähelepanek Rooma kohta, mis Rooma hiilgusest jutlustajatel muidu kahe silma vahele jääb.
Siinkohal tuleb märkida, et vaenu teenitakse välja nii heade kui halbade tegudega ja seetõttu on valitseja, nagu juba eespool nimetasin, oma võimu säilitada soovides sageli sunnitud mitte olema hea, sest kui on rikutud294 see osa ühiskonnast – kas siis kodanikud või sõdurid või nobiilid –, kellest sa arvad, et püsimajäämiseks on sul nende järele tarvidus, tuleb sul neile meele järele olemiseks järgida nende meelelaadi, ning sel juhul on head teod sulle vaenulikud. (lk 143)
294. Võib ka: kõlbeliselt, moraalselt rikutud; äraostetud; eksiteele viidud [corrotta].Õppetund, mida progressiivsed poliitilised suundumused alatasa uuesti ja uuesti avastavad.
[…]ajapikku ja võimalust mööda tuleb ka nemad [need, kes toetasid sind maa vallutamisel] muuta nõrgaks ja jõuetuks ning korraldada end selliselt, et kogu sinu riigi ainsad relvad oleksid nende sinu sõdurite käes, kes elasid sinu juures su põlisvalduses. (lk 152)
Jällegi on mul tunne, et tema soovitustest kumab midagi ees ootavast rahvusriikide tõusust Euroopas. Muidugi ma ei tea, mida ta põlisvalduste all päriselt silmas peab. Raske on ka uskuda, et kui toona türannidest vabanemisel kutsus kohalik rahvas võõraid enda maad vallutama, siis sellises olukorras oleks see printsiip, mida alati kõhklemata järgima peab.
Veneetslased hoolitsesid võimalustes linnades gvelfide ja bivelliinide rühmituste püsimise eest318 – usun et ajendatuna just eelkirjeldatud kaalutlustest – ja ehkki nad ei lasknud neil kunagi vereni minna, kandsid nad ometi hoolt nendevaheliste lahkhelide püsimise eest – et omavahelistest ebakõladest hõivatud linlased ei ühineksid nende endi vastu. (lk 152-153)
318. St hoolitsesid paavstimeelsete (gvelfide) ja keisrimeelsete (gibelliinide) rühmituste elujõulisuse ja nendevaheliste lahkhelide püsimise eest.See tundub väga tänapäeva poliitika moodi juba.
Seepärast on parimaks kindluseks mitte olla rahva vaenualune, sest ehkki kindlused võivad sul olla, ei päästa nad sind siis, kui rahvas sind vihkab – pole ju kord juba relvad haaranud kodanikud eales tundnud puudust võõramaalastest, kes neile appi tõttaksid. (lk 155)
Jutt käib siis sellest, kas kindlusi on vaja. Machiavelli neil väga suurt funktsiooni ei näe peale abivägede äraootamise. Sõjaliselt kaotasid kindlused oma tähtsuse vist alles mitusada aastat hiljem?
Samuti peetakse valitsejast lugu siis, kui ta on tõeline sõber või tõeline vaenlane; see on siis, kui ta paljastab end otsustavalt kellegi poolt või vastu. Selline otsus on alati erapooletuks jäämisest kasulikum, sest kui kaks sinu tugevat naabrit lähevad omavahel kokku, siis on nad kas seda sorti, et pärast ühe võitu tuleb sul võitjat karta või ei ole. (lk 160)
Miks tundub, et demokraatiates on vastupidi: mida kauem suudetakse erapooletu olemisega venitada seda suuremale valijaskonna toetus saadakse.
Ja ärgu ükski valitsus [stato] eales lootku, nagu oleks alati võimalik langetada ohutuid ja kindlaid otsuseid, vastupidi, tuleb arvestada sellega, et kõik vastuvõetavad otsused on kahtlased ja ebakindlad, sest asjad on kord juba niiviisi seatud, et kunagi ei lähe korda vältida üht ebameeldivust, langemata teise; ent arukus seisnebki oskuses tunda ära ebameeldivuste laadi ja võtta hüvena vastu see, mis on vähem halb. (lk 162)
Neid elu õppetunde on siin ikka omajagu.
Peale selle tuleb tal innustada ja julgustada linlasi võimalusega tegeleda segamatult oma tööde ja toimetustega – nii kaubanduses, põllumajanduses kui mis tahes muul inimtegevuse alal; nii et üks ei kardaks edendada oma valdusi, hirmust, et need võidakse talt ära võtta ja teine alustada kauplemist kartusest maksude ees; valitsejal tuleb hoopis seada valmis ergutused neile, kes tahavad kõike seda teha, ja preemiad igaühele, kes kavatseb mis tahes viisil edendada tema linna või valitsemist [stato]. (lk 162)
See on juba korralikule kapitalistile omane stimulus package jutt.
Ja kuna mõistusi on kolme liiki – üks taipab ise, teine {adub seda, mida taipavad teised}347, kolmas ei taipa ise ega mõista ka teisi; esimene on tõeliselt väljapaistev, teine lihtsalt väljapaistev, kolmas kasutu348[…] (lk 167)
347. 1550: saab aru, kui teised talle seda näitavad.
348. Titus Livius XXII, 29.
Väga humbling jaotus kui hakata mõtlema kõikide heade mõtete peale, mille peale olen ise tulnud, siis ega neid vist väga ei olegi. Iga vähegi intelligentsem mõttekäik on kellegi kaudu minuni jõudnud.
Võrdleksin saatust nende tormakate jõgedega, mis uputavad vihastudes madalikke, murravad puid ja purustavad hooneid, haaravad pinnase ühest kohast tõstavad selle teisale – kõik pagevad nende eest, kõik painduvad nende tulva all, suutmata neile kusagil vastu panna. Ja kuigi jõed võivad tõesti olla sellised, ei tähenda see veel seda, nagu ei saaks inimesed rahulikus olukorras võtta tammide ja varjendite näol tarvitusele ettevaatusabinõusid, nii et jõed hiljem taas üle kallaste tõustes voolaksid mööda mõnd kanalit või et nende tulv poleks nii ohjeldamatu ja purustav. (lk 181)
Poeetiline.
Ja seepärast ei oska ettevaatlik inimene käituda tormakalt siis, kui aeg seda talt nõuab, mistõttu ta hukkub; sest saatus ei muutuks siis, kui ta muudaks iseloomu koos aja ja asjaoludega.381 (lk 183)
381. St saatus jääks muutumatult heatahtlikuks, kui iseloom ja tegutsemisviis muutuksid vastavalt aja ja asjaolude muutumisele.
Kuigi tõdemus, et inimene on lõksus oma iseloomuomaduste tõttu, tundub levinud, siis Machiavelli tekstis avaneb tõsiasi, et eetika kui selline on selles suuresti süüdi. Kriisiolukorras oskavad enamus eetilistele normidele toetudes teha lisapingutuse ja olla kasvõi ajutiselt paremad inimesed. Eetika ühemõõtmelisus (hea ja halb, parem ja halvem), aga dikteerib käitumisviisi ning seetõttu olukorra muutudes ei võimalda see päriselt kohanemist. Ettevaatlikus on positiivne omadus ja kui olukord muutub, siis sellest loobumist ei õpeta mittemiski. Ja nüüd minu poolt valitud lõppsõna:
Ülejäänu peate tegema Teie. Jumal ei taha teha kõiki asju ise, et mitte võtta meilt vaba tahet ja osa sellest aust, mis meile õigusega kuulub. (lk 188)
